TV/sarjad

Gossip Girl

Mingil arusaamatul põhjusel tekkis mul vastupandamatu soov seda uuesti vaadata. Peamiselt Blairi ja Chucki pärast. No näiteks see on puhas klassika:

Aga noh, üks suurepärane dialoog ka teile selle sarja mälestuseks, naersin südamest. Pärit on see esimese hooaja eelviimasest osast. Eks näis, kui kaugele ma vaatamisega jõuan, enne kui tüdinen 😀

Nate: She’s right, Serena. I mean, none of us are saints.
Blair: [looks at Chuck] Yeah, I had sex with him in the back of a limo.
Chuck: Several times.
Nate: [looks at Serena] I had sex with you, at a wedding while I was her date.
Nate: [looks at Chuck] Once.
Blair Waldorf: [looks at Chuck]
Chuck: I’m Chuck Bass.

Tekst ei anna ilmselt pooltki edasi, otsisin teile video ka. Vabandust, et pilt on kokku surutud, aga vähemalt stseen on üks ühele õige 😀

Kõigi puhtusefriikide kohustuslik meelelahutus

Ma olen nüüdseks vaadanud ära OCCleaners esimese hooaja ja kolm osa teisest. Ja no nii mõnus on!

Seal on nii palju erinevaid inimesi ja elusituatsioone. Tõeliselt põnev on jälgida, kuidas nii erinevad inimesed suudavad üksteisega kohanduda ja mida mõlemad pooled sellest lõpuks saavad. Tihti mõjuvad nad üksteisele tõesti hästi ja tervendavalt.

On nii täielikke friike (olgu nad siis paaniliselt pisikute kartjad või siis obsessive hoarders ehk haiglaselt asjade kokku korjajad), on aga ka normaalsemaid inimesi, kes on mingitel põhjustel muutunud sellisteks, nagu nad on. Just nende viimaste puhul juhtub vahel, et eelnevalt iga vaba hetke koristamisele kulutanud pereema suudab hiljem vabamalt võtta ning mingil põhjusel pikemat aega kohutava saasta sees elanud inimene on pisarateni tänulik selle eest, et keegi aitas tal otsa peale saada ning hoiab seda korda ka edaspidi.

Ma usun, et igaüks leiab sellest saatest midagi, millega suhestuda – kas siis ühe või teise poolega. Mingid pisikesed asjad, milles ennast ära tunda. Mis omamoodi näitavad, kui hulluks võiks asi teatud asjaoludel muutuda ja kui hea on olla suhteliselt normaalne 🙂

Kui esimeses hooajas oli peale kahe põhilise ehk kodu koristamise kolmandaks projektiks UK avalike kohtade (ujula, park, supiköök jms) koristamine vabatahtlike poolt, siis teises hooajas käivad vabatahtlikud erinevates avalikes kohtades proove võtmas, et näha, kui palju pisikuid siis täpselt kuskil on. See on ka üpris “huvitav” kogemus… Ütleme nii, et paneb igaühe mõtlema, kas ta peseb ikka piisavalt tihti käsi 🙂

Aga jah, kõige rohkem pakub see saade kindlasti puhtusefriikidele. Ohhetamist selle üle, millised kodud võivad alguses välja näha ning siirast rõõmu selle üle, millised need lõpuks on.

Huvitav, kas taolisi saateid leiaks veel kuskilt? Ma vaataks hea meelega. Mulle nii meeldivad igasugused realityd, kus koledatest kodust saavad ilusad. Olgu see siis Kodutunne, Queer Eye for the Straight Guy (otsisin vist seda isegi ükskord veebist, aga ei leidnud), Anthea Turner või OCCleaners. Minu jaoks on ilus ja mõnus kodu nii oluline – tõeline nauding on vaadata, kuidas neid teistele tehakse.

Extreme Makeover: Home Edition on küll üks asi, mida kunagi ammu armastasin, aga enam väga vaadata ei suuda, sest seal on liiga palju ameerikalikku – positiivsust, mis kõlab lõpuks nii võltsina jne. Kõike on way too much. Ses mõttes mulle meeldivad veidi väiksema kaliibriga ettevõtmised tunduvalt enam. UK ja Austraalia realityd on üldiselt minu jaoks USA omadest etemad.

Tuleb ähmaselt meelde mingi Austraalia tõsielusari, kus oli vist neli paari, kes pidid kõik mingi summa eest korterid ilusaks tegema ja siis lõpuks keegi hindas neid ja valis võitja… Seda nägin kunagi ilmselt Eesti teles, aga midagi täpsemat meenutada ei suuda… See oli ka tore.

On kellelgi mulle mingeid soovitusi? 🙂

EDIT: See Austraalia sari oli vist The Block ja noh, kiire otsinguga leidsin terve nimekirja remondirealitytest… Koristamine sinna alla muidugi ei lähe. Aga näiteks How Clean Is Your House? tundub ka üsna vahva olevat 😛 Ja siin on paar soovitust. Võib vaatama jäädagi 😀 Iseasi muidugi, palju neist veebist saadaval on.

Koristuslainel

Sattusin täna õhtul tööl hoogu – sorteerisin kõigepealt ära kõik jama oma kirjutuslaualt ja seejärel ka mujal tagaruumis. See pole kunagi just ülearu sassis olnud, me oleme selleks kõik liiga korralikud, aga oli lihtsalt igasugu asju, mis… Ootasid oma aega 🙂

Koju jõudes polnud kihk kuskile kadunud, sorteerisin magamistoas riiulisse kogunenud asju. Pidin vahepeal koristamisse pausi tegema, et lastele unejuttu lugeda, pärast seda enam jätkata ei viitsinud. Veetsin õhtu üle pika aja lugemise asemel arvutis ning FB-s jäi silma Mari kommentaar:

Obsessive Compulsive Cleaners is best thing on TV when doing some cleaning.

Kuna ma olen ka kergelt korrafriik, siis no mis te arvate, kas ma otsisin kohe selle sarja välja või mis 😀 Youtube’is on õnneks täitsa vaadatava kvaliteediga olemas (pole küll uurinud, kas kõik osad, hakkasin lihtsalt otsast vaatama) – olen alles esimese osa keskel ja no täitsa lõpp 😀 On seal alles äärmused koos. Suisa hullud!

See tekitab minus ühtaegu nii koristamistuhinat kui sügavat tänutunnet, et ma ise olen hoolimata oma mõningasest korrafriiklusest siiski nii… NORMAALNE. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik elada meeletus segaduses ja mustuses, aga sama vähe kujutan ette seda, kuidas oleks võimalik elada paanilises pisikute kartuses, kasutades igapäevaselt majapidamises räigelt tugevaid kemikaale – mõlemad tunduvad ühtviisi hullud. Seal sarjas on neil hulludel aga tõesti üksteisest kasu 😀

Mina olen teatavasti eelkõige organiseerimise ja asjade oma kohal hoidmise friik, seda küürimise usinust oleks küll juurde vaja…

Anthea Turner ja Perfect Housewife tuleb meelde. See oli ka tore vaatamine.

Ja ma muidugi lihtsalt jumaldan briti sarju! Alates aktsendist, lõpetades kõigi neile iseloomulike pisiasjadega – külalislahkus, kodude sisustus jne jne jne. UK igatsus tuleb alati neid vaadates peale. Minu unistuste elus on mul üks kodu Eestis, teine UK-s (kolmas kuskil soojal maal) ja elustiil, mis võimaldab mul elada kõigis neis kodudes täpselt nii, kuidas isu tekib. Unistused…

Igal juhul – ma olen üsna kindel, et homne päev möödub mul küürides 😀

Modellid!

Ma ei vaadanud terve suve praktiliselt mitte ühtki sarja. Siiamaani pole mingit viitsimist Castle’i ja Bonesi eelmise hooaja lõppe ära vaadata, Grey’s Anatomy 8. hooaeg on ka täpselt samas kohas pooleli, kus kunagi jäi. Lugesin suvel selle asemel hoopis rohkelt raamatuid.

Aga kui Heleene nüüd miski hetk oma blogis mainis, et modellide uusi osi vaatas, siis tuli küll kohe tuju 😀 Vaatasin esimesed neli osa järjest ära ja nüüd siis iga nädal üks, täna oli kuues.

antmcycle22

Ja teate mis? 22. hooaeg on üllatavalt hea! Esimestes osades pani muidugi nii mõnigi asi silmi pööritama, aga sealt edasi ei olegi midagi ülearu piinlikku olnud, täitsa vaadatav. Kuidagi mõnusad karakterid on kokku sattunud – mõned meeldivad väga ja mõned üldse mitte, aga vaadata on tervikuna nauditav.

Minu lemmikud on kurt kutt Nyle (no kahtlemata kõige pandavam neist) ja tüdrukutest Lacey (hea välimusega, saab hästi hakkama ja käitub normaalselt). Veel meeldivad Mame ja Korea kutt Justin. Üsna sümpaatne on Ashley. ÜLDSE ei meeldi pooleldi siiliks aetud ülbikust endine miss Hadassah. Ei meeldi ka blond pikajuukseline kutt Mikey (liiga ülbe) ega jubedate juuste ja silmadega Bello (ei välimuselt ega iseloomult). Ülejäänud jätavad üsna külmaks.

Eelmisel hooajal ma ei pannud tähelegi, et Erik Asla pidevalt pildistas. Sel hooajal pole kedagi teist praktiliselt olnudki, sestap googeldasin ja avastasin, et tegu on Tyra boyfriendiga. No selge siis 😀 Kohtusid paar aastat tagasi Norra top modeli võtetel.

Erikut googeldades sattusin artiklile, kus räägiti kõige räigematest asjadest, mis eelmiste hooaegade osalejatega juhtunud on. Kolmikmõrv, 12 aastat vangistust, räiged narkosõltuvused – you name it. Selle sai sealt kah teada, miks Angelea 17. hooaja finaalis ootamatult diskvalifitseeriti. Ei olnudki rase 😛 Ühesõnaga päris huvitav lugemine oli.

Ilmselge on muidugi see, et TIPPmodelle nondest saadetest ei tule, kõigest järjekordne hunnik reality-staare. Igalt poolt kuulen, et hiljem päriselt modellimaailmas läbi lüüa üritades on selles saates osalemine pigem kahjuks kui kasuks.

Igal juhul – kui muid reality showsid ma ei vaata, siis ANTM on täielik guilty pleasure. Ja mitte ainult Ameerika, kõik muud modellid kah. Avastasin, et Austraalia viimane hooaeg on täitsa vaatamata, nii et hakkangi nüüd sellega otsast pihta. Muuseas googeldasin just välja, et viimane Austraalia modellide saatejuht Charlotte Dawson sooritas eelmisel aastal enesetapu. No johhaidii, mis ma oskan öelda.

Revenge on läbi!

Revenge lõpetati täpselt õigel ajal. Esimene hooaeg oli ületamatu, selle vastu ei saa miski. Ülejäänud kolm olid põnevad, aga kohati keerati vinti ikka tugevalt üle. Õnneks ei hakatud rohkem punnitama sealt, kust oleks hakanud vaid allakäik (vt. ka Dexter jm), vaid lõpetati sari õigel ajal ära. Viimane osa oli jällegi täiesti suurepärane. Ma ei oleks osanud paremat lõppu tahta.

See on küll sari, mida soovitan soojalt kõigile. Sihuke tunne, et võiks isegi veel korra üle vaadata. Seal juhtus lihtsalt kogu aeg nii palju, et detailid ununesid ja segunesid – eriti, kuna vaatasime ju jooksvalt, mitte järjest.

Lihtsalt suurepärane 🙂

Scroll to Top