Eelmise sissekande viimase lõigu kohta mainiks tõe huvides nii palju, et külmunult, näljaselt ja maailma suurima pissihädaga (raamatukogu naiste WC oli vandalized, hah) McDonaldsini jõudes ostsin sealt Big Tasty eine ja pugesin kodus raamatuga teki alla. Nii palju siis minu õilsatest ideedest kokakunsti vallas. Tüüpiline.
Neljapäevast saati on muidugi üksjagu vett merre voolanud, aga mis teha, kui töö- ja raamatukogu lahtiolekuajad ei klapi ja/või äsja ostetud raamatud on liiga huvitavad, et peale lugemise midagi muud teha 😉
Mul oli nimelt terve eelmine nädal täielik pankrot, mis on siin Londonis pärast töö saamist väga ebatavaline nähtus. Enamasti on mul raha ülearu, kuna panen meeleheitlikult igasuguste asjade jaoks kõrvale. Nüüd sai aga emale augusti lõpus kõik ära makstud, mis kokku kraabitud sai (pool on ikka veel maksmata) ning pärast seda on kõik raha joonelt ära kulunud – voodi ja muud värgid. Ja nii juhtuski, et pärast üüri ja travel cardi jäi mul järele paarkümmend naela, mida nagu viimset varandust hoidsin ja ainult kõige hädavajalikumale kulutasin (nagu nt see ülalmainitud mäki eine, IRW).
Reede hommikuks tuli aga uus palk ning pärast tööd läksin ma kohe rõõmsalt ja kergendustundega seda kulutama. Õigemini, ega ma suurt midagi ei ostnud, ainult mobiili laadisin, et saaks jälle muud moodi välja helistada, kui õnnetutele sihtmärkidele vastamata kõnesid teha, ning siis muidugi… Raamatud 🙂
Mitte et ma iga päev raamatukogus netis ei käiks, eks. Aga ma pole ikka viitsinud endale kaarti teha või uurida, mida selleks vaja või kus miski asub jne jne jne. Marise külaskäigust saati oli lugemist kohe varuga, ta vedas mu ühte odavasse raamatupoodi, kust ma £8 eest neli raamatut ostsin.
Aga nüüd avastasin, et viimane on läbi saamas ning mul PEAB kogu aeg raamat kotis olema, ma lähen hulluks muidu. Metroo ja nii. Mida muud seal teha?
Esimese hooga läksin muidugi Bordersisse, mis on mul töökohale väga lähedal, väga suure valikuga ja üldse mõnus – ma olen seni kõik oma raamatud sealt ostnud (peale nende siis, mis koos Marisega ostetud sai). Mõtlesin, et ostan endale veel mõne Louise Bagshawe’i romaani, sest nood viimased neli olid ka tema omad ja julgesin osta just sellepärast, et tema esikromaan “Karjääritüdrukud” meeldis mulle kohe nii väga, et olen seda eesti keeles vähemalt neli korda lugenud. Ei pidanud pettuma ka teistes, seega tahtsin veel, sest “Anne of the Green Gables” sari, mida enne pikemat aega lugesin, on nüüdseks viimase raamatuni jõudnud.
Bordersis oli üks Bagshawe’i raamat küll, mida ma veel lugenud ei olnud – kampaanias osta üks, saad teise poole hinnaga. Häda oli aga selles, et ma ei leidnud selle kampaania raamatute hulgast rohkem ühtki, mis oleks tundunud ostmist väärt olevat… Ja £7 ma ühe õnnetu raamatu eest maksta ei tahtnud.
Seega suundusin uljalt Tottenham Court Roadile, eesmärgiks otsida üles toosama pood, kus ma Marisega käisin – lootuses, et leian sealt ehk seekordki miskit huvitavat. Poe nime ma ei teadnud ja täpset asukohta ka mitte, aga tänavast piisas ja üles ma ta leidsin. Ja £2.50 eest ühe Bagshawe’i raamatu ka skoorisin.
Seejärel kiikasin sisse ka sealsesse Bordersisse ning avastasin sealt veel Bagshawe’i – 2 in 1, £7. Ühte raamatut polnud lugenud ja teine oli seesama “Karjääritüdrukud”.Oostsin sellegi ära ja olin endaga üliväga rahul.
Hakkasin metroos üht neist kohe lugema ka ja raamat, mis alguses kuigivõrd köitev ei tundunud, läks järsku nii põnevaks, et ma ei suutnud seda enne käest panna, kui olin lõpetanud… Õigemini, lugesin poole ööni ja lõppu ei jõudnudki, uni sai must enne jagu.
Nojah, seda muidugi, et meil oli reede õhtul pidu, mida ma siis kenasti ignoreerisin. Põhimõtteliselt on Swammi tagasi jõudmisest saati kogu aeg üks pidu ja korter öömajalisi täis. Üldiselt ei lase ma ennast sellest häirida, sest esimest korda elus on mul oma tuba, kuhu teised ei tule ja kuhu ma saan seltskonnast väsinuna alati põgeneda. Ja mul on täiesti pohhui, mitut inimest Swamm oma toas magatab.
Nojah, muidugi lasen ma ennast vägagi häirida sellest, kui inimesed ei saa aru, et ma ei aktsepteeri toas tubaka suitsetamist. Swammi väitel olevat ma peaaegu kogu aeg kuri, aga no mis krt teha, kui inimene mu jutust aru ei saa. Me elame esimesel korrusel, mitte viiendal, eks. Aga see probleem on nüüdseks vist lahenenud.
Ja siis ma lasen ennast veel häirida sellest, kui mulle antud lubadusi murtakse, see teeb mind kohe ka väga kurjaks ja tigedaks ja paneb vinguma rohkem, kui vaja. Aga optimistina ma loodan, et asjad paranevad.
Igatahes – eelmisest pühapäevast saati on meie juures ööbinud üks Läti tšikk ning reede õhtust alates veel kolm eestlast (ja laupäeva öösel oli veel üks eestlane ajutiselt) – täielik kommuun! 😀 Kui ma reede õhtul igasugust joomingut ignoreerisin ja vaikselt voodis raamatut lugesin, siis laupäeval sai see läbi, nii et miski ei takistanud mind õhtul ülejäänud seltskonnaga viina joomast. Jah, viina. Puhast Eesti viina. Viru Valget toodi 😀 (või siis nojah, mina puhast viina otse loomulikult ei joo, ikka kokteili – viisakas noor neiu nagu ma olen)
Läti tšikile andsin jube vana ja elukogenuna nõu, kus pangas arvet teha ja kuidas tööd otsida ja rääkisin talle national insurance numberist ja mida kõike veel. Ta sai omadega igatahes kiiremini hakkama kui mina, teisel või kolmandal päeval oli pangaarve olemas ja töö ka (ka kohvikus, muide). Muljetavaldav! Töö on alamakstud, aga alustuseks hea küll, mingi raha tuleb sisse ja palju kergem on järgmist kohta otsida, kui üks kogemus juba olemas.
Sellised lood siis.
Täna hommikul nägin üle pika aja tõelist tormi. Läksin seitsmeks tööle ja veidi enne kaheksat hakkas väljas vihma kallama ning tuul marutses täiega. See oli tõesti TORM. Küll lühike, aga väga võimas vaatepilt. Soojast kohvikust oli väga mõnus välja kiigata. Hommik oli vaikne ja üldse, kuidas ma armastan neid hommikusi vahetusi. Kõige õdusam ja kodusem tunne on just noil esimestel tundidel.
Muidu tegi ülemus selle vea, et küsis mult sügavmõtteliselt, kuidas mul läheb (as in mitte viisakusest ja möödaminnes, nagu iga päev ja kõigiga, vaid päriselt oli vaikne moment ja ta tahtis mu vastust kuulda) ning ma purtsatasin talle taas üle kuu aja välja kõik oma tigedad mõtted seoses nädalavahetustel töötamisega. See lihtsalt ei muutu mitte kunagi – ma ootan vaikselt ja eeldan, et ehk ta annab mulle ise nädalavahetusel vabu päevi, sest aeg-ajalt peaksime me neid kõik saama – loogiline, eks – aga seda ei juhtu MITTE KUNAGI ja siis, kui ma olen lõpuks viimse piirini viidud ja ta juhtub küsima, kuidas minuga lood on, siis ma kas nutan/karjun/vingun või… Ja siis ta annab mulle ühe või kaks vaba päeva. Viimati oli see pärast Notting Hilli karnevali nädalavahetust, mille jooksul ma tööl ikka väga s*tas tujus olin, nii et järgmine nädalavahetus anti mul tervenisti vabaks – esimene nädalavahetus, mis mul üldse seal töötamise aja jooksul päris vaba oli, kuupäevaliselt 1-2. september – ning pärast seda olen jälle kõik nädalavahetused järjest töötanud. Noh, tänasest oli kasu siis nii palju, et ta andis mulle laupäeva vabaks ja järgmisest nädalast küsisin juba ammu R-P vabaks, sest läheme Mehega Pariisi Marisele külla… Ja pärast seda kavatsen ma Tõsiselt tarasele pähe taguda, et ma tahan iga nädalavahetus üht vaba päeva (rohkem ei saa ta ka parima tahtmise juures anda) ja et see on tema enda huvides, sest kui ma kõik nädalavahetused järjest tööl käin, siis ma olen tige ja see talle ka ei meeldi. Kui ma saavutan sellegi, et kolmel nädalavahetusel kuus ühe vaba päeva saan, siis on see progress – siiani olen nädalavahetustel vaba olnud täpselt nii palju kui kaks päeva mais, kaks juulis, üks augustis (noh, pluss veel mu puhkus, aga see ei loe, eks) ja kaks septembris. Aprillis ja juunis mitte miskit. Võrratu, kas pole. Irooniline on muidugi see, et mind absoluutselt ei kotiks, mis päeviti ma töötan, kui Mehel oleks teistsugune graafik. Aga on nii, nagu on.
Tegelikult sai mul eile jälle nii siiber, et mõtlesin hakata ikka kohe uut tööd otsima, mis siis, et selle saamine on mu detsembrikuise Eesti reisi tõttu väga ebatõenäoline on. Proovida tuleb, eks!
Homme on vaba päev ning ma kavatsen shoppama minna, tõenäoliselt Croydonisse (kui just Iirisel mingi ime läbi ka vaba päev ei juhtu olema ning ühtlasi viitsimist minuga tegeleda – sellisel puhul läheks tema juurde Hammersmithi hoopis). Sügis on käes ja koos sellega on minus kasvanud vastupandamatu vajadus tarbida, tarbida ja tarbida. Soojemaid riideid osta ja kinniseid kingi… Ja pesu oleks vaja ja… Ehteid, sest hunniku uute kõrvarõngaste juurde pole midagi sobivat kaela panna. Oeh. Raha, kusjuures, on veidi üles £100, nii et ega mul suurt kulutada pole. Tegelikult peaks sellegi võlgade jaoks kõrvale panema… Aga noh, riideid on vaja, päriselt ka.
Ja ülehomme peaks meile BT landline pandama, misjärel saab neti ära tellida, mille saamine ka ilmselt 2-3 nädalat võtab. Et kuu aja pärast peaks ehk isegi koju neti saama.
*irvitab irooniliselt*
Tegelikult ma võtan seda kõike juba äärmiselt külma kõhuga – raamatukogus on okei ja kui näiteks kolm päeva vahele jääb, nagu viimati, siis ei tee teist nägugi ega vaevle võõrutusnähtudes… Kõigega harjub – nii masendav, kui see ka pole.
Ja siis veel nii palju, et beebipille saavat siinmaal tasuta ja läätsed on isegi veidi odavamad (1269 vs 1069 kr/3 kuud) kui Eestis. Ma olen ennast pooleks rabelenud, et Eestist endale vajalikke varusid saada ning nüüd, kus ma lõpuks viitsin ennast kohalike oludega kurssi viia, saan aru, et täiesti ilmaasjata. Veidi tigedaks teeb, aga süüdistada pole kedagi teist peale iseenda.
Noh, nüüd olen teid jälle surnuks rääkinud ja raamatukogu pannakse poole tunni pärast kinni ka, nii et ma hakkan ennast vist vaikselt kodu poole sättima. Homme pärast shoppamist vast jälle.