Võtsin modellide viimase hooaja ette. Kohe teises osas esimesel ametlikul show‘l on neil see kuradi lava, kus nad kõnnivad, neljandalt korruselt välja ulatuv… JUPP. Saate aru, lihtsalt sihuke suht kitsas ja lõppeb õhus ära, mingeid seinu ega piirdeid pole. Ma ei karda üldiselt kõrgust, aga sellise asja peal käies oleks ma küll hirmust segi.
Mida kõike nad seal välja ei mõtle… On siis vaja sedaviisi piinata?
HOIATUS: kommentaarides on võitja kirjas – kes ei taha teada, ärgu lugegu!
Ma juba FB-s jagasin, aga see on lihtsalt nii hea, panen siia ka. Vaatasin ja naersin nii, et piss tuli püksi. Poole pealt kadus muidugi järg ära…
Tervitused kõigile, kes on kunagi vapraid vaadanud. Minul oli see põhikooli aegu lemmiksari. Kuidas ma küll sain? 😀
Tantsud tähtedega oli siiani väljaminekute osas suht etteaimatav, täna oli aga küll väga ootamatu lõpp. Ma olin täiesti kindel, et Liina või Nastja välja läheb, lootsin viimast… Nojah, see selleks. Üpris palju lõbusam oli arutada jooksvalt MSNis erinevate saates tegevate inimeste soolisi eelistusi ja muidu sekssuhteid 😀 Esimesel puhul aitas sõber Google kahtlustele kinnitust saada, teisel puhul mitte. Ega me ikka normaalsed ei ole!
Laulukarussellis hakkas meile kõigile meeletult C-Jam tšellokvartett meeldima – no jube hästi mängisid! Ilusad poisid kah 😛 Vaatasin kohe, kas saaks nende CD-d osta ja palju maksab – mina, kes ma kunagi muusikat ei osta… Tegelikult mulle CD-d eriti ei meeldi, ma eelistan otse arvutist muusikat kuulata, ilma et peaks sinna midagi sisse toppima või konvertima hakkama. Aga neid kuulaks hea meelega… Ja kontserdile tahaks veel rohkem minna.
Tegelikult ühte CD-d tahaks veel – ilusaid eestikeelseid jõululaule. Peaks kuskil muusikapoes tuulama, äkki on midagi. Mõne mõnusa eesti naisartisti esituses võiks olla, kindlasti mitte meeste ega laste, see poleks see. Ja 27.12 tahaks hirmsasti Maria Listra ja Nele-Liis Vaiksoo jõulukontserdile minna… Oeh. Lastega on vist keeruline. Ja pilet kallis ja… Kärss kärnas ja maa külmand 😀
Midagi tahtsin veel öelda, aga unustasin. Lähen parem magama.
My Family hulluses oleme muud sarjad täitsa ära unustanud. Neljanda hooaja viimane osa on praegu käsil (nad on metroos kinni ja räägivad seal muuseas kahe eestlasega!!), siis peame küll pausi tegema. Kõigepealt viis osa House’i, siis viis osa Dexterit ja eks siis ole näha, kas vaatame vahepeale jälle natuke My Familyt või hoopis Eurekat või Weedsi… Mõlemal on juba üheksa osa väljas, me vaatasime kunagi ainult paar esimest ära.
Aga House! Kuidas ma sain unustada, nii põneva koha pealt jäi ju pooleli! Vähemalt esimese osa vaatame kindlasti täna ära.
Ja täitsa juhtumisi on Abikaasal homme vaba päev 😛
Lugesin just üht väga mõnusat postitust inimeselt, kes käis 100 sekundit saate castingul. Ma olen tema kirjutatuga igati nõus ja sellest lähtuvalt on ka väga lihtne, miks mina sinna oma jalga ei tõstaks.
KUI ma peaks olema kõige targem, siis minu ego ei lubaks elu seeski olla nõus väikseima summaga, olgugi et ma põhimõtteliselt tean, et parem natuke kui mitte midagi. Minu ego ei lubaks elu sees saatest lahkuda teadmisega, et tänu minule tuli võidusumma nii suur, aga enamikuga sellest jalutas minema mingi idioot.
Aga jõudkem nüüd selle juurde, mis on tõenäoline – et ma olen kõige rumalam 😀 Sel juhul oleksin ma kindlasti nõus kõige väiksema summa võtma, AGA… Paarituhande krooni eest ma küll ei lähe ennast rahva ees lolliks tegema 😀
Ühesõnaga jah… Need, kes sinna lähevad, peavad olema kas väga targad, kannatlikud ja mõistlikud, et loota teiste mõistlikkusele (ühes hiljutises saates olla kuuldatavasti üks selline seltskond olnud, kus kõik saidki vastavalt oma teadmistele ja olid suht kohe sellega nõus) ning olla vajadusel nõus väiksema summaga, et üldse midagi saada (kui juhtub tõenäoline ja ta satub seltskonda, kus on mõni vaene idioot, kes arvab lõpuni, et tema peaks saama suurima summa, kuna TEMA elu on ju kõige raskem)… Või siis lollid, kes teavad, et nad ei tea midagi ja on algusest peale väikseima summaga nõus, sest natuke raha tahaks ikka saada.
Kõik ülejäänud lahkuvad sealt ilmselt negatiivsete emotsioonidega. Aga noh, idioote ju jätkub. Miljonimäng on igatahes tunduvalt inimilikum koht, kus üritada oma teadmisi proovile pannes nutsu saada.
Teemat arendades – ma poleks nõus minema ühessegi realitysse, eriti Eesti omasse, need tunduvad alati nii võltsid ja pingutatud (saan aru, et talendisaate formaati on kohtunike jõulised arvamused ja vastuseisud ning saatejuhtide kõigi esituste lavatagune kommenteerimine sisse kirjutatud, UK/USA versioonides see toimib edukalt… Aga meie žüriid ja saatejuhte oli pool ajast võrdlemisi piinlik vaadata). Ma pole ühelgi alal nii tugev, et tahaks kaamerate ees teistega võistelda (talent, superstaar, modellid), mul pole soovi sattuda ootamatutesse olukordadesse, kus iga minu reaktsiooni filmib kaamera (naistevahetus), mul pole mingit huvi osaleda nõmedatel või jälkidel jõukatsumistel (need üksiku saare värgid, hirmu faktor jne) ega võistelda mingi mehe (olgugi rikka ja pandava) tähelepanu eest (unistuste printsess, average joe jm), olgugi et auhind võib olla ahvatlev. Ühesõnaga pole mitte mingit soovi rahvale tsirkust ja ennast lolliks teha.
Nii kole ma õnneks ka pole, et tunneks teravat vajadust kirurgilise sekkumise järele… Kui keegi tahaks mulle unistuste kodu ehitada, vat see oleks küll meelitav, aga paraku pole meie pere kindlasti nii deserving (hea, aga puruvaene/kümnelapseline/õnnetuse läbi elanud/haige/puudega jne jne), et sellesse formaati sobida, ja ega nädalaga ehitatud majas ju tegelikult elada ei tahakski.
Mõned saated on meelelahutuseks muidugi täitsa toredad vaadata, need totaalsed muutmised ja staarid-modellid-talendid. Naistevahetuse-sugused jälle ei kõlba kassi saba allagi.
Või nojah… Igaühele oma. mina jään igatahes Blogi-Tikriks 🙂