Magasin enamiku palavikust kergeks peavaluks. Unine on olla, aga energiat on igal juhul rohkem. Homseks on vast korras küll.
Marta arvas eelmise postituse kommentaaris, et tegu võib ikkagi olla rinnapõletikuga – no ei tea mina, käisin peeglist vaatamas, kohe mitte ei tundu, et rind kuidagimoodigi punasem oleks, mingeid tükke ega muud pole endiselt. Valu pole samas ka ära kadunud.
Ega’s midagi, uni peaks sellessegi selgust tooma.
Pärast eelmise postituse kirjutamist tundsin korraga, et hirmus s*tt on olla – algselt arvasin, et ju on põhjus (nagu tavaliselt) selles, et ma pole viitsinud endale piisavalt riideid selga panna, aga kui kampsuni, teksade ja kahe paari sokkidega kahe teki all veerand tunni pärast ikka samasuguseid külmavärinaid ja nõrkust tundsin, kahtlustasin juba miskit muud.
Ega nad asjata ütle, et väikese palavikuga on kõige hullem enesetunne – paari tunni pärast, kui tundsin, et külmavärinad on asendunud meeldiva soojusega, oli palavik juba tunduvalt kõrgem.
Nii ma siis olengi viimased pool päeva tekikuhila all lesinud ja jõudu kogunud. Abikaasa käis Plikaga poes, tegi süüa, nüüd läksid koos pubisse. Mind ikka säästetakse kogu aeg 🙂
Kui naaber polnud õhtuks oma nägu näidanud, helistasime talle Skype’ist (sest endal on krediit otsas ja pole suutnud valida, mis kaardid seekord võtta, praegune Orange ei tasu ennast igal juhul ära) ning saime teada, et ta olla mulle meili saatnud ja öelnud, et ta ei jõua ikka täna tulla, tuleb homme. Mida aga pole, see on meil. Veider.
Aga nojah, vahet pole – ongi hea, Abikaasa sai rahus välja minna, selle asemel et terve õhtu teda oodates kodus passida. Eks kolime siis homme. Seekord lubas ta vähemalt suhteliselt vara tulla.
Mina olen omadega läbi nagu läti raha. Hirmus väsimus on peal, söögiisu pole, midagi teha ei jõua. Ei jõudnud lõputult voodis ka lesida, sellepärast tegingi korraks arvuti lahti. Aga varsti lähen ilmselt tagasi, ega siingi ei jõua.
Ma eeldan, et korralik ööuni mõjub hästi. Kangesti tahaks nüüd seda mett, mis ruumipuudusel kohvrisse panemata jäi. No ja kui esmaspäevaks parem pole, siis mu perearst on siit kümme minutit allamäge jalutada, võin minna oma apostillidega lehvitama.
Natuke murelikuks teeb see, et mul on ühe rinna külg hommikust saati valus – kuna seal aga mingeid tükke pole, siis ei tohiks ju tegemist olla rinnapõletikuga, ilmselt magasin lihtsalt halvas asendis. Plika on täna kaks korda tissi saanud ka ja mingit rõvedat valu (mis oleks siis jällegi rinnapõletiku tunnus) ei tundnud, täitsa tavaline oli.
No vähemalt oli täna nii halb ilm, et ma ei jäänud haige olemisega suurt millestki ilma. Reinu pubis jõuan küll ja veel käia. Ja palavik on praeguseks ka juba väiksem 🙂 Kui ma ainult aru saaks, KUST see palavik nii järsku tuli, enda arust pole eriti külma saanud…
Irw, ja just turgatas pähe, et raudselt tuleb mõni agar lugeja nüüd seagripi jutuga. Ma ei usu sellesse karvavõrdki, minu meelest on see üles haibitud jama, aga olgu peale – kui tervemaks ei saa, siis esmaspäeva hommikul esimese asjana arsti juurde. Siinmaal nad kipuvad muidugi pikema jututa iga häda peale antibiotse kirjutama, mis on pooltel juhtudel mõttetu organismi mürgitamine ja kuna annan ikka veel rinda, ei tahaks kohe üldse. Loodame parimat 😛
EDIT: Nagu ma just Iirelt ja Stenilt teada sain, siis siinmaal seagripi kahtlusega arsti juurde minna ei tohi, tuleb netist sümptomite kohta lugeda ja kui tundub, et sobivad, siis helistada, et sulle rohi koju saadetaks. Tramaivõi, mis maa!
Õnneks mul peale palaviku ja väsimuse igasugused muud sümtomid (nohu, köha, kõhulahtisus, kurguvalu jne jne jne) puuduvad, nii et ma pole eriti mures. Olen nimelt otsustanud, et olen homseks täiesti terve 😛
Viimati Pärnus:
Meie improviseeritud turvavärav klapptooli ja kohvri kujul andis tagasilöögi – Plika õppis selle peale ronima. Nii, kui ühe korra sellega hakkama sai, oligi hukas – panime maha, ronis kohe jälle. Oleks päris väravat vaja, aga palju ei taha maksta ja odava kasutatu otsimine on ju vaevaline… 😛
Jõgeval:
Hetkel on meie väike nihverdis haige. Pühapäevast saati voolab tatti ojadena, see paneb köhima, üks öö oli vist isegi palavik (aga hommikuks oli ta selle välja higistanud). On virilam kui tavaliselt, ööd on ka rahutumad (hingata saab ainult läbi suu). Määrime hanerasvaga ja riputame küüslauku voodi kohale, aga Rhinomeriga ei lase enam üldse tõmmata – kui üritame tal pead ja käsi kinni hoida, et ta eest ära sipelda ei saaks, on kisa taevani, nagu oleks ratta peal. Isegi nina pühkimine on isikuõiguste rikkumine, aga seda tuleb praktiliselt iga viie minuti tagant teha. Süüa eriti peale tissi ei taha. Jne jne jne.
Olen sooja suvega juba täiesti ära unustanud, kui tüütu on haige laps 😛 Kevadine kuudepikkune nohu tuleb õudusega meelde. Aga noh, ehk läheb varsti üle. Septembri algul on arstiaeg ka nagunii.
Tegelikult pole hullu. Esimese poole päevast on ta ikka rõõmus nagu alati, täna oli isegi õhtul täitsa kõbus. Ehk hakkabki juba tervenema 😛
37.4 -> 37.8 -> …
Ja Mees ei viitsi poest kohupiima tuua ega kisselli teha 🙁 Mul on magusaisu!
Varba välimust pole küll veel soki seest piilunud (lonkan päris kärmesti) ja kurgus nagu mingi valupojake veel hiiliks, aga palavik ja peavalu on läinud ning enesetunne võrreldes eilsega ülihea. Nii, kui üles sain, kukkusin kohe koristama – ja see ütleb nii mõndagi 😉
Plika, kes oli eile rõõmsam, kui eelmised päevad, magas öösel ütlemata rahulikult – pea terve öö ilma lutita ja hingas läbi nina. Köhahooge polnud pea üldse – mõned ehk, aga võrreldes eelmiste öödega on see kukepea. Neljast ärkas üles ja kolis tissi otsa, magas rahuliselt kümneni (ma ütlen, me oleme Plika vähesegi graafiku p*rse keeranud, magama minemise ja ärkamise kellaajad on märkamatult 1-1,5 tundi edasi nihkunud) ja ärkas naeratades. Ei köhinud, ei nutnud, pilutas silmi ja naeratas. Ja ringutas. Ja lalises. Ja mängis mu juustega. Ja hängis pikka aega kõhuli, ilma et ta ninast oleks rõvedal kombel tatti voolanud.
Mul on esimest korda tunne, et ta saab tõesti õigeaegselt terveks. Ei taha muidugi ära sõnuda. Hoidke pöialt 🙂