väikelapse uni

Unekool ja öine tiss

Kui Plika oli noorem, magas ta hulka paremini. Pärast esimesi raskemaid nädalaid (mis olid rasked eelkõige sellepärast, et ta keeldus kohati lihtsalt õhtuti magama jäämast – kui ükskord  poole öö ajal jäi, siis magas pikalt, aga meie olime selleks ajaks ammu kutupiilud ja magamatusest närvilised) oli tavaline see, et ta sai tissi korra öö jooksul ja teist korda varahommikul, vahel jäi öinegi kord vahele.

Ja ma ei tea, millal see muutus, aga juba kuid on nii, et ta jääb kaheksa-üheksa paiku tissi otsas magama ning tavaline on see, et ma pean enne kesköö paiku ise magama minemist teda (korduvalt) tissiga rahustama, sest ta lihtsalt hakkab läbi une nutma ja muudmoodi rahule ei jää – ilma tissita ärkab lõpuks lihtsalt üles. Paremal juhul magab ta üle kesköö, aga millalgi öösel tuleb ikka nutt, kolib mu kõrvale voodisse ja saab öö jooksul x korda rahustuseks tissi. Halvemal juhul saab ta seda tissi juba kolm korda enne keskööd ja siis veel mitmeid kordi.

Ma pole kunagi olnud väga magamata ega ahastuses, minu jaoks on olnud mugavam talle tiss suhu toppida, et asjaga võimalikult kiiresti ja valutult ühele poole saada – ma saan ju samal ajal ise edasi magada.

Aga seda ma muidugi tean, et ega see kõik normaalne pole. Et tissi otsas magama jäämine pole hea (ehkki pudeliga oleks muidugi veel palju hullem) ja et öösel ta absoluutselt süüa ei vaja, lihtsalt loll harjumus.

Päeval jääb ta 12 paiku lõunaunne ka alati ainult tissi otsas, kui just väljas pole – sel juhul enamasti käru rappumine toimib ka. Ehkki vahel lihtsalt karjub, kuni kuskile istun ja tissi annan, kusjuures ta ei pruugi isegi siis kohe magama jääda, aga pärast tissi kärru pannes joriseb ehk paar minutit ja siis magab.

Ühesõnaga ma olen nüüd otsustanud, et tänu mitmetele põhjustele on aeg drastilisi ümberkorraldusi teha. Ma ei taha üldse tissitamist täielikult lõpetada – see on mõnus ja lapsele kasulik, pooleteistaastaseks saamiseni võiks kindlasti… Aga ma tahan, et ta magaks öö läbi oma voodis ja et ta jääks iseseisvalt magama, nii öösel kui päeval. Tissikordi võiks jääda ööpäeva 1-2 – ma ei olegi otsustanud, millal need olema peaks. Hommikul ja õhtul? Ainult hommikul? Ainult õhtul?

Üks on kindel – traditsioonilist unekooli mina ei tee. Ei tee ja ongi kõik! Minu meelest on lapse “välja nutta” laskmine ebainimlik, olgu see siis pealegi ainult kolm-neli õhtut, nagu nad lubavad. Selle kolmest õhtust võivad tema alateadvusesse ei tea mis probleemid jääda. Ei pruugi, aga võivad – keegi ei tea. Pole mõtet tulla rääkima, et minu lapsed kõik unekooli läbinud ja pole neil häda miskit. Esiteks – kunagi ei saa 100% kindel olla, teiseks – ma lihtsalt ei taha sellega riskida, lapsed on ju erinevad. Või kui soovite, siis ma olen lihtsalt ise nii nõrganärviline ema, et ei suuda südant kõvaks teha ja oma lapsel nutta lasta. Laps EI peaks nutma, arvan ma. Nutt on lapse ainus kommunikatsiooniviis, see on ainus viis anda mõista, et midagi on valesti. Mina ei suuda nuttu ignoreerida.

Hoopis teine asi on muidugi see, kui ta niisama joriseb või häälitseb – seda tehku nii palju, kui kulub, see mind paanikasse ei aja ega rahustama ei kutsu, lapsel vaja ju ennast välja elada. Aga jorinal ja hüsteerilisel nutul on suur vahe.

Ma olen nüüd lugenud foorumeid ja värke, seal on ka läbiv unekooli teema. Õnneks leidsin vihje Elizabeth Pantley raamatule “Nututa uni” ja vot selle kavatsen ma kohe osta (haha, eBays lõppeb üks oksjon kolme päeva pärast).

Senikaua, kuni raamat käes, ma lihtsalt teoretiseerin ja mõtlen, kuidas võiks õigem olla. Ma olen seda meelt, et last peaks vähehaaval ümber harjutama, et kogu protsess valutumalt läheks. Aga ei mina tea, kui tihti ta öösel sööb, et neid kordi siis järjest vähemaks jätta. Ise mõtlen praegu, et kui saaks kõigepealt kuidagi öise söömise ära võõrutada (ikka ühe ropsuga), hiljem tissi otsas magama jäämise… Ideaalis annaks ma lapsele tissi nii kaua, kuni tal ise soovi ja huvi on (ja loodaks muidugi, et seda huvi jääb järjest vähemaks ning see kaoks üldse enne kaheseks saamist) – Kessu plika puhul toimib see väga hästi. Aga no tal on üldse musterlaps, õigemini Kessu on ilmselt tunduvalt usinam ema, kes viitsib nats rohkem vaeva näha, et lapsele õigeid kombeid külge õpetada 😛

Luti võiks me pmst üldse minema visata – kui Plika vähegi närvis on, siis ta seda suhu ei võta, niisama ei vaja ammugi. Lutiketi närimine rahustab ehk veel natukeseks, see on vähemalt põnev. Pudelist sai ta kunagi ammu paar korda RPA-d ja hiljem vett, nüüd on ammu ainult nokaga tass ja vesi, ei kavatse hakata talle õhtul mingit sooja piimalurri andma. Öötiss oleks okei, kuni ta veel tissi saab, aga ta võiks seda ärkvel olles süüa ja siis ise magama jääda. Kui see ei õnnestu, olen nõus ka öötissi ära jätma, võib ju selle asemel hommikul saada.

Ja mis teema selle lutipudelikaariesega on? Olen kuulnud nii seda, et rinnapiimal on mingil määral hambaid puhastav toime, kui ka seda, et tissi otsas magama jäämine põhjustab samamoodi kaariest. Veel üks põhjus, miks ma tahan sellest kombest lahti saada. Aga kui ma olen tal õhtul hambad ära pesnud, siis ei tohiks ju peale vee enam midagi juua anda? Või tissi tohib? Või ma peaks enne öötissi andma, siis hambad pesema, siis magama panema… Oeh. Keeruline. Teadus 😀

Ühesõnaga ma ootan oma raamatut. Seniks võite te kõik nõu anda, kuidas last ilma nututa öisest söömisest võõrutada ning iseseisvalt magama jääma õpetada.

Jabur leid

Kui pea kaks kuud tagasi Londonisse kolisime, siis olin sunnitud pärast kõigi asjade lahti pakkimist tõdema, et kõik kolm lutti olid Eestisse maha ununenud ning kaasa sai ainult üks, mida seni veel kasutanudki polnud. Ise ka imestasin, kuidas siis nüüd õnnestus kõik maha jätta.

Noh, nii mõned päevad tagasi leidsin sinise jalgpalliluti. Kärust, jalgevahelt tuleva rihma juurest voodriaugust, kuhu see oli ilmselt kunagi kindlalt “ära” pandud.

Eile, kui ma järjekordselt aega parajaks tegin, kuni ülejäänud seltskond mingis nännipoes tuulas, otsustasin üle õlgade käivad kärurihmad lõpuks järgmisse auku tõsta. Tükk aega uurisin ja puurisin, enda aruga ei leidnud viisi, kuidas rihmad niiviisi lahti saaks, et oleks võimalik ühtedest aukudest välja ja teistest sisse pista. Aga mis ma leidsin, oli punane jalkalutt, mis oli käru voodri all. Ilmselt samamoodi tollesse auku kindlalt “ära” pandud ja sealt edasi täitsa voodri alla libisenud.

Nii et Plikal on nüüd jälle kaks tudulutti. Ülimalt tore, sest seni oli ainus lutt rõngaga, mis on suurepärane väljas käimiseks (saab lutiketi otsa panna), aga halb magamiseks (hea rõngast kinni võtta ja suust välja tirida).

Ega seda lutti tegelikult eriti vaja ei lähe. Väljas on ta kaasas moepärast, igaks juhuks – rohkem saab sellega niisama mängitud. Öösel vigisema hakates enam ka lutti suhu ei võeta, ainus reaalne kasutus leiabki aset siis, kui ma Plikat magama panen – ta ju jääb mul ainult tissi otsas. Kui juba tudub, nii et imemine harvemaks jääb, tõmban tissi suust välja ja torkan luti asemele. Töötab alati. Ehkki viimasel ajal tundub, et lutti pole sealgi eriti vaja, saab niisama ka. Ühesõnaga meie suur tüdruk hakkab lutist lõplikult välja kasvama.

Ega see tissi otsas magama jäämine on muidugi üks ääretult loll harjumus, aga kuna see on nii mugav (samasmoodi öösel tissiga nutu vaigistamine, SÜÜA tal ju tegelikult vaja pole), pole viitsinud ümber harjutada. Eks varsti ikka peaks… Aga selleks on vaja tonnide kaupa kannatlikust ja kindlat meelt, millest eriti esimest mul ju pole.

Ahjaa, need kärurihmad… Selleks oli meest vaja, kes näitaks – näe, siin on pragu, saab välja libistada. Saime ümber tõstetud küll 🙂

Ajalooline hommik

Okei, Plika läks eile alles poole kümne paiku magama (või isegi kümme? pool üheksa üritasime esimest korda, ei jäänud, ehkki lõunauni oli tavaline 11.45-13.45) ja ärkas öösel nelja paiku nuttes üles (gaasid vist, vähemalt peeretas), nii et tema magama saamiseks läks 10-15 min rahustamist (tissist üksi ei piisanud). Aga kui me täna hommikul voodist lõpuks välja saime, oli kell 10:38!

Okei, tegelikult ta ärkas sutsu varem – no ütleme, kõige varem kümnest, pigem veerandist või poolest. Mina olin unine ja tukkusin, tema nihverdas voodis, patsutas mind, tiris juustest ja ajas ennast püsti.

Aga ikkagi. Et ta üldse NII kaua magas. Hämmastav. Äkki hakkab inimeseks saama 😛

(Ei, mul ei ole tegelikult mingeid illusioone, ma tean, et mind ootab veel palju kella kuueseid hommikuid ees. Aga SIIANI pole neid õnneks pea ühtki olnud, ehkki ta läheb magama ilusti 20-21 vahel)

Oh, ma ei kujuta ettegi, mis kell ta nüüd lõunaunne jääda võiks 😀

Magamise jutt

Kui Plika oli päris vastsündinu, jäi ta magama ainult meie süles ja enamasti pidime veel samal ajal mööda tuba ringi kõndima. Kui ta veidi vanemaks sai, siis õnnestus meil teda pool ajast nii magama panna, et mässisime teki sisse ja jätsime omaette. Mida rohkem ta nihverdama õppis, seda tihemini pidime käima teda uuesti teki sisse mässimas, sest ta oli suutnud ennast sealt välja nihverdada.

Miski hetk õppis ta ennast keerama. Siis õppis ta ennast püsti ajama, aga alla tagasi ise ei saanud. Igal juhul ei saanud teda enam omaette jätta, sest ta lihtsalt hakkas nutma ja pidime tagasi minema – see polnud väike jorin, vaid nii konkreetne nutt, et tähelepanuta jätta ei saanud. See kõik juhtus juba nii ammu, et ei mäletagi, mis ajast saadik ta on magama jäänud ainult tissi otsas või kätt hoides. Seda viimast viitsis teha ainult Mees, minul polnud kannatust. Kui mina Plikat üksi magama panin, siis oli kaks varianti – ta kas jäi tissi otsa magama või kui ei jäänud, siis nihverdas nii kaua ringi, kuni oli nii väsinud, et jäi. Ikka tissi otsa.

Ma mõtlesin muidugi päris tihti, et tegelikult pole see üldse hea – tissi ma ju igavesti ei anna, laps peab õppima ise magama jääma. Aga mõtlesin asjad nii ja teisiti läbi ning leidsin, et kuni ta veel tissi saab, seni ei hakka mina ennast koormama, ta on veel piisavalt pisike. Et läheb nii, nagu läheb – kui tahab tissi otsas magama jääda, siis jäägu. Kui tissiaeg otsa saab, siis aega seda ise magamajäämist harjutada küll. Jogurti- või mahlapudeliga lapse magama panemine (mugav harjumus, mida ma oma tutvusringkonnas piisavalt näinud olen) on minu jaoks välistatud – voodisse toitu kaasa ei võeta, see on loll harjumus ja hammaste surm.

Nojah, jõudes nüüd selleni, mida ma tegelikult öelda tahtsin – Plika jäi täna iseseisvalt magama 😀 Eks ta oli piisavalt väsinud ka. Öötissi ta muidugi sai, aga tissi otsa magama ei jäänud. Nihverdas natuke suures voodis meie najal ringi. Siis tõstsime ta oma voodisse ja läksime ise teise tuppa. Nihverdas mõnda aega omaette – nüüd oskab ta ju ise alla laskuda, saab endaga hakkama. Vahepeal niutsus, siis hoidis Mees tal natuke kätt, aga tuli varsti ära. Ja laps jäigi ise magama.

Sügav rahulolu. Hea teada, et Plika on selleks nüüd natuke rohkem valmis – siis võib seda normaalset magama jäämist edaspidigi katsetada. Enne ei õnnestunud kohe üldse. Aga ta on ju alles üheksakuune ka. Aega on maa ja ilm 🙂

Kasvatuslikke küsimusi (vastukaja oodatud!)

Mul on viimasel ajal tekkinud lapsega seoses paar teemat, mida tahaks siin põhjalikumalt lahata, et lugejate abiga asjasse veidi selgust saada.

Esiteks: kuidas peaks üks kolmekuune laps magama? Ma saan aru, et lapsed on erinevad ja kõik on individuaalne, aga minu meelest võiks ideaalne plaan olla (meie pere harjumusi ja võimalusi arvesse võttes) umbes selline:

Ärkamine hommikul kell üheksa, tunni-kahe pärast esimene lühike uinak. Kui ärkamine venib hilisemaks, võib hommikune uinak ka vahele jääda.

12-14 vahel algab pikk lõunauinak – hiljemalt kahest peaks laps ikka magama jääma, sest ta magab parematel juhtudel (kõigepealt jalutame väljas ja siis paneme ta kodus lahtise akna alla) kuni viis tundi.

Õhtupoolikul, eeldusel, et lõunauni lõppes kolme-nelja paiku, veel üks väike uinak, mis võiks lõppeda hiljemalt kella kuueks.

Kell kaheksa vann, pärast kõik asjatoimetusi umbes üheksast öötiss ja siis voodisse – et laps hiljemalt kell kümme juba magaks.

Vanni koha pealt – me ei ole näinud vajadust iga päev vannitada. Lapsele see küll üldiselt meeldib (mingit ahvivaimustust veest pole täheldanud, aga nägu on alati naerul), aga vee kokkuhoiu ja omaenese mugavuse mõttes teeme enamasti üle päeva – siis on ka just parajal hulgal mähkmeid, et need hiljem vannivees läbi loputada.

Samuti olen mitmelt poolt lugenud/kuulnud arvamust, et vanni tuleks teha enne eelviimast söögikorda – sellega on nüüd nii, et minu meelest seostub (võiks seostuda) pesemine siiski magamaminekueelsete rituaalidega ja mulle tundub kuidagi loogiline, et pärast vanni tuleb ööuni. Laps on meil sageli päevast ja vannist nii väsinud, et uinub juba tissi otsas. Vahel ärkab küll kümne minuti pärast nuttes, vahel jaurab omaette kuni üheteistkümneni välja, aga üldiselt jääb magama küll. Kessu on oma plikat ka alati probleemideta õhtul vannitanud.

Meie päev näeb tegelikkuses välja selline, et sageli ei õnnestu meil enne kümmet-ühtteist üles saada, mistõttu esimene uni on kohe pikk lõunauni, mis sageli kestab viie-kuueni õhtul (vahel on kohati mingeid (paari)kümneminutilisi tukastamisi ka). Pärast seda peaksime teda ideaalis magamaminekuni üleval hoidma, aga nüüd jõuamegi järgmise probleemini, millele seni tulutult lahendust otsin – Plika on kõik viimased õhtud jube viril olnud, kui teda turvatooli või diivanile/tegelustekile (ühesõnaga sülest ära) panna, on kohe kisa taevani. Ja isegi süles ei kõlba olla, ainult õla peal ja mööda tuba edasi-tagasi jalutades on enam-vähem rahul.

Ilmselt on ta päevastest elamustest lihtsalt nii väsinud, et muutub närviliseks. Aga ööunne ta ju enne üheksat-kümmet nagunii ei jää ja kõigis õpetustes öeldakse, et lapsed ei tohiks peale kuut magada, kuna nad jõuavad õhtuti rohkem üleval olla ja ei taha siis õigel magama minemise ajal üldse uinuda. Eks ma vahel olen tal silmnähtava väsimuse korral lasknud ka peale kuut tukastada (kui ta mul ikka õlal magama jääb, siis üles ajama ei hakka), aga sageli ta ei maga ning siis polegi muud, kui kaks-kolm tundi järjest on laps kogu aeg kellegi õlal ja vajab pidevat rahustamist – mis on kohutavalt tüütu ja väsitav.

Täiesti teemast välja vahemärkusena pean ära mainima, kuidas ma armastan hommikuid – kui tore on ärgata selle peale, et põnn sinu kaisus on ärganud, siblib ja seletab omaette ning naeratab sulle niiii laialt 🙂 Ja ta võib rahus hommikusöögi ajaks üksinda tegelustekile või turvatooli jätta, kus ta siis muusikat kuulab ja oma draakoni või lammastega hängib ja asjatab.

Pöördudes tagasi probleemide juurde – mida te arvate minu uneplaanist ja kuidas oleks võimalik last õhtul veidi rahulikumana hoida?

Ja nüüd teine küsimus: kuidas õpetada kolmekuusele lapsele rohkem iseseisvust ja erinevates kohtades rahulikuks jäämist?

Edusammud võrreldes esimeste kuudega on kindlasti see, et ta huvitub nüüd mänguasjadest, nii et võib tegelustekil mõnda aega üksi chillida ning pool ajast saab ta õhtuti ärkvel olles voodisse panna, nii et ta seal omaette seletades lõpuks magama jääb – vahel on selleks lutti vaja, vahel isegi seda mitte.

Kust läheb piir iseseisvuse ja hoolimatuse vahel? Ühest küljest on jube hea panna laps tegelustekile või turvatooli ja lasta tal oma asjadega tegeleda, see ju suurendab iseseisvust. Teisest küljest ei ole õige lasta tal võimalikult palju omaette tegutseda, et me ise saaks rahus omi asju teha – see on juba puhtalt meie mugavus, et me tahame lapsega tegelemise asemel pigem arvutis istuda (või koristada või nõusid pesta, mida iganes).

Samas jällegi – seda omaette jätmist saab nagunii harjutada ainult hommikuti ja päeval, sest õhtul on ta selleks, nagu juba mainisin, kaugelt liiga virin.

Mees arvab, et me peaksime harjutama last vähem süles olema ja ilmselt on tal õigus – aga me peame ju siiski lähtuma ka sellest, et nii väikse lapse nutul on alati põhjus ja seda ei tohi tähelepanuta jätta. Nii et kui ta õhtuti käest ära pannes kohe kohutava kisa lahti laseb, ei saa teda ju kuidagi sinnapaika jätta – ikka võtad jälle sülle.

Kuidas siis saavutada seda, et harjutada laps ilma karjumata vähem süles olema?

Mis puutub erinevates kohtades rahule jäämisesse, siis kuigi ma ühest küljest tean, et lapsel on oma kodus kõige parem ning igasuguseid pikemaid (ööbimistega) reise planeerides, olgu siis teise linna või riiki, peaks sellega arvestama ning reisid miinimumini viima, siis vahel ju ikka tahaks külas käia ja reisida ning ma olen kindel, et laps, keda on sellega harjutatud, talub keskkonnamuutusi paremini.

Kuidas harjutada last erinevates kohtades rahulikuks jääma, ilma et teda nö hoolimatult külma vette visates igale poole kaasa tarida ning samas mitte hoida teda nagu s*tta pilpa peal ja kogu aeg kodus istuda?

Seda teemat võiks laiendada ka küsimusele, kuidas last erinevate inimestega harjutada. Ma luban kõigil, kes vähegi soovivad, teda alati süles hoida, see tuleb kindlasti kasuks. Aga kas on mõeldav jätta laps hoidja hoolde, keda ta varem (eriti) näinud pole, kui tahame mõnel õhtul koos välja minna ja keegi oleks nõus hoidma? Seni on ainult ema meile kaks korda lapsehoidmisteenust pakkunud – esimesel korral läks kõik suurepäraselt, teisel korral nuttis laps nii palju, et pidime poole peo pealt koju tulema ning selleks ajaks, kui jõudsime, oli laps siiski magama jäänud ja magas hommikuni.

Kas on üldse mõeldav jätta ta õhtul paariks tunniks inimese hoolde, keda ta enne näinud pole (või on näiteks ühe korra näinud)? Nii väiksel ei tohiks ju tegelikult eriti võõristust olla + me võime üritada lapse üldse juba ööunele suigutada, enne kui läheme, nii et ajutise lapsehoidja hooleks jääks loodetavasti ainult valvamine (see on juba omaette teema, kes peale ema üldse viitsiks veel last hoida, raha võõra palkamiseks meil ju pole – aga kangesti tahaks vahel koos väljas käia ja mu ema on Tartus ainult kord kuus).

Teine samast teemast tulenev küsimus on: kui palju peaks hoidja laskma lapsel nutta, enne kui ta ema-isa koju kutsub? Selge see, et alguses peaks üritama ikka ise rahustada, aga kui see on tulutu…? Meie viimane kord rahustas ema nutvat last vist mingi 40 minutit, enne kui magama sai ning kui laps hiljem jälle üles ärkas ja rahule ei jäänud, kutsus ta meid koju. Kuna laps aga koju jõudmise ajaks siiski magas, äkki oleks pidanud siis veel natuke ootama? Vähemalt nii on mõned meile maininud, et “otsige hoidja, kes teid esimese nutu peale koju ei kutsu” – eks me siis seletasime, et polnud päris esimene nutt…

Sellised mõtted siis keerlevad minu peas juba pikemat aega. Ma tean küll, et kõik lapsed ja olukorrad on erinevad, aga sellegipoolest – jagage kogemusi ja nippe, rääkige, kuidas teil on olnud ja mis on aidanud 🙂

Scroll to Top