tervis – Page 6 – Tikri blogi

Olukorrast vitamiinirindel

11/11/2015 / tervis, toitumine / 1 Comment

Seoses tööga olen viimase aasta jooksul puutunud aktiivselt kokku toidulisandite teemaga. Kuna neid müüme, peame oskama ka soovitada. Ma küll letis tihti pole ja müüjad on mul sel teemal kindlasti targemad, kui ma ise 🙂 Aga ma muidugi kogun ka teadmisi igal võimalikul puhul. Meil on see eelis, et maaletoojad käivad aeg-ajalt koolitamas, saab igasugu asju teada ja küsida. Häda on küll selles, et need teadmised kipuvad vähemalt minul ajaga kõik segi minema ja ununema, aga noh, vaikselt ja tasapisi ikka kinnistub ka miskit. Kui ükskord ununeb, küsin järgmine kord jälle üle ja nii edasi 😀

Neli ja pool aastat tagasi arvasin ma vitamiinidest nii. D-vitamiinist kirjutasin aasta hiljem veel nii. Ja ega mu arvamus polegi ajaga oluliselt muutunud. Usun endiselt, et kena oleks saada enamik vitamiine kätte toidust ja et meie kliimas on ääretult oluline võtta külmal ajal juurde D-vitamiini. Muid vitamiine võtta pigem siis, kui on tõesti reaalne vajadus (st vereanalüüsi või mingite kindlate sümptomitega tõestatud puudus) ning panna ostes tähele, et tegu oleks hästi imenduva vormiga, samuti tuleks vaadata, et toode ei sisaldaks kahjulikke lisaaineid (väga imelikku kräppi lisatakse vahel). Raseduse teema pole minu jaoks hetkel eriti aktuaalne, aga mõtlen, et võtaks vist küll foolhapet ja/või kompleksvitamiine ja kaltsiumi ja vajadusel rauda lisaks… Õnneks ei ole rase ja ei tunne ühegi eelmainitu järele vajadust.

Aga ostsin näiteks just magneesiumi. Jalakrampidest kirjutasin juba tolles nelja aasta taguses postituses – ma absoluutselt ei mäleta, kas toona aitas ka, igal juhul on viimased paar aastat krambid jälle täitsa tihedad külalised. Kogu aeg on olnud teada, et magneesiumipuudus, tuleks juurde võtta, aga kunagi pole meeles osta. Nüüd siis lõpuks sai see tehtud. Kusjuures krampe pole sugugi igal õhtul, aga piisava sagedusega. Müüme ka mageneesiumiõli, -geeli ja -helbeid, mis on äärmiselt populaarsed tooted, aga ise eelistan võtta seespidiselt, sest ma ei viitsi väga jalavanne teha ja minu jaoks on mugavam võtta kord päevas annus magneesiumit sisse, kui õli jalgadele määrida. Pakil soovitab küll 3x päevas väiksemaid annuseid, aga ma otsustasin pärast pisukest googeldamist, et võtan päeva koguse korraga õhtuti. Pidavat lõõgastama ja hea une tooma, lisaks on tegu pulbriga, mida ma õunamahlas lahustan (maitse poolest mõnusam kui vees) – seega on seda mugav teha just kodus. Lugesin ka, et magneesiumtsitraat võib kõhu lahti lüüa, aga minul pole seda juhtunud. Seedimine on mul üldse üsna eeskujulik.

Veel on mul kodus olemas tsink C-vitamiiniga, tilkadena. Selle tõi mulle eelmisel talvel ema, pärast mingisuguse loengu kuulamist. Mulle ka just hiljuti soovitati, et kui on haigeks jäämise tunne, võiks võtta 40-50mg tsinki ja 1000mg C-vitamiini. Ja siis veel suuremas koguses D-vitamiini kah, nii umbes kuni 10 000 ühikut. Ma huvi pärast googeldasin seda kõike – tsingi, C-vitamiini, D-vitamiini ja haiguste lühendamise/ennetamise teemat. No väga vastakaid arvamusi on – ühed ütlevad, et absoluutselt toimib, teised, et mõttetu ning et liigne tsingi tarbimine on ohtlik.

Noh, kuni neid tilku jätkub, seni kasutame. Mitte regulaarselt, vaid just siis, kui on tunne, et hakkab miski tõbi kallale tulema. Pudelil on päevane soovituslik annus 10 tilka, mis sisaldab 100mg C-vitamiini ja 7,5mg tsinki. Pärast erineva info lugemist tundub, et haiguse peletamisel võiks näiteks võtta väiksemaid koguseid iga paari-kolme tunni tagant, nii et päevas tuleks kokku 40mg tsinki… C-vitamiini saaks siis pool soovituslikust kogusest, üle 500mg. No seda saab muudest allikatest ka 🙂 Lastele annaks nende kaalu arvestades ilmselt umbes kolmandiku täiskasvanute normist. Kui need tilgad peaks kunagi otsa lõppema, eks siis otsustan, kas peaks midagi samalaadset juurde muretsema või mitte.

D-vitamiini kohta lugesin ka igasugu asju. Päevane soovituslik annus tõsteti meil 400 ühikult 1000 ühikule, aga minu meelest on see naeruväärselt väike. Mulle endale tundub hetkel kõige asjakohasem see teooria, et iga 25 naela ehk ca 11kg kohta võiks võtta 1000 ühikut päevas – seega lastele 2000, mulle 5000, Abikaasale 7000. Ma leidsin paar nädalat tagasi kapist mingi pooliku D-vitamiini purgi, need realiseerisime kiirelt, nüüd ostsin tilgad, kus on üks tilk 1000 ühikut. Arvan, et võtame pigem igapäevaselt välja arvutatud koguse tilku ja tõbise tunde puhul seda ei suurenda.

Vastuolulisi arvamusi on ka selles suhtes, kas peaks võtma D-vitamiini hommikul või õhtul. Ühes kohas öeldakse, et pole olulist vahet, kas võtta hommikul või õhtul, kas söögiga või mitte, imendub ikka. Teises kohas, et kuna D-vitamiin pole mitte vitamiin, vaid rasvlahustuv hormoon, mis imendub kõige paremini öösiti, siis võiks seda võtta õhtusöögi ajal. Kolmandas kohas, et D-vitamiin takistab melatoniini tootmist ja võib tekitada unehäireid, seega tuleks kindlasti võtta hommikul 😀

Võta siis kinni, mis kõige õigem on. Me vist ikka võtame edaspidigi harjumuspäraselt hommikul. Ja suve jätame vahele, sest noh, siis on päike. Aga nii oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini on D-vitamiin mu meelest vägagi omal kohal. Et jaguks ainult püsivust seda regulaarselt võtta!

Siis on meil veel B-grupi vitamiinid. Mingil põhjusel lasin emal need Norrasse tuua, aga võtsime siis vaid veerand purki ja ülejäänud jäid alles. Kuna need nüüd avastasin ja sügisel just aegusid, tuleb ära võtta. Vot nende puhul on küll see koht, et võtame ainult sellepärast, kuna on juhtumisi olemas. Poleks olnud, poleks kindlasti ostnud. Aga mõtlen, et halba vast ikka teha ei saa 😀 Lastele neid ei anna, võtame Abikaasaga.

Ühesõnaga – D-vitamiin regulaarselt kõigile, tsink + C-vitamiin haigustunde puhul kõigile, B-vitamiin mulle ja Abikaasale, magneesium mulle.

Ahjaa, Boulardii on ka, see jäi pildilt välja. On küll efektiivne, aga hinda arvestades on mul eesmärk edaspidi nohu muude odavamate vahenditega eemal hoida, et seda üldse kasutama ei peakski 😀

Multivitamiini tableti või kapslina ma enam võtta ei soovi. Nüüd on mul selle asemel midagi ägedamat. Aga sellest kirjutan ma kohe eraldi postituse, sest praegune on niigi liiga pikaks veninud. No ei oska ma kuidagi lühidalt kirjutada 🙂

Tervisest ja igapäevaelust

23/10/2015 / plika, tervis / 3 Comments

Plikal tekkis eelmise nädala lõpus nohu. Sellest saime enam-vähem jagu, aga siis läks kurk punaseks ja valusaks ning tekkis köha. Kurguvalu kadus õnneks ka kiirelt, köha on alles, nohu mingil määral ka.

Katsetasin aroomiteraapiat. Segasin baasõli hulka vastavalt soovitusele paar tilka lavendli, sidruni ja eukalüpti eeterlikku õli. Määrisin Plika rinda ja selga. Väga kinnisest köhast sai üleöö üks üsna lahtine köha. Win!

Ja üks pildike tervitustega Liisile. Ta saatis meile oma poisist üle jäänud tähe- ja numbrivihikuid. Poiss polnud kodus, käis lasteaiasõbral külas. Näitasin Plikale vihikuid ja ütlesin, et jätame need Poisile, eks, sina oskad niigi kirjutada. Plika uuris, küsis – kas ma ühe võin endale võtta, neid on kaks tükki? Ja rõõmustas – kuidas täpselt nii sattus, et tema lemmikvärvi oli kaks tükki? Ja kukkus tähti maalima. Rääkis, et tema on lasteaias kõige korralikum kirjutaja – paljud teised peavad ikka ümber tegema, sest on hooletud. Noh, Madlike ka kiitis vanematele, kui hästi tal koolis läheb… Kuni midagi muud välja tuli 😛 Aga kirjutamisega Plikal probleeme ei tundu olevat 🙂 Need tähevihikud on tema jaoks tõesti titekad, aga las laps rõõmustab ja teeb, ega ma kade pole.

PS. Nagu näete, jätsin vahepealse osa ära. Tundub, et liiga tundlik teema, nii vast parem. Isegi mina vahel oskan. Las jääda 🙂

Tagane, nohu!

17/10/2015 / plika, tervis / 13 Comments

Plika on täna väheke lörisenud… Tuli meelde, et tittedele soovitati küüslauku voodi juurde riputada, miks siis mitte nüüd. Mõeldud – tehtud!

Tegelikult peaks muidugi Boulardiid ostma ja Plikale aktiivselt manustama. Kevadel aitas see mitu korda suurepäraselt, aga mingil hetkel sai purk tühjaks ja uue ostmine ei ole teps mitte odav lõbu. Mina sain Plika nohust alles õhtul teada, muidu oleks lasknud Abikaasal päeval ühes popcorniga, mida ta mu poest ostmas käis, ka Boulardii koju tuua. Mida varem nohu peletada, seda parem – kui homme terve päeva Boulardiid anda, siis oleks nohu esmaspäevaks üsna kindlalt läinud. Aga kes tahab vabal päeval tööle ronida, ah?

Ega vist valikut pole… Tervis on tähtsam 🙂

PS. Ärge minult mingeid teaduslikke seletusi küsige, lugege soovi korral siit ise lisainfot, manustamise all on nohu ka ära mainitud. Kas uskuda või mitte, see on juba täitsa igaühe enda asi. Kui Poisil kevadel lisaks nohule üsna rõvedalt kõlav köha tekkis, oli ka see paari päevaga kadunud. Mul pole tõesti aega nohu-köhaseid lapsi aiast kodus hoida, tahan rahus tööl käia 😛

Pühapäevane

23/08/2015 / igapäevaelu, seltsielu, tervis / Leave a Comment

Olen ainult nädala tööl käinud ja juba ärkan ka pühapäeva hommikul ilma igasuguse kellata 7.30 – hoolimata sellest, et lugesin eile kella üheni raamatut.

Lapsed ärkasid suht sama vara. Soovisid vaadata multikat, mis oli vaid minu arvutis, samas kui vaatama pidid nad seda Abikaasa arvutist. Otse loomulikult ei suutnud ma majapidamisest üles leida ühtki mälupulka. Lõpuks kasutasin selle asemel oma e-lugerit 😀 Mingit võrku arvutite vahel pole keegi suutnud üles seada. Bluetooth peaks kah võimalus olema, aga ma pole seda kunagi kasutanud. See selleks – sai ka ilma.

Nädal oli tihe. Õeke oli perega terve nädala siin, lahkusid eile õhtul. Nii et päeval töö, õhtul seltsielu.

Neljapäeval oli suguvõsa kokkutulek. Algne plaan oli võtta reede vabaks ja jääda kauemaks Tartusse. Kuna me aga oma autoga minna ei saanud, jaotasime perekonna lõpuks kahe auto vabade kohtade vahel ning tulime koos nendega samal õhtul tagasi. See tähendas ühtlasi, et ehkki esialgne plaan oli jõuda kella neljaks Tartu lähedale, jõudsin kell kaksteist Tartusse ja pidin veetma paar tunnikest, kuni mu autojuht omi asju ajas. Õnneks oli Kessu täiesti plaanivaba, nii et läksime lastega talle külla ja veetsime need tunnid ülimalt meeldivalt – grillides ja jutustades. Lapsed mängisid nii kenasti koos, et neid polnud suurema osa ajast näha ega kuulda. Võrratu!

Õhtupoolikul väisasime lühidalt Karijärve külapäeva, kus osa sugulastest tegevad olid – väga äge üritus. Me ei oodanud sellest midagi ja läksime lihtsalt kohale, aga no tõesti mõnus oli.

Suguvõsa kokkutulek ise jäi tänu päevaste ürituste rohkusele lühidaks. Samuti tuli välja, et kommunikatsioonierrorite tõttu osad onulapsed üritusest ei teadnudki… Mina korralduspoole peal tegev ei olnud, seega ei osanud midagi kahtlustada. Noh, tore oli näha neidki, kes tulid – mis siis, et lühidalt. Üks onupoeg, keda ma mäletasin kümneaastase poisiklutina, oli äkitselt sirgunud minust pikemaks väga asjalikuks inimeseks. Küll see aeg ikka lendab 🙂

Neljapäevaõhtune tagasisõit andis võimaluse reedel siiski tööle minna – hea oli, mul on palju teha.

Eile oli ääretult intensiivne päev, mis kahjuks lõppes äärmiselt ebameeldivalt. Pärast hommikusi vaidlusi tundus, et kõik sujub kenasti, aga õhtul läks asi nii inetuks, et siiamaani on kurb ja häbi.

Kui õeke oli teele saadetud ja Poiss rühmakaaslase sünnipäevalt ära toodud, veetsin ülejäänud õhtu meeleheitlikult koristades. Kui ma olen kurb või vihane, siis ma tihti kasutan koristamist nö auru välja laskmiseks. Mul oli plaanis suuremad korrastustööd tänaseks jätta, aga kuna oli vaja eile end välja elada, sorteerisin lastetoas mänguasju, pühkisin põrandaid ja tegin kõike muud, mida olin terve nädala edasi lükanud, sest seltskond, kes siit kogu aeg läbi käis, oli liiga suur, et kodu jooksvalt korras hoida. St jah, kööki enam-vähem, aga just laste asjad ja põrandad, mis olid pidevalt täis vett ja koerakarvu…

Koristasin üle kolme tunni – alustasin enne üheksat, lõpetasin peale keskkööd.

Täna hommikul oli võrratult mõnus korras kodus ärgata. Küürimist vajab see muidugi endiselt igast otsast, aga vähemalt on kõik asjad omal kohal ja põrandad lahtisest sodist puhastatud. Korral on minu jaoks täiesti teraapiline mõju. See on ääretult rahustav.

Tervise poole pealt on kehvad lood. Plika kurtis tegelikult valusat neelamist juba eile, kui mitte üleeile (reedel tõime ta pealegi lasteaiast ära väikese palavikuga, laupäeva hommikuks oli terve ja rõõmus nagu muiste). Lapsed käisid eile rannas ja möllasid kogu aja vees, seal võisid külmetuda. Mina ei märganud Poisile õhtul järele minnes lühikesele suvekleidile midagi peale visata, aga õhtul kell pool üheksa polnud väljas enam teps mitte soe. Tundsin juba eile hilisõhtul, et kurk veidi valutab – olin liiga väsinud, et midagi ette võtta, lootsin, et läheb ehk ise üle. Täna ärkasin aga väga põhjaliku ja vastiku valuga. Plikal on ka kurk veidi punane, Poisil on lihtsalt köha. Mina kuristasin soolaveega, Plika ei taha. Panin köhatee tõmbama, joodan neile seda koos meega sisse. Hoiame jalad soojas ja õhtul teeb ehk Poisile jalavanni sinepipulbriga. Auru võiks vist ka teha… Üldse ei tahaks lapsi lasteaiast koju jätta… Ehk saame täna rahulikult võttes homseks terveks. Näis.

Kevadine ärkamine

31/03/2015 / igapäevaelu, rõõm, tervis, töö / Leave a Comment

Võiks öelda, et märtsi teine pool oli täielik madalseis. Haigus lõi korralikult rivist välja ja kaotas absoluutselt igasugu tegutsemistahte.

Kusjuures alguse sai kogu see haigusejant sellest, et kaks nädalat tagasi kolmapäeval olin ma pika päeva üksi tööl, asendasin müüjat. Ja kaup, mis tuleb muidu alati neljapäeval, tuli seekord suure üllatusena päev varem. Ma ei hakanud teist müüjat, kes oli niigi pikalt järjest tööl olnud, kohale kutsuma – mõtlesin, et nokitsen vaikselt ise ja kui kõike ei jõua, teeme järgmisel päeval koos edasi. Päev ise oli väga vaikne, kliente vähe, seega sain rahus kaubaga tegeleda.

Aeg läks nii märkamatult ja päev möödus nii toimekalt, et sööma ega näiteks WC-sse ma nonde kümne tunni jooksul ei jõudnudki. Abikaasa tõi ühe smuuti, selle jõin ära, ühe õuna sõin ka. Ma kusjuures ise väga nautisin kogu seda päeva, üldse ei tundnud, et oleks üle pingutanud.

Aga ju siis ikkagi pingutasin, sest järgmisel päeval oli TÄIESTI õudne olemine. Jäin kohe heaga töölt koju ja olin pool päeva voodis. Kuna valuvaigisti võtmine ja magamine tegi olukorra paremaks, siis ei mallanud edasi voodisse jääda. Hakkasin koristama, sattusin hoogu ja rügasin õhtuni. Kodule oli seda tõesti vaja, ma polnud ammu põhjalikumalt koristanud – tegin kõik köögikapid korda, pesin kõik põrandad… Tervisele see aga muidugi hästi ei mõjunud. Õhtuks oli jälle palavik kõrge ja olemine s*tt. Kuna aga und ei tulnud, oli vaja veel poole ööni sarja vahtida ja samal ajal sellepärast süümekaid tunda.

Reedel ja laupäeval oli suht sama seis – nii, kui natuke parem hakkas, hakkasin kohe tegutsema… Võtsin küll kergemalt, kui neljapäeval, aga ikkagi möllasin liiga palju ja õhtuks oli jälle kehv. Kodu sai väga korda, tõepoolest. Ja seda tõesti oli ka vaja. Samas olid mul räiged süümekad, sest tegelikult ma oleksin pidanud ka tööd tegema, neid uusi kohustusi, mis ma sellest kuust lisaks sain. Aga ma lihtsalt ei suutnud ennast töö tegemiseks arvuti taha sundida – parim, mis ma suutsin, oli kodu koristamine ja arvutist sarja vahtimine.

Pühapäev oli sünnipäev – vandusin endale, et võtan VÄGA vaikselt ja ei tee mitte midagi, olen voodis. Olin kah ja tundsin ennast täitsa hästi. Seega läksin esmaspäeval tööle, sest teadsin, et töökaaslased tahavad sünnipäeva tähistada. Noh, selleks ajaks, kui lapsed aeda saime ja tööle jõudsin, olin juba puruväsinud, nii et tähistamisest ei tulnud miskit välja. Nädala tellimused tahtsid ka sellegipoolest tegemist, läbi häda tegin ära – teise poole kodust voodist. Aga siis oli ka selge, et tööga tuleb mõneks ajaks tagasi tõmmata, muidu ei lähe midagi paremaks. Seega leppisingi ülemusega kokku, et olen kodus ja paranen ja panen selle puhkusena kirja. Seega sain lahti survest, et ma PEAN nii ja nii palju tööd vel sel kuul ära tegema, sain aja maha võtta.

Kodus olemine aitas küll, mingil päeval käisin isegi aias toimetamas, sest leidsin, et värsket õhku olen kaugelt liiga vähe saanud, üldiselt võtsin kergelt. Sain haigusest jagu, reede õhtul käisin Tallinnas – ammu planeeritud inventuuril abiks. Siis oli küll tuju hea ja sai mõnuga tööd tehtud.

Aga üldiselt oli nädala lõpuni, kokku siis poolteist nädalat, enamik ajast apaatia ja kehv tuju. Eks oli helgemaid hetki ka, aga suuremalt jaolt selline lootusetu tunne. Töö, mida seni iga ihurakuga armastasin, tundus ületamatult tüütu. Kirusin, et oli mul vaja need lisaülesanded kaela võtta.

Õnneks on uuest nädalast olukord kardinaalselt paremaks muutunud. Eile tegin mõnuga terve päeva tööd – kuna eelmisel esmaspäeval sai kehva oleku tõttu tellimusi minimaalselt tehtud ja kõikvõimaliku, mida vähegi kannatas, edasi lükatud, oli seekord tellimist enam kui küllaga.

Täna oli vaikne päev, nii et sain sama suure mõnuga tegeleda just nende lisaülesannetega. Ma tean küll, miks ma need endale “kaela” võtsin – sest ma armastan oma tööd 😀 Lihtsalt kuna see omaette nokitsemine on lõppkokkuvõttes üks suurem projekt, siis oli raske kuskilt otsast kinni hakata – mul on vajadus läheneda asjadele süsteemselt, aga süsteem tuleb esiteks kõigepealt välja mõelda ja see ei ole väga lihtne, kogu selle asja arusaadavalt haldamine. Ja samas tuleb ikkagi tulemusi ette näidata, eks 🙂 No igal juhul, täna läks asi täiega käima, täiustasin natuke veel süsteemi ja tegin reaalset tööd ka. Poolest päevast tulin töölt ära, käisin arenguvestlustel, siis tulin koju ja töötasin edasi. Abikaasa, hea hing, viis lapsed trenni ja läks nendega hiljem õele külla, nii et mul on hindamatult rahulik õhtu kodus ja saan mõnuga tööd teha. Ma pole juba pikka aega tahtnud kodust tööd teha, pigem vastupidi… Täna on pärast pikka puhkust täiega hoog sees, hakkan jälle ennast ära tundma.

Mulle pakuti hiljuti veel ühte kirjatööd, mille vastu võtsin, sest tundus lihtne ja kasulik, samas piisavalt harv, et hakata liialt aega kulutama. Eks sellest räägin hiljem täpsemalt, aga jah, selle jaoks oli ka vaja paari kirjutist ja kuna mul oli madalseis, siis kirusin, et miks kurat mul oli vaja VEEL lisatööd võtta.

Noh, täna tuli vaim peale, kirjutasin vajaliku kiirelt valmis ja nautisin seda protsessi väga. Ja sain aru, MIKS ma selle pakkumise vastu võtsin – sest see on lihtne ja meeldiv ja kasulik ja ei võta palju aega 🙂

Siis koristasin nii muuseas veel toad ära ja panin masinatäie pesu pesema ja kirjutasin kolm blogipostitust. Nüüd otsin endale kiirelt midagi süüa ja teen siis põhitööd edasi. Et ikka möödunud kuu eest võimalikult järjele saada. Ülemused teavad küll, et ma olin pikalt haige ja on arusaavad, aga no ikka on ju endal kehv tunne, kui esimene kuu uued ülesanded ja siis ei jõua nendega tegeleda. Nii et tuleb nüüd tagantjärele usin olla. Vähemalt ma jälle naudin seda 🙂