Kunagi töötasin ma fotopoes. Enamik meie poodidest olid küll samamoodi kaubanduskeskustes nagu praegugi – st iga päev pikalt avatud ja varem sulgemise võimalus puudub – kuid töötajate arv ühes vahetuses oli oluliselt suurem. Nii leidus alati keegi, kes ei soovinud osaleda ja sai seega olla tööl, kuniks enamik kollektiivist sõitis suvepäevi tähistama või jõulupeole – ning osalejaid oli sellegipoolest omajagu.
Praegu ma ei kujuta ette, kuidas selliseid üritusi korraldada, sest vähemalt kolmandik töötajatest peab iga päev olema kohustuslikus korras 10-11h tööl. Koolitus ja koosolekud annavad vahel võimaluse rohkem kolleege näha, eelmisel suvel korraldasime ka kaks kokkusaamist, mis said organiseeritud enam-vähem nii, et kes ei saa osaleda ühel, saab teisel… Aga jah, mingeid ühtseid terve firma üritusi pole meil kunagi olnud.
Mis muidugi ei tähenda, et tähistada ei saaks. Ikka tähistame kõike, mis võimalik – oma väikeses ringis.
Kuna õhtul pärast tööpäeva lõppu (st kell 20 või 21) ei jõua väga midagi teha, on meil Pärnus algusest peale välja kujunenud nii, et sünnipäevi tähistame hommikuti – noil puhkudel tuleme kõik kolmekesi üheksaks kohale, et saaks enne avamist tunnikese süüa ja jutustada. Praeguseks oleme tähistanud nii juba kaheksa korda, pilti tegin ainult kõige esimestest 😀
Jõulud on meil aga senini miskipärast ühiselt tähistamata jäänud – kiire ja… No ei teagi täpselt, miks. Sel aastal otsustasime, et nii ei saa, peab ikka jõulude puhul ka väikese kokkusaamise korraldama.
Pilti ei tulnud mul muidugi pähe teha enne, kui üritus juba läbi ja üks kolleegidest ära läinud. Tegin siiski ühe mälestuseks – “jääkidest”, mis veel pildistamiseks käepärast olid. No NII maitsev oli täna kõik! Ehk siis poolik sibulapirukas, poolik kook Nonna vürtsikast pühadekoogisegust ja paar pisikest nunnut kingitust. Loodusvägi imemaitsev glögi on kõik juba kõhus, selle pilti näete ainult lingi alt 😀
Eelmise aasta traditsiooni jätkates tegin kõigile kolleegidele piparkoogid (no ja mõnele suisa mitu ja nende lastele ka :D). Ja firma on vahepeal mõnevõrra kasvanud… Kui asi samas vaimus jätkub, siis ma neid enam ühe tööpäeva õhtuga valmis ei küpseta 😛
Too pilt on eelmise neljapäeva õhtust, sest reedel käis üks Tallinna kolleeg autoga Pärnus ja sain talle kastid kaasa anda – ei pidanudki Smartpostiga saatma, nagu eelmisel aastal (toona jõudsid kusjuures kõik tervelt kohale, rohke mullikile sisse pakituna):
Kui me veel kasvame, äkki õnnestub mingil hetkel juba ühiseid firmaüritusi ka korraldama hakata. Ütleme nii, et mälestused on mõnusad ja tunnen neist puudust – juhtkonna poolt kõigile töötajatele korraldatud pidu on ikka tibake teine, kui väikese ringi tähistamised.
Ühel hetkel võiks ju ka meil leiduda piisavalt selliseid töötajaid, kes ei saa/ei soovi (teise linna) tähistama tulla või äkki mõni endine töötaja, kes oleks nõus üheks õhtuks letti tulema… Eks seda näitab aeg.
Samas kui ma nüüd järele mõtlen, siis firma, kus ma toona töötasin, oli tolleks hetkeks ka juba vist ca 15 aastat vana, praegune aga… Ma pole kindel, vist ei tule isegi viis täis 😀 Kümne aasta pärast siis? 😀
Senini olen aga väga tänulik kõigi tähistamiste eest meie väikese Pärnu seltskonnaga ja võimaluse eest jõulude ajal kõigile piparkooke meisterdada. Mul on lihtsalt super kolleegid – nii siin kui mujal 🙂
