töö

Tööst

Kuna blogi kirjutamine on mulle alati teraapiliselt mõjunud, siis võin seda samahästi ka sel korral katsetada ja pajatada teile oma mõtete kõrvale juhtimiseks hetkeolukorrast tööl.

Ma olen Tinderboxis töötatud seitsme kuu jooksul teist korda tunnistajaks situatsioonile, kus suhteliselt lühikese aja jooksul läheb massiliselt inimesi töölt ära. Kui läheb üks inimene, eks, siis pole hullu midagi – tuleb tema asemele üks uus ja ongi kõik. Aga kui paari nädala jooksul läheb kuus inimest – peaaegu pooled tavabaristadest – siis on ikka märgatavam ikaldus.

Esimene kord oli septembri lõpus – ma sattusin kõigi nende uute väljakoolitamisele mõeldes masendusse, kurtsin veidike kõrgemale ülemusele… Ja sain team leaderiks.

Seekord, ma pean tunnistama, enam masendust küll pole. Sest neli inimest kuuest olid täielikud… Khm, kas just lambad, aga… Sõnastame seda siis nii, et puudust tundma ma neist ei hakka.

Kaks tüüpi neist neljast näiteks haisevad. Konkreetselt haisevadki – ja katsu siis sellistega koos töötada. Ütlema nagu ka ei lähe, solvav ja imelik oleks ju. Kolm neist on jube aeglased – ei suuda ennast kiiresti liigutada, teevad kogu aeg vigu ja on lihtsalt lohakad. Ja üks… Üks, kes töötas meil kõigepealt seitse nädalat suvel ja oli tõsiselt hea kolleeg, see on pärast oma Euroopa-reisi ja meile tagasi tulemist nii ennast täis, et temaga koos töötada ei ole enam üldse tore.

Ülejäänud kahte ma jään taga igatsema küll – nad on tõsiselt head töötajad. Aga noh, mis ikka – loomulik kadu. Nad mõlemad lähevad oma kodumaale tagasi – üks Rootsi, teine Prantsusmaale.

Järele jääme mina, Debbie, Julia, Martina ja Milena.

Debbie on peaaegu sama vana olija kui mina, oskab samamoodi kõike une pealt teha, on alati hästi sõbralik ja positiivne… Flegmaatiline ja sellest tulenevalt suht aeglane, aga talle anname andeks, sest ta on muidu korralik ja tore.

Julia on rootsist, olnud meil juba piisavalt kaua, et kõige vajalikuga iseseisvalt hakkama saada, lisaks on ta puhtusefriik. Mulle hullult meeldib temaga koos töötada, sest meile meeldib erinevaid asju teha – mida üks vihkab, seda teine armastab. Ja ta on ka hästi sõbralik ja tore.

Martina ja Milena on suhteliselt uued, siiani poole kohaga, varsti vist täiskohaga. Pärit Slovakkiast ja Kolumbiast (kui ma õigesti mäletan) – mõlemad hästi toredad, positiivsed ja korralikud. Ja KIIRED. Hea on nendega koos töötada.

Ja kuna enamik äraminejatest on nagunii s*tad töötajad, siis uued saavad ju ainult paremad olla – nii et seekord olen ma suisa optimistlikult meelestatud.

Jaanuari alguses tuleb tagasi meie vana manager Cristina, kes juulis raseduse tõttu ära läks. Siis hakkab kontoris kõvasti nalja saama, sest ta absoluutselt ei salli praegust manageri, kes võeti tollal Cristina kõrvale nii kiiresti tööle just kõrgemate ülemuste survel – aga nüüdseks ei salli need kõrgemad ülemused teda enam ka, sest ta lihtsalt ei saa oma tööga hakkama.

Tegelikult on hästi kurb – Taras on inimesena tõesti super. Alati positiivne ja üldse… Aga no mis teha – me oleme sunnitud temaga koos töötama ja kui tema juhtimise all on alati mingi jama ja korralagedus, siis ei loe enam see, et inimesena on ta tore – eelkõige on ta ikkagi meie ülemus ja meie kanname tema vajakajäämiste all.

Cristina on selle eest väga organiseeritud ja õiglane – tema tagasi tulles tuleb igasugusele luuserdamisele lõpp, kõik saab jälle ilusti korda, Tarasest saab taas tavaline supervisor ja kuna siis on supervisoreid liiga palju ja pole mõtet kahele inimesele nii suurt palka maksta… Noo, arvake ise, mis juhtuda võib.

Hea on oma tööasjadest blogis nii avalikult kirjutada, kuna ma tean, et kellelegi Eestis ei lähe see korda ja ma ei tee sellega kellelegi halba. Eestis töötades ei kõneleks ma oma tööasjust tõenäoliselt üldse – kui, siis väga üldsõnaliselt, lühidalt ja anonüümselt.

Aga jah. Jaanuari alguses hakkab siis huvitavaid asju juhtuma. Võimalik, et mõni supervisor läheb siis veel ära, ehk tekib isegi minul võimalus ametikõrgendust saada. Kuna me jõudsime hiljuti Vaskaga mõttele, et võiks Eestis ükspäev oma kohviku avada, siis on mul nüüd veidi rohkem motivatsiooni siin samal alal jätkata, et rohkem kogemusi saada – just nendel kõrgematel kohtadel oleks seda kogemust vaja.

Noh, eks näis. Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab 🙂

Töömõtteid ka

Piilusin just aknast välja ja nägin, et sajab. Helistasin Mehele ja kurtsin, et ei taha üldse Camdenisse minna, sest üksi on paha ja väljas on kole. Jõudsime järeldusele, et EHK ma saan pühapäeval ka minna (uut graafikut näen alles homme) ja kui ei saa, siis võib ehk Mees üksi minna. Et mulle põhimõtteliselt anti luba koju jääda.

Aga nüüd ma hakkasin ise põdema, et võiks ju ikka ära käia ja asjaga ühele poole saada. Kaabu kaitseb prille vihma eest, võib ju oma käigud kiiresti ära käia ja siis kodusooja tagasi kiirustada. Sest TEGELIKULT pole mu kodus ka midagi eriti teha – pakkima ma küll veel hakata ei viitsi.

Ma ei teagi… Aga seniks, kuni otsustan, kirjutan teile veel ühest mõttest, millest eelmises postis kirjutada unustasin. Tööga seoses.

Eile ma kurtsin Andreeale, et meie kontor, mis on ühtlasi ka ladu, on ikka meeletult sassis. Seal on kõik külmad joogid, mida me müüme ja tavaliselt olen mina see, kes seal mingit korda ja süsteemi hoiab, aga nüüd on korraga nii palju tellimusi sisse tulnud ja suvalistesse kohtadesse topitud (sel ajal, kui mind tööl pole olnud, muidu ma oleks need nähtavasti ise ära pannud ja vast veidi organiseeritumalt), et pole ruumi ümbergi keerata, mingist süsteemi loomisest rääkimata.

Ja noh, siis me jõudsime jälle järeldusele, et keda huvitab. Et tuleb asjast lihtsalt mööda vaadata. See on suhtumine, mille kõik inimesed Tinderboxis mõne aja järel omandavad. Pole mõtet üritada midagi paremaks muuta või lasta ennast millestki häirida, sest meie manager on kasutu (inimesena väga tore, aga oma tööga EI SAA hakkama) ning kõrgemat ülemust huvitab ainult kasum, mitte töötajate heaolu. Ja siis ongi nii, et omaenese närvide huvides üritad endale võimalikult paksu naha kasvatada, ennast ümbritsevast mitte häirida lasta ning loodad, et leiad võimalikult varsti uue ja normaalsema töökoha.

Väikeste variatsioonidega oli täpselt sama asi Eestiski. Kõrgemat poolt huvitas eelkõige kasum. Niivõrd-kuivõrd töötajate heaks ju tehti, aga kaugeltki mitte piisavalt. Prioriteet oli ikkagi raha, raha, raha – kokkuhoid kõige arvelt, mis võimalik.

Ja paljud töökaaslased olid ka sellele vastavalt häälestatud ning tegid oma tööd kiiresti ja ülejala – et tehtud oleks ja palk tuleks. Kvaliteet selle arvelt otse loomulikult kannatas. Neil oli pohhui. Sest ülemustel oli neist pohhui.

Ma olen ka üritanud seda pohhuismi endas kasvatada, kohati edukalt. Olen mitmetel kordadel suutnud igasuguste segaduste ja vigade ja s*ta töö peale rahulikuks jääda ja mõelda – minu vihastamisest ei muutu mitte kui midagi, säästan parem oma närvirakke.

Aga häda on selles, et mulle selline suhtumine kohe üldse ei istu. Ma olen oma loomult perfektsionist ja mõtlen enamasti ikka selles suunas, kuidas kõike paremaks, mugavamaks ja ilusamaks teha.

Kui ma uuele tööle lähen, siis alguses on mul muidugi piisavalt tegemist sellega, et omandada vajalikud teadmised ja vilumus, sellega läheb töö keerukuse astmest ikka kuu-paar-kolm-neli aega… Aga niipea, kui töökohustused on nii selged, et neid täites enam iga minut mõtlema ei pea, kuidas õige on, hakkavad mu mõtted liikuma selles suunas, mida saaks paremaks teha.

Nuhtlus, ma ütlen.

Ma nii tahaksin töötada kohas, kus töötajaid väärtustatakse ning kus kõik tahavad anda endast maksimumi. Ma töötan hea meelega teiste inimestega koos, aga ainult siis, kui nemad ka tõesti TAHAVAD asja hästi teha. Kui nad tahavad lihtsalt kuidagi päeva õhtusse saada ja teevad oma tööd aeglaselt ja/või lohakalt, siis on mul kalduvus vihastada, sest ma ei kannata luuserdamist.

Ma olen täitsa nõus sellega, et on asju, mille pärast ei tasu vihastada. Et elu tuleks üldiselt rahulikumalt võtta.

Aga samas – sinu töö, koht kus sa veedad arvestatava osa oma elust, pikad tunnid viis päeva nädalas… Töö, mille eest sulle makstakse ja mille abil sa saad oma ülejäänud elu vähem või rohkem kvaliteetsemalt elada – igas mõttes oleks parem, kui sa saaksid seda tööd teha hästi ja kirega. Inimestega, kes teevad seda samasuguse kirega. Kohas, kus sind väärtustatakse.

Oeh. Tahan kutsumust. Ja kuniks seda pole, tahan lihtsalt töökohta, kus oleks see väärtustamine ja endast maksimumi andvad töökaaslased. Nii oleks ma igas ametis palju rohkem rahul. Ma võiks ju seda kohvigi teha, kui mulle korralikult makstaks, kui firmapoolne suhtumine oleks inimlikum ja kolleegid tahaks samamoodi oma tööd hästi teha.

Unistused, ilusad unistused…

Aga kunagi mul on ka täpselt selline töö, ma luban!

Mida ma Londonis õppinud olen

Jättes kõrvale elu- ja kõik muud toredad kogemused, siis tööalaselt olen ma arenenud… Khm, jah, ainult ühes suunas. Ma oskan nüüd kohvi teha. Mis pole just raketiteadus.

Siiski – latte art on äge. Pildil küll kakao, aga vahe on vaid värvis – tehnika on latte puhul täpselt sama. Cappuccinoga on teine lugu, sinna peale tuleb tavaliselt süda (nagu too Luca tehtud) või õun 😀 (olenevalt siis sellest, kumb parajasti välja kukub – mul kukub tavaliselt õun, ehkki süda on ägedam ja ma üritan alati selles suunas). Panen kunagi kindlasti enda tehtud kohvist veel pilte üles, kui neid ükskord teha õnnestub (selle kakao tegin endale pausi ajaks, klientidele kohvi tehes pole ju fotokat käepärast).

Et kui üldiselt olen ma täielik kunstiignorant ja sellest andest on mind ilma jäetud, siis ühte kunstiliiki ma siiski väheke valdan – kohvikunsti 🙂

Ma ei julge hambaid pesta

…sest hambapasta on otsas. Loodan sellele, et hommikul pigistan veel killukese välja – pesemata hammastega oleks ikka VÄGA s*tt tööle minna.

Londonisse kolimise ajast on mu toolbarile lisandunud järgmised lingid: Wikipedia, IMDB, Amazon, eBay, shopsafe.co.uk, Google Reader, BBC London weather, Lloyds, Journey Planner ja Torrentz. Vanadest on alles hot (ei kasuta), Blogger, blogi, Orkut, hanza.net, TeleYks (ei kasuta), Google, Neti, Gmail ja Sitemeter. Ajaloo prügikasti on lennanud Delfi naistekas (Delfi on endiselt koduleht, ehkki ei loe ka seda kunagi), ilm.ee, rada7 ja… Kindlasti on midagi veel, aga rohkem ei mäleta. Lingiriba oli küll juba Eestis täis, aga avastasin hiljuti, et saidi nime polegi vaja – pea kõigil on ju oma logod olemas.

Saite targemaks, ah?

Google’i kaudu on minu blogini jõutud järgmiste otsingutega: eestlased londonis, are jaama, “rate.ee”, up and down down and up up, söögikoht tige tikker (muhahaa, teengi neile juba reklaami), msni nimed (no tõsiselt, ise ei oska välja mõelda v?), restoran tige tikker (ausalt, kui sinna detsembris lähen, siis nõuan neilt reklaami eest pappi!), london märts 2007

Ja siis on mul veel uus linkija: Kroku (tegelikult ta vist enam nii uus pole, sest ma olen sel lehel varemgi käinud, tookord ilmselt samuti Sitemeteri referrali kaudu).

Käisin täna Londonis elatud aja jooksul esimest korda klubis. Stopp… Kerime tagasi… Õnneks mitte esimest, vaid teist. Esimene oli siis, kui Pips siin oli.

Täna nägi asi välja umbes nii, et saime Ronni-Katrega reinu pubis kokku (Reinu polnud üldse tööl ja mina jõudsin töölt alles selleks ajaks, kui pubi kinni pandi (aga vähemalt Mees oli nunnu ja ostis mulle siidri mustsõstrasiirupiga teele kaasa, et ma kuivale ei jääks)), jalutasime ringi ja otsisime kohta, kus veel üks jook juua ja siis koju minna, tahtsime minna stripibaari, aga tekkisid kahtlused selles osas, kas näiteks kahe joogi eest £250 arvet ei väänata ning avastasime, et nad sulgevad 10 min pärast, leidsime lõpuks klubi, kus sissepääsu eest raha ei nõutud, maksime £2.50 garderoobi ja 2x£7 red bulli + viina eest, istusime tantsupõranda ääres, vaatasime ahvidiskot (Ronni väljend, irw) Pussycat Dollsi saatel (vist on nende laul: don’t u wish your girlfriend was hot like me…?) ja läksime koju.

Khm, jah. Selles mõttes ma olen täitsa rahul, et tegu polnud mu esimese klubiskäiguga, muidu oleks ehk igaveseks tuju ära võtnud. Irw.

Juhtusin arvuti kella vaatama ja see on 2:00. Järelikult ta keeras ennast just tund aega tagasi. Kahju, et minut varem ei vaadanud, oleks saanud silma peal hoida, kuidas kell 2:59 pealt 2:00-ile läheb 🙂 Aga see post tuleb veel mingi 2:… kellaajaga, kirjutama hakkasin ma ju varem.

EDIT: hmm, 1:41, imelik… Kas kella ei keerata siis kolmest, vaid kahest?

Pean seitsmest tööle minema, oleks vist kohane magama minna. Mees ammu nohiseb.

Ah, seda ka veel, et kui ma üksjagu aega tagasi kirjutasin, et sain team leaderiks, siis sellega tulid mingid jamad, sest kõrgem ülemus hakkas näkku panema ja ei tõstnud mu palka (nagu ma supervisorite jutust aru sain, siis sellepärast, et oktoobri alguses tõusis miinimum ja kõigi teiste baristade palka pidi kohustuslikus korras tõstma, seega minule “ei jätkunud” – ehk firma kitsi kokkuhoiupoliitika, mitte Pete’i isiklik vimm minu suhtes) ja mina sain sellest alles poolteist nädalat hiljem teada. Kaks ja pool nädalat hiljem teatati, et nüüd on kõik korras… Ja mulle maksti isegi juba selle poolelioleva nädala eest £6, nagu täna payslipilt teada sain, ehkki arvasin, et alles sellele järgnevast nädalast alates. Aga seda pole ikkagi ametlikult teatavaks tehtud, et ma team leader olen – supervisorid teavad, tavabaristad mitte. Mul pohh, kuni mulle makstakse 😀

Ja oma national insurance numberi plastikkaardi kujul sain ka juba paar nädalat tagasi kätte, aga payslipil see mu meelest siiani ei kajastu, ehkki ma andsin numbri Tarasele juba kuu aega tagasi, kui see team leaderi jutt esimest korda oli. Ja mu aadressil, millel payslipil üks täht puudu oli, on nüüd üks täht ülearu. Ma ei viitsi teist korda enam vinguma minna, ehkki häirib. Ja lepingut, mida mulle kuu aega tagasi samamoodi team leaderiks saamisega lubati, pole mulle ka ikka veel tehtud. Ja jällegi pean tunnistama, et mul on sügavalt pohhui – ei lepingu ega selle numbri olemasolu ei muudaks mu jaoks midagi, sest ära võib töölt nagunii minna nädalase etteteatamisega ja iga nädal palka saades maksad makse ka nii või teisiti vähe.

PS. Ma ostsin endale eile salli (£15) ja mütsi (£12). Ma TEAN, et ma olen idioot ja ma reeglina ei maksa riiete eest nii mõttetult suuri summasid. Aga need olid nii pehmed ja soojad… Ja PUNASED… Ja läikiva punase niidiga läbi kootud, nii et nägid välja sellised, nagu tavaline kootud müts, kui sa oled lumesajuga väljas käinud ja siis tuppa tulnud ja lumi sulab mütsil ja veepiisad sätendavad… Äh, sattusin lihtsalt jõulumeeleollu. Natukene.

Kas kõik tööandjad on koonrid?

Pärast hiljutist vestlust Swammiga (kes teatavasti lühikest aega Eestis minuga ühes firmas töötas) ning eileõhtust vestlust ühe meie supervisori Eglega olen ma taaskord värskelt tige.

Swammi käest sain täiesti juhusliku vestluse käigus teada, et mind kui töötajat kontori poole peal ikka väga kõrgelt hinnati – ma teadsin seda ennegi, aga sain veel ühe tõendi. Detailidesse ei hakka laskuma, sest Eesti tööasjadest blogis detailselt ei räägita, eks.

Eglega rääkisime eile õhtul minu team leaderiks saamisest ja muust taolisest ning vestluse käigus pillas ta umbes sellise lause: tead, nad (st meie manager Taras ja tema ülemus Pete) ju kartsid, et sa lähed ära.

Jah, ma teadsin seda isegi ammu, et ma olen baristadest seal kõige tugevam. Esiteks olen ma neist kõige kauem töötanud, teiseks – praeguse seisuga oleks ma juba mõningatest vanematest (aga nüüdseks juba töölt lahkunud) olijatest ka parem. Ah et miks? Sest ma olen hea suhtleja, kiire mõtleja, meeletu korraarmastaja, äärmiselt hästi organiseeritud ja… Ühesõnaga ma suudan teha kõike vajalikku kiiresti ja hästi, ma olen suuteline tegema paralleelselt mitut asja, ma ei hakka kiiretes ja keerulistes olukordades paanitsema, vaid suudan need ära lahendada.

Kes tulevad pärast mind? Debbie, kes on muidu kogenud, aga nii kuradi aeglane. Joana, kes on muidu kogenud, aga klienditeenindaja jaoks kohati veidi järsu suhtumisega ja kohati liiga trotsi täis. Grace, kes on kiire ja sõbralik, aga kes tänu sellelesamale kiirusele tekitab liiga palju segadust (inglise keeles kasutame me tema kohta väljendit messy, ma ei oska paremini tõlkida). Ja ülejäänud on kõik ära läinud ning asemel on päris uued, kes ei jaga asjast ei ööd ega mütsi.

Kui oleks supervisorit vaja, siis oleks mina ainus sobiv kandidaat. Ja kuradi hea kandidaat. Kui oleks vaja, siis ma saaks ka. Häda on selles, et hetkel pole. Noh, sain just team leaderiks, seegi algus, eks.

Ei Eestis ega siin Londonis ei teadnud ma tööle minnes erialast suurt midagi. Eesti puhul oli vähemalt tugev huvi, siin võtsin lihtsalt esimese töö, mida pakuti. Aga kui nüüd vajaminevate oskuste taset võrrelda, siis no olgem ausad – kohvi tegemine on ikka kukepea võrreldes tehnika müümisega. Sellest tulenevalt läks mul siin oskuste omandamine tunduvalt kiiremini kui eelmises kohas.

Et kui Eestis tekkis poole aastaga harjumus, poole aastaga rutiin, poole aastaga tüdimus, siis siin on kõik need etapid läbitud kolme kuuga. Eestis läksin ära paar kuud enne kahe aasta täis saamist, siin… On vähemalt võimalus veidi kõrgemale areneda, mida ma ka teha kavatsen. Et siis ära minna.

Ja ma ei tahaks nii meeleheitlikult uut tööd leida, kui… Kui mulle normaalselt makstaks.

Ma võiks vabalt siin kohvikus edasi töötada, kui ma normaalset palka saaks. Ja kui ülemuste suhtumine üldiselt veidi edumeelsem oleks. Mitte et ma ülemustega halvasti läbi saaks, oh ei. Nii Eestis kui siin – me suhtleme täiesti normaalselt. Ma ei ole kunagi ülemusi kartnud ja ma olen üht-teist neile ikka öelnud ka, mis ma mõtlen – kangekaelne juurikas, nagu ma olen.

Aga mis sellest kasu on?

Ühesõnaga. Ma lähen kuskile tööle. Ma elan sisse, omandan vajalikud erialased teadmised. Niipea, kui mu ümber funktsioneerivad süsteemid mulle selgeks saavad, hakkan ma paratamatult mõtlema, kuidas neid paremini funktsioneerima panna, mida teha, et asjad üldiselt paremaks muutuks. Nii palju, kui ma saan, ma viin need ideed ellu ka. Aga enamiku jaoks on vaja kõrgemalt poolt tulenevat luba/finantsi/jms. Ja seda reeglina juba ei saa.

Tavaliselt, kui ma mõnd sellist ideed esialgu mõne töökaaslasega arutan, siis naerdakse mulle näkku ja öeldakse: looda vaid. Et sa ju tead, millised meie ülemused on. Pole üldse mõtet üritadagi.

Vahel ma ikka üritan. Vahel vist isegi on midagi õnnestunud ka. Enamasti muidugi mitte.

Üldiselt… Mul on lihtsalt kõrini.

Ma tahan tööandjat, kes ei üritaks kogu aeg meeleheitlikult iga senti kokku hoida, seda nii töökeskkonna mugavamaks muutmise kui ERITI töötajate palkade pealt… Ja kes väärtustaks mind kui töötajat ENNE, kui ma olen lahkumisavalduse lauale pannud.

Seni pole veel leidnud.

Ja ma usun, et neid on. Vähe muidugi, võrreldes koonritega, aga neid kindlasti on. Kui Eesti mastaabis mõni näide tuua, siis esimese hooga pakuks, et ÄP ja EMT töötajad on kindlasti paremini tasustatud ja hinnatud, kui… Paljud teised. Need on lihtsalt esimese hooga pähe tulnud näited ja kindlasti on ka nois asutustes asju, mille kallal vinguda. Lõppude lõpuks – vinguda saab alati 😉

Tegelikult ma annan endale suurepäraselt aru, et ma ise ka vingusin selles postis liiga palju. Te ei pea mulle ütlema: “Mis sa vingud, lollakas, tegutse selle asemel!”, just seda ma täpselt kavatsengi teha.

Sest kui nii Eestis kui siin Londonis oli ülaltoodud näidete puhul tegu mu esimese nö PÄRIS töökohaga, mis tähendab, et valikuvõimalust eriti polnud – raha oli vaja ja üleüldse, oleks võinud alati veel hullemini minna, siis nüüd, kus esimene töö on juba olemas, on teise valimisega juba rohkem aega, et seekord parem saaks.

Ja kui kunagi jälle Eestis olen, siis kavatsen ka normaalse töö leida. Sest no kaua ma jõuan sandikopikate eest rügada – täisväärtuslikuks eluks on vaja normaalset sissetulekut ja ma olen võimeline seda teenima.

Minu häda ongi selles, et kui ma üldiselt tean, et ma kuradi hea olen, siis minus ei ole veel nii palju seda ülbust, et ennast müüa ja normaalset palka küsida. Ei ole nii palju, kui vaja.

Aga küll ma arenen.

Scroll to Top