tervis – Page 6 – Tikri blogi

Kodune multivitamiin

11/11/2015 / rõõm, tervis, toitumine / 15 Comments

Leidsin mõni aeg tagasi kapist kingiks saadud purgikese mett õietolmu ja taruvaiguga, millel oli peal kirjas “…ja oled tugev kui karu!” Sellest ajast saadik on meie peres kõigi meesegude koondnimetus karumesi ja lapsed nõuavad seda igal hommikul.

Meie müüme ka igasugu lisanditega mett, lisaks õietolmu, suira ja taruvaiku. Seda teavad vast kõik, milleks taruvaiku kasutatakse, õietolmu ja suira kohta teadsin üldiselt, et immuunsusele kasuks. Aga seoses tolle meepurgi leidmisega tekkis sügavam huvi ja soov saada täpsemalt teada, mis kõigil meesaadustel täpselt vahet on ja milleks kõigeks need head on. Nii ma siis googeldasin ja lugesin hoolega. Ümber siia kirjutama ei hakka, kel on huvi, võib ise uurida.

Igal juhul ma vaimustusin ja tõdesin, et meesaaduste puhul ongi ju tegu täitsa kohaliku ja loodusliku multivitamiiniga. Mett oleme me kogu aeg söönud, nüüd aga on järgmine tasand ehk katsetan eriliste meesegudega.

Mett tellisime, nagu suviti ikka, terve aasta varuks 10+ kilo (täpselt ei mäletagi). Seega oli ainult küsimus, mida ja kui palju sisse segada. Pärast uurimist otsustasin, et segan kokku mee, jahvatatud suira ja taruvaigu vahekorras 10:2:0,5, sest nii pidavat kõige efektiivsem olema.

Poes anti meile millalgi proovimiseks kaks purki mett – üks jõhvika-, teine mustikajahuga. Mõlemad olid imehead, aga erilisse vaimustusse sattusin just esimesest, kuna see oli nii mõnusalt hapukas. Seega otsustasin, et lisan ka oma meesegule mõnd marjajahu – nii magususe vähendamiseks kui ekstra vitamiinilaksuks.

Esimesena osutus valituks astelpajujahu, sest seda me müüme ja ma ei viitsinud mujalt jõhvikajahu otsima minna 😛 See jahu on jahvatatud marjakestadest, mis mahla pressimisest üle jäävad. Oli väga maitsev, aga üldsegi mitte nii hapu, kui eeldasin. Seega otsin järgmise laari jaoks ikkagi ilmselt kuskilt jõhvikajahu, see meeldis mulle väga. Aga praegu on mõnus astelpaju mekiga mesi, mis meeldib ka väga meile kõigile.

Suira ja taruvaigu jahvatasin kohviveskis, segasin need koos astelpajujahuga mee sisse ja valmis ta ongi – meie pere karumesi. Vitamiinipomm, täiesti kohalik ja looduslik. Isegi temaatilise purgi leidsin 😀 Pildil on vasakul valmissegu, paremal algsed komponendid.

Tarbides regulaarselt sellist mee-marjasegu ja D-vitamiini ning toitudes võimalikult mitmekülgselt, peaks külma perioodi kenasti haigusteta üle elama. Selline on siis teooria, nüüd on vaja katsetada – kas tõestada või ümber lükata.

“Karumett” on lapsed juba mõnda aega igal hommikul söönud (siiani õietolmuga, edaspidi täna valmistatud segu), D-vitamiini hakkasime novembri alguses lisaks võtma. Plika oli üksvahe nädalakese köha-nohuga kodus, aga see oli üsna kergekujuline. Poiss pole päevagi lasteaiast puudunud. Senimaani igal juhul päris hea tulemus.

Mina olin viimati haige kevadel, pärast seda pole vist isegi nohu olnud. Abikaasa on küll aeg-ajalt veidi tõbine, tal on üldse tervisega kehvemad lood kui mul. Aga mett sõid siiani ainult lapsed, nüüd sööme meie ka. Jätkan eksperimenti põnevusega!

Olukorrast vitamiinirindel

11/11/2015 / tervis, toitumine / 1 Comment

Seoses tööga olen viimase aasta jooksul puutunud aktiivselt kokku toidulisandite teemaga. Kuna neid müüme, peame oskama ka soovitada. Ma küll letis tihti pole ja müüjad on mul sel teemal kindlasti targemad, kui ma ise 🙂 Aga ma muidugi kogun ka teadmisi igal võimalikul puhul. Meil on see eelis, et maaletoojad käivad aeg-ajalt koolitamas, saab igasugu asju teada ja küsida. Häda on küll selles, et need teadmised kipuvad vähemalt minul ajaga kõik segi minema ja ununema, aga noh, vaikselt ja tasapisi ikka kinnistub ka miskit. Kui ükskord ununeb, küsin järgmine kord jälle üle ja nii edasi 😀

Neli ja pool aastat tagasi arvasin ma vitamiinidest nii. D-vitamiinist kirjutasin aasta hiljem veel nii. Ja ega mu arvamus polegi ajaga oluliselt muutunud. Usun endiselt, et kena oleks saada enamik vitamiine kätte toidust ja et meie kliimas on ääretult oluline võtta külmal ajal juurde D-vitamiini. Muid vitamiine võtta pigem siis, kui on tõesti reaalne vajadus (st vereanalüüsi või mingite kindlate sümptomitega tõestatud puudus) ning panna ostes tähele, et tegu oleks hästi imenduva vormiga, samuti tuleks vaadata, et toode ei sisaldaks kahjulikke lisaaineid (väga imelikku kräppi lisatakse vahel). Raseduse teema pole minu jaoks hetkel eriti aktuaalne, aga mõtlen, et võtaks vist küll foolhapet ja/või kompleksvitamiine ja kaltsiumi ja vajadusel rauda lisaks… Õnneks ei ole rase ja ei tunne ühegi eelmainitu järele vajadust.

Aga ostsin näiteks just magneesiumi. Jalakrampidest kirjutasin juba tolles nelja aasta taguses postituses – ma absoluutselt ei mäleta, kas toona aitas ka, igal juhul on viimased paar aastat krambid jälle täitsa tihedad külalised. Kogu aeg on olnud teada, et magneesiumipuudus, tuleks juurde võtta, aga kunagi pole meeles osta. Nüüd siis lõpuks sai see tehtud. Kusjuures krampe pole sugugi igal õhtul, aga piisava sagedusega. Müüme ka mageneesiumiõli, -geeli ja -helbeid, mis on äärmiselt populaarsed tooted, aga ise eelistan võtta seespidiselt, sest ma ei viitsi väga jalavanne teha ja minu jaoks on mugavam võtta kord päevas annus magneesiumit sisse, kui õli jalgadele määrida. Pakil soovitab küll 3x päevas väiksemaid annuseid, aga ma otsustasin pärast pisukest googeldamist, et võtan päeva koguse korraga õhtuti. Pidavat lõõgastama ja hea une tooma, lisaks on tegu pulbriga, mida ma õunamahlas lahustan (maitse poolest mõnusam kui vees) – seega on seda mugav teha just kodus. Lugesin ka, et magneesiumtsitraat võib kõhu lahti lüüa, aga minul pole seda juhtunud. Seedimine on mul üldse üsna eeskujulik.

Veel on mul kodus olemas tsink C-vitamiiniga, tilkadena. Selle tõi mulle eelmisel talvel ema, pärast mingisuguse loengu kuulamist. Mulle ka just hiljuti soovitati, et kui on haigeks jäämise tunne, võiks võtta 40-50mg tsinki ja 1000mg C-vitamiini. Ja siis veel suuremas koguses D-vitamiini kah, nii umbes kuni 10 000 ühikut. Ma huvi pärast googeldasin seda kõike – tsingi, C-vitamiini, D-vitamiini ja haiguste lühendamise/ennetamise teemat. No väga vastakaid arvamusi on – ühed ütlevad, et absoluutselt toimib, teised, et mõttetu ning et liigne tsingi tarbimine on ohtlik.

Noh, kuni neid tilku jätkub, seni kasutame. Mitte regulaarselt, vaid just siis, kui on tunne, et hakkab miski tõbi kallale tulema. Pudelil on päevane soovituslik annus 10 tilka, mis sisaldab 100mg C-vitamiini ja 7,5mg tsinki. Pärast erineva info lugemist tundub, et haiguse peletamisel võiks näiteks võtta väiksemaid koguseid iga paari-kolme tunni tagant, nii et päevas tuleks kokku 40mg tsinki… C-vitamiini saaks siis pool soovituslikust kogusest, üle 500mg. No seda saab muudest allikatest ka 🙂 Lastele annaks nende kaalu arvestades ilmselt umbes kolmandiku täiskasvanute normist. Kui need tilgad peaks kunagi otsa lõppema, eks siis otsustan, kas peaks midagi samalaadset juurde muretsema või mitte.

D-vitamiini kohta lugesin ka igasugu asju. Päevane soovituslik annus tõsteti meil 400 ühikult 1000 ühikule, aga minu meelest on see naeruväärselt väike. Mulle endale tundub hetkel kõige asjakohasem see teooria, et iga 25 naela ehk ca 11kg kohta võiks võtta 1000 ühikut päevas – seega lastele 2000, mulle 5000, Abikaasale 7000. Ma leidsin paar nädalat tagasi kapist mingi pooliku D-vitamiini purgi, need realiseerisime kiirelt, nüüd ostsin tilgad, kus on üks tilk 1000 ühikut. Arvan, et võtame pigem igapäevaselt välja arvutatud koguse tilku ja tõbise tunde puhul seda ei suurenda.

Vastuolulisi arvamusi on ka selles suhtes, kas peaks võtma D-vitamiini hommikul või õhtul. Ühes kohas öeldakse, et pole olulist vahet, kas võtta hommikul või õhtul, kas söögiga või mitte, imendub ikka. Teises kohas, et kuna D-vitamiin pole mitte vitamiin, vaid rasvlahustuv hormoon, mis imendub kõige paremini öösiti, siis võiks seda võtta õhtusöögi ajal. Kolmandas kohas, et D-vitamiin takistab melatoniini tootmist ja võib tekitada unehäireid, seega tuleks kindlasti võtta hommikul 😀

Võta siis kinni, mis kõige õigem on. Me vist ikka võtame edaspidigi harjumuspäraselt hommikul. Ja suve jätame vahele, sest noh, siis on päike. Aga nii oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini on D-vitamiin mu meelest vägagi omal kohal. Et jaguks ainult püsivust seda regulaarselt võtta!

Siis on meil veel B-grupi vitamiinid. Mingil põhjusel lasin emal need Norrasse tuua, aga võtsime siis vaid veerand purki ja ülejäänud jäid alles. Kuna need nüüd avastasin ja sügisel just aegusid, tuleb ära võtta. Vot nende puhul on küll see koht, et võtame ainult sellepärast, kuna on juhtumisi olemas. Poleks olnud, poleks kindlasti ostnud. Aga mõtlen, et halba vast ikka teha ei saa 😀 Lastele neid ei anna, võtame Abikaasaga.

Ühesõnaga – D-vitamiin regulaarselt kõigile, tsink + C-vitamiin haigustunde puhul kõigile, B-vitamiin mulle ja Abikaasale, magneesium mulle.

Ahjaa, Boulardii on ka, see jäi pildilt välja. On küll efektiivne, aga hinda arvestades on mul eesmärk edaspidi nohu muude odavamate vahenditega eemal hoida, et seda üldse kasutama ei peakski 😀

Multivitamiini tableti või kapslina ma enam võtta ei soovi. Nüüd on mul selle asemel midagi ägedamat. Aga sellest kirjutan ma kohe eraldi postituse, sest praegune on niigi liiga pikaks veninud. No ei oska ma kuidagi lühidalt kirjutada 🙂

Tervisest ja igapäevaelust

23/10/2015 / plika, tervis / 3 Comments

Plikal tekkis eelmise nädala lõpus nohu. Sellest saime enam-vähem jagu, aga siis läks kurk punaseks ja valusaks ning tekkis köha. Kurguvalu kadus õnneks ka kiirelt, köha on alles, nohu mingil määral ka.

Katsetasin aroomiteraapiat. Segasin baasõli hulka vastavalt soovitusele paar tilka lavendli, sidruni ja eukalüpti eeterlikku õli. Määrisin Plika rinda ja selga. Väga kinnisest köhast sai üleöö üks üsna lahtine köha. Win!

Ja üks pildike tervitustega Liisile. Ta saatis meile oma poisist üle jäänud tähe- ja numbrivihikuid. Poiss polnud kodus, käis lasteaiasõbral külas. Näitasin Plikale vihikuid ja ütlesin, et jätame need Poisile, eks, sina oskad niigi kirjutada. Plika uuris, küsis – kas ma ühe võin endale võtta, neid on kaks tükki? Ja rõõmustas – kuidas täpselt nii sattus, et tema lemmikvärvi oli kaks tükki? Ja kukkus tähti maalima. Rääkis, et tema on lasteaias kõige korralikum kirjutaja – paljud teised peavad ikka ümber tegema, sest on hooletud. Noh, Madlike ka kiitis vanematele, kui hästi tal koolis läheb… Kuni midagi muud välja tuli 😛 Aga kirjutamisega Plikal probleeme ei tundu olevat 🙂 Need tähevihikud on tema jaoks tõesti titekad, aga las laps rõõmustab ja teeb, ega ma kade pole.

PS. Nagu näete, jätsin vahepealse osa ära. Tundub, et liiga tundlik teema, nii vast parem. Isegi mina vahel oskan. Las jääda 🙂

Tagane, nohu!

17/10/2015 / plika, tervis / 13 Comments

Plika on täna väheke lörisenud… Tuli meelde, et tittedele soovitati küüslauku voodi juurde riputada, miks siis mitte nüüd. Mõeldud – tehtud!

Tegelikult peaks muidugi Boulardiid ostma ja Plikale aktiivselt manustama. Kevadel aitas see mitu korda suurepäraselt, aga mingil hetkel sai purk tühjaks ja uue ostmine ei ole teps mitte odav lõbu. Mina sain Plika nohust alles õhtul teada, muidu oleks lasknud Abikaasal päeval ühes popcorniga, mida ta mu poest ostmas käis, ka Boulardii koju tuua. Mida varem nohu peletada, seda parem – kui homme terve päeva Boulardiid anda, siis oleks nohu esmaspäevaks üsna kindlalt läinud. Aga kes tahab vabal päeval tööle ronida, ah?

Ega vist valikut pole… Tervis on tähtsam 🙂

PS. Ärge minult mingeid teaduslikke seletusi küsige, lugege soovi korral siit ise lisainfot, manustamise all on nohu ka ära mainitud. Kas uskuda või mitte, see on juba täitsa igaühe enda asi. Kui Poisil kevadel lisaks nohule üsna rõvedalt kõlav köha tekkis, oli ka see paari päevaga kadunud. Mul pole tõesti aega nohu-köhaseid lapsi aiast kodus hoida, tahan rahus tööl käia 😛

Pühapäevane

23/08/2015 / igapäevaelu, seltsielu, tervis / Leave a Comment

Olen ainult nädala tööl käinud ja juba ärkan ka pühapäeva hommikul ilma igasuguse kellata 7.30 – hoolimata sellest, et lugesin eile kella üheni raamatut.

Lapsed ärkasid suht sama vara. Soovisid vaadata multikat, mis oli vaid minu arvutis, samas kui vaatama pidid nad seda Abikaasa arvutist. Otse loomulikult ei suutnud ma majapidamisest üles leida ühtki mälupulka. Lõpuks kasutasin selle asemel oma e-lugerit 😀 Mingit võrku arvutite vahel pole keegi suutnud üles seada. Bluetooth peaks kah võimalus olema, aga ma pole seda kunagi kasutanud. See selleks – sai ka ilma.

Nädal oli tihe. Õeke oli perega terve nädala siin, lahkusid eile õhtul. Nii et päeval töö, õhtul seltsielu.

Neljapäeval oli suguvõsa kokkutulek. Algne plaan oli võtta reede vabaks ja jääda kauemaks Tartusse. Kuna me aga oma autoga minna ei saanud, jaotasime perekonna lõpuks kahe auto vabade kohtade vahel ning tulime koos nendega samal õhtul tagasi. See tähendas ühtlasi, et ehkki esialgne plaan oli jõuda kella neljaks Tartu lähedale, jõudsin kell kaksteist Tartusse ja pidin veetma paar tunnikest, kuni mu autojuht omi asju ajas. Õnneks oli Kessu täiesti plaanivaba, nii et läksime lastega talle külla ja veetsime need tunnid ülimalt meeldivalt – grillides ja jutustades. Lapsed mängisid nii kenasti koos, et neid polnud suurema osa ajast näha ega kuulda. Võrratu!

Õhtupoolikul väisasime lühidalt Karijärve külapäeva, kus osa sugulastest tegevad olid – väga äge üritus. Me ei oodanud sellest midagi ja läksime lihtsalt kohale, aga no tõesti mõnus oli.

Suguvõsa kokkutulek ise jäi tänu päevaste ürituste rohkusele lühidaks. Samuti tuli välja, et kommunikatsioonierrorite tõttu osad onulapsed üritusest ei teadnudki… Mina korralduspoole peal tegev ei olnud, seega ei osanud midagi kahtlustada. Noh, tore oli näha neidki, kes tulid – mis siis, et lühidalt. Üks onupoeg, keda ma mäletasin kümneaastase poisiklutina, oli äkitselt sirgunud minust pikemaks väga asjalikuks inimeseks. Küll see aeg ikka lendab 🙂

Neljapäevaõhtune tagasisõit andis võimaluse reedel siiski tööle minna – hea oli, mul on palju teha.

Eile oli ääretult intensiivne päev, mis kahjuks lõppes äärmiselt ebameeldivalt. Pärast hommikusi vaidlusi tundus, et kõik sujub kenasti, aga õhtul läks asi nii inetuks, et siiamaani on kurb ja häbi.

Kui õeke oli teele saadetud ja Poiss rühmakaaslase sünnipäevalt ära toodud, veetsin ülejäänud õhtu meeleheitlikult koristades. Kui ma olen kurb või vihane, siis ma tihti kasutan koristamist nö auru välja laskmiseks. Mul oli plaanis suuremad korrastustööd tänaseks jätta, aga kuna oli vaja eile end välja elada, sorteerisin lastetoas mänguasju, pühkisin põrandaid ja tegin kõike muud, mida olin terve nädala edasi lükanud, sest seltskond, kes siit kogu aeg läbi käis, oli liiga suur, et kodu jooksvalt korras hoida. St jah, kööki enam-vähem, aga just laste asjad ja põrandad, mis olid pidevalt täis vett ja koerakarvu…

Koristasin üle kolme tunni – alustasin enne üheksat, lõpetasin peale keskkööd.

Täna hommikul oli võrratult mõnus korras kodus ärgata. Küürimist vajab see muidugi endiselt igast otsast, aga vähemalt on kõik asjad omal kohal ja põrandad lahtisest sodist puhastatud. Korral on minu jaoks täiesti teraapiline mõju. See on ääretult rahustav.

Tervise poole pealt on kehvad lood. Plika kurtis tegelikult valusat neelamist juba eile, kui mitte üleeile (reedel tõime ta pealegi lasteaiast ära väikese palavikuga, laupäeva hommikuks oli terve ja rõõmus nagu muiste). Lapsed käisid eile rannas ja möllasid kogu aja vees, seal võisid külmetuda. Mina ei märganud Poisile õhtul järele minnes lühikesele suvekleidile midagi peale visata, aga õhtul kell pool üheksa polnud väljas enam teps mitte soe. Tundsin juba eile hilisõhtul, et kurk veidi valutab – olin liiga väsinud, et midagi ette võtta, lootsin, et läheb ehk ise üle. Täna ärkasin aga väga põhjaliku ja vastiku valuga. Plikal on ka kurk veidi punane, Poisil on lihtsalt köha. Mina kuristasin soolaveega, Plika ei taha. Panin köhatee tõmbama, joodan neile seda koos meega sisse. Hoiame jalad soojas ja õhtul teeb ehk Poisile jalavanni sinepipulbriga. Auru võiks vist ka teha… Üldse ei tahaks lapsi lasteaiast koju jätta… Ehk saame täna rahulikult võttes homseks terveks. Näis.