väikelapse uni

Päevade lugemine on sassis, aga tahaks igapäevaseid kokkuvõtteid siiski jätkata – nii palju, kui viitsimist on. Just selle mõttega, et ehk on kellelgi hiljem minu kogemuste lugemisest abi. Aga ka selleks, et ma isegi unustan kõike kiiresti – kui kunagi peaks ka kolmandale lapsele unekooli vaja minema, siis hea meelde tuletada.

Igal juhul mulle tundub, et Plika on suhteliselt unekoolitatud 🙂 Arvasin küll, et Poisiga läheb kergemalt ja Plikaga kauem, aga hetkel tundub ikkagi vastupidi olevat. Sellest ajast saati, kui Plika haigus veidi paremaks läks, pole temaga enam mingeid probleeme olnud. Ta küll (moe pärast? harjumusest?) vahel protesteerib, kui teda voodisse panen, olgu siis lõunal või õhtul, sageli keeldub kallist-musist. Viriseb korra, samas voodist välja ei tule, laseb enamasti teki peale panna ja ongi korras. Lõuna ajal jääb 5-10 minutiga magama, õhtuti on poole tunni ringis omaette rääkinud – aga on pikali voodis, ei ürita sealt välja ega meie juurde teise tuppa tulla, lõpuks jääb ise magama. Mida muud saakski tahta?

Hommikused ärkamised on tal ka lõpuks paika saanud, enam ei tule äratada. Ärkab kaheksa paiku – täpselt nii, nagu plaani järgi paika panin. Kui ise õigel ajal ärkab ja ilusti magama jääb, järelikult plaan sobib!

Muidugi tuleb kindlasti veel ka kehvemaid uinumisi, aga arvan, need jäävad siiski eranditeks. Ja loodan, et ajaga kaob viimnegi voodisse paneku eelne protest, nii et musid-kallid saavad jälle au sees olema. Viimased kaks õhtut on igatahes nii olnud, et suures voodis poisi tissitamine ja Plikale laulmine on mõnusad, aga kui Poisi voodisse paneme ja Plikale unekallisid ja musisid tahame teha, siis hakkab ta virisema: ei taha kalli, ei taha tudu, ei taha majja (voodisse). Ütleme talle, et kui musi ja kalli ei taha, siis lihtsalt ei saagi, aga oma voodisse peab ikka minema. Kui ise ei lähe, siis tõstame. Ja kui ta juba voodis on, siis protest lakkab.

Poisi unedega on veidi keerulisem. Ma väga ei saa kuidagi kurta – ta ju magab 4-5h järjest lõunaund ning jääb nii lõuna- kui ööunne enamasti suht vaikselt ja iseseisvalt. Aga õhtusesse toaunne jäämisega on endiselt probleeme, öösel ärkab minu meelest liiga tihti ja saab liiga tihti tissi (jällegi – kõik on suhteline, mõni 3-tunnistest vahedest unistabki), lisaks on ta hommikuti hakanud liiga vara ärkama, mis teeb kella 11-ni üleval püsimise keeruliseks.

Eile ärkas Poiss lõunaunest vist umbes poole nelja paiku. Virilaks muutus juba tunni-pooleteise pärast, läksin teise tuppa, et ta saaks mul süles rahulikult nutta. Süles jäi üsna kähku vait ja vahtis ringi. Plika tuli ka magamistuppa, olime siis kolmekesi voodi peal. Nii, kui Poissi sülest ära panna üritasin (selili voodile), hakkas karjuma. Süles oli rahul edasi. Lõpuks proovisin teda kõhuli voodisse panna – kustus hetkega ja magaski oma õhtuse une suures voodis. Sedagi ainult pool tundi, poole kuuest kuueni. Mingeid väsimuse märke ma aga ikka kogu selle aja jooksul ei täheldanud – keeruline on ju nii!

Õhtul jäi pärast vaikset sahmimist ja jorinat oma voodis iseseisvalt ilusti tuttu, kella üheksaks magas kindlasti. Pool kaksteist hakkas nutma, me olime Abikaasaga sel ajal veel elutoas. Tavaliselt on sellisel ajal nutt selgelt läbi une jorisemine, mis 10 minuti reeglit järgides alati vaikib. Eile tundus aga kõvem olevat. Hüsteeriline mu meelest mitte, aga ütleme nii, et kui ma oleks sel ajal pidanud samas toas olema, oleks ilmselt ikka sülle võtnud. No aga me olime teises toas, nii et ma käisin vahepeal küll ukse taga hiilimas ja kuulatamas, kuna otsest hüsteeriat aga ei kostnud ja nutt jäi aeg ajalt vaiksemaks või täitsa vait, ei hakanud tuppa minemise ja sülle võtmisega segama.

See oli kõige raskem 10 minuti reegli järgmimine kogu senise unekooli jooksul üldse. Mitu korda mõtlesin, et äkki ikka läheks võtaks sülle – siis jälle, et kui tal nagunii olen nutta lasknud, ootan siis ikka kümme minutit ära, oleks ju nõme poole pealt katkestada, kui magama jäämise lootus just selle aja pärast on. Ja täpselt kümne minuti pärast lõplik vaikus saabuski (enne seda miski hetk oli ka, juba lootsin, et nüüd on kõik, aga siis vigises jälle).

Tunni aja pärast hakkas jälle nutma – siis olime just magama minemas. mina pesin veel hambaid ja asjatasin, Abikaasa läks enne magamistuppa. Selleks ajaks, kui ma ka voodisse jõudsin, oli Poiss juba Abikaasa süles rahunenud ja oma voodisse tagasi pandud.

Ja ma ei tea, kas see oli nüüd sellest, et Abikaasa pani ta üle tüki aja kõhuli, igatahes magas ta siis peaaegu neljani. Ärkas, virises, sai tissi, neljaks oli oma voodis tagasi ja magas. Kolmveerand kuus vigises jälle, tõstsin suurde voodisse tissi otsa, siis järgmine vigin veerand kaheksa, proovisin tissiga und veel pikendada, aga pool kaheksa olid silmad pärani ja kukkus lalisema.

Pool tundi laliseski omaette, mina tukkusin veel. Siis ärkas Plika ka ja tõusime kõik üles. Aga poole kaheksast üheteistkümneni üleval olemine on Poisile ilmselge liig. Kui mulle kunagi tundus, et Poiss tahabki nüüd kolm tundi järjest üleval olla, siis selleks ajaks on ta juba üleväsinud.

Algne plaan oli mäletatavasti selline, et Poiss magab poole üheksani ja läheb 11 kärusse pikale unele – 2,5 tundi oleks just paras vahe olnud. Nii et ma ei teagi nüüd, mis teen. Täna vaigistasin tema virilust kella kümne paiku tissiga ja panin ta juba pool üksteist kärru magama. Aga see tissiga vaigistamine mulle tegelikult ei meeldi, see pole ju õige.

Ehk õnnestub näiteks nii, et Poiss magab hommikul kaheksani ära ja läheb pool üksteist kärru… Ja siis magagu, kaua magab, poole neljani on ka okei, üle viie tunni tavaliselt ei tule. Käruune alguse pool tundi varasemaks nihutamine pole probleem, kuni õhtune ärkvel oleku aeg koos ühe lühikese unega liiga pikaks ei veni. Samas päris kell kümme Poissi kärru pikka lõunaunne panna tundub ka liiga vara olevat. Ja kui ta peaks juba kahest sellest ärkama, läheb õhtune graafik sassi…

Eks ma katsetan, peamine on ikkagi see, et Poisil oleks hea. Kui tundub, et on vaja kolmele päevaunele tagasi minna, eks siis läheme. Aga esialgu katsetan siiski veel kahe unega, ehk leiame sobiva rütmi.

Öiseid söömisi tahaks ka ikkagi küljest ära harjutada. Praegu on asi enamjaolt minu viitsimises (kergem on öösel nutu peale tiss suhu toppida, kui süles nutta lasta, et rahuneks ja edasi magaks), natuke ka kõhkluses: mis siis, KUI ta ikkagi vajab öösel süüa, ei taha ju last näljutada. Samas igasugune loogika ütleb, et ei taha. Mitmete raamatute järgi on enamik lapsi valmis juba kolmekuuselt öö läbi magama. Poisil on olnud ilma igasuguse minupoolse vahelesegamiseta 12-tunnised söögivahed, kaalu tuleb juurde korralikult, üle keskmise. Nii et jah, ma peaks oma kõhklustest ja laiskusest üle saama.

Tänase öö näitel – oleks pidanud enne nelja ka tissi asemel süles hoides maha rahustama ja üritama uuesti magama panna. Aga sel ajal on uni niii magus. Ja ma alati kardan, et äkki ta nutab mul süles pool tundi ja lõpuks pean ikka tissi andma, mis oleks siis täiesti asjatu aja ja närvide raisk. Aga ega enne ei tea, kui pole proovinud.

Nii et ma varsti võtan end kokku ja proovin. Sest usun – kui Poiss konkreetselt öiste söömisteta ära harjutada, siis ärkaks ta öösel järjest harvemini ja lõpuks üldse mitte. Ja kuue paiku hommikul tõstan ta juba hea meelega kaissu tissi otsa.

Usaldan oma sisetunnet küll järjest rohkem, aga alati see siiski ei tööta. Vahel ikka kahtlen, kas on õige lasta Poisil üksi joriseda või peaks laskma selle asemel süles nutta. Üks raamat ju ütleb, et üldse ei tohiks üksi nutta lasta, lapsel oleks hea lasta süles magama jääda, kuni ta on valmis üksi magama jääma. Teine raamat aga ütleb, et laps ei oska iseseisvalt magama jääda ja teda tuleks õpetada – see viimane tundub loogilisem. Ehk siis jah, ma peaksin ise oskama eristada unejorinat ja kõvemat, meeleheitlikumat nuttu. Üle poole ajast tuleb see välja, vahel aga kahtlen. Vahel annan alla ja võtan sülle ning pärast mõtlen, et äkki oleks ise magama jäänud, ehk segasin teda asjata. Teine kord jälle ei sega vahele, Poiss jääb ise magama, mina aga mõtlen, ega ta äkki ennast magama ei nutnud, ehk oleks pidanud ikka sülle võtma.

Keeruline 😀 Aga nii palju kannatust mul pole, et laste kõrval passida, kuni nad ükskord on “valmis” üksi uinuma. Mulle tundub igati loogiline, et me peame aitama neil seda oskust omandada. Nii et treenin edasi oma jorina ja kõva nutu eristamise oskusi 🙂

Oh, jälle sai nii pikk jutt. Aga noh, enamik teist jättis selle nagunii vahele 🙂

Ma olen siin jõudumööda muu jutu sees kirjutanud ka, aga lühidalt võiks öelda, et pärast meie reisist ja Plika haigusest tulenenud poolenädalast seisakut oleme lõpuks valmis jälle täie rauaga jätkama. Ma nüüd ilmselt kohati kordan ennast, aga võtan viimased päevad veelkord lühidalt kokku.

Poisi magamisgraafik läks tänu reisile täitsa sassi. Lisaks ei tahtnud kaks ööd võõras kohas tal nutta lasta – magas minu kõrval ja sai iga vigina peale tissi. Tagasi tulles olime reisist ja Plika haigusega kaasnevast virinast nii väsinud, et paar järgmist ööd möödusid samas stiilis.

Plika jäi ema juures kõik korrad ilusasti magama, aga pärast reisi jälle kodus olles läks kõik käest ära – haiguse tõttu oli eriliselt viril, meie oma väsimuse tõttu lasime tal pool aega suures voodis magada, sest oma voodis ta ainult nuttis ja ei rahunenud, tahtsime ise magada… Graafik oli kah sassis, lõunauned ja ärkamise ajad venisid, no haiget last ei taha ju üles ajada – haigust peab välja magama.

Nii et Poisi uned olid häiritud kolmapäevast kuni pühapäevani, Plika uned reede õhtust pühapäevani. Eilegi olid kõik kellaajad sassis, aga õhtul panime lapsed tavapärasest tunni varem magama ja öösel oli esimest korda üle mitme päeva nii võimalust kui jaksu unekooli reegleid jälle suuremas osas järgida.

Poiss vigises enne keskööd läbi une vist kaks korda, aga nutt vaibus ise, polnud vaja sekkuda. Kesköö paiku, kui ise just magama läksin, hakkas ta kõvemini nutma – ei viitsinud süles kussutada, andsin tissi, panin siis voodisse tagasi ja magas kohe edasi. Edasise öö jooksul nuttis ta kaks või kolm korda – mõlemal puhul tundus, et pole mõtet 10 minutit oodata, aga tissi anda ka ei tahtnud, nii et nuttis mul süles, rahunes suht kiirelt, panin tagasi voodisse, magas edasi. Hommikul kolmveerand viis enam ei viitsinud, võtsin kaissu, panin tissi otsa. Veerand kaheksa lootsin teda tissiga veel natukeseks magama meelitada, aga Plika ärkas ka üles, nii et mõlematel oli täna tavalisest varasem äratus – loogiline, eile sai ju vara magama kah.

Hommikul tundus juba enne kümmet, et Poiss on väsinud, aga ma lasin tal kogemata tissi otsa magama jääda, nii et kui ma ta sealt lõpuks ära võtsin, oli see 5-10 minutit tukkumist teda nii palju värskendanud, et vahtis jälle rõõmsalt ringi. Veidi enne ühtteist hõõrus silmi ja nägi igati väsinud välja – andsin tissi, panin kärusse, seal jäi ise magama. Pool üks nuttis natuke, aga paari minutiga see vaikis.

Plika ärkas öö jooksul mitu korda – käis kaks korda potil, vahepeal nuttis hüsteeriliselt ja oli natuke meie kaisus… Aga enamik ajast vist siiski oma voodis. Lõunaunne läks punkt kell üks – virises küll algul, et ei taha tudu, ei tahtnud mult kalli ega musigi… Aga kui ta oma voodisse panin, siis enam ei nutnud ega välja ei tulnud, jäi ilmselt suht kohe magama.

Arvan, et kui Poiss just ise kolmest ei ärka, lasen tal täna kauem magada – siiani on ta peaaegu kõik õhtud enne toaunne jäämist kõvasti nutnud, äkki siis väsib alati liialt, äkki veidi pikem õueuni aitaks. Toon seekord näiteks pool neli tuppa ja üritan hästi täpselt väsimuse märke jälgida, et järgmisesse unne õigel ajal ja nututa saaks.

No näis 🙂 Igatahes võib öelda, et oleme lõpuks back on track ja ma olen selle üle väga rõõmus – vahepeal oli meel ikka päris mõru, et nii pikalt kuidagi ei saanud ega viitsinud. Olin arvestanud, et tagasilöögid millalgi nagunii tulevad, aga ei arvanud, et nii suurelt. Igatahes uue hooga edasi!

Kui eelmine öö oli ideaalne, sest Poiss magas ärkamisteta varahommikuni, siis viimane öö nii hästi ei läinud. Midagi hullu õnneks ka polnud. Poiss ärkas üllataval kombel juba enne kahte ja tegi mitte küll hüsteerilist, aga sellegipoolest nii kõva kisa, et ei näinud mingit mõtet kümme minutit oodata – tissitasin istudes ära ja jäi pärast seda kohe ilusti oma voodisse magama.

Järgmine ärkamine oli nelja paiku ja jälle piisavalt kõva kisa, et mitte kümmet minutit ootama jääda. Palusin Abikaasal rahustada, sest tissiaeg polnud kindlasti ja ei tahtnud oma piimalõhnaga ärritada 😛 Mina oleks kindlasti öösel hästi vaikselt rahustanud, nagu raamatus soovitab, et lapsel öö ja päev segi ei läheks, aga Abikaasa rääkis ja mängis temaga natuke, Poiss rahunes, Abikaasa tõstis ta oma voodisse tagasi ja magas ise edasi. Ju siis Poiss jäi ka vaikselt ise magama, sest nuttu ma oleks kuulnud…

Järgmine kord ärkas 6.15 – tõstsin tissi otsa, magasime kõik magusalt poole üheksani. Plika magas terve öö läbi nagu tavaliselt – sellega meil ju probleeme pole, vahel harva ainult nutab läbi une, aga unekooli päevadel on vaid hommikul väga lühidad viginad läbi une olnud, mis kohe ise vaikivad, meie sekkumist pole vaja olnud.

Mul oli täna linnas igasugu asjaajamisi, nii et lahkusin kodust pärast Poisi välja magama panemist ja Plika lõunaunne panemine jäi Abikaasa hooleks. Kui veidi enne kahte koju tagasi jõudsin, rääkis Abikaasa telefoniga tööasju ja Plika nuttis toas. Ta olla alles 13.15 voodisse saanud (minul läks ju eile samamoodi 15 min üle), alguses pool tundi omaette lalisenud, siis virisema hakanud. Mingi hetk oli Poiss ka akna taga vigisema hakanud, nii et Abikaasal tuli korraga nii Plikat kui Poissi rahustada ja lisaks töökõnet pidada 😀

Lõunaunne Plika ei jäänudki. Oli kogu minu kodus olemise aja väga nutune – viisin teda samamoodi voodisse tagasi nagu õhtulgi, mingit tolku polnud. Kolmest andsime alla.

Õhtu oli närvesööv. Mina olin päevasest käigust väsinud ja unine. Plika üleväsimusest viril. Poiss otsustas magamise asemel kõigepealt tund aega nutta, nii et kuuest ärkamise asemel jäi hoopis siis alles magama ja põõnas seitsmeni – oleks ilmselt kauemgi, aga Abikaasa ajas üles. Kartsin meeletult ööunne panemist – et Poiss ei jää, kuna ärkas liiga hilja, et Plika teeb üleväsimusest ekstra trianglit.

Lisaks jäi õhtusöök jälle liiga hiliseks – Abikaasa käis Plikaga veel poes süüa ostmas ja jõudsid tagasi alles kaheksaks, mil oleks pidanud juba rutiiniga alustama, selle asemel siis sõime.

Pool üheksa hakkasime rutiiniga pihta – Plika oli hüperenergiline, igati üleväsimuse tunnustest pakatav. Aga saime kõik asjad tehtud, lõpetuseks tavapärane kõik koos suures voodis lebotamine, Poisi tissi- ja Plika jutu- ning lauluaeg. Kell üheksa panime mõlemad lapsed oma voodisse, Plika tuli ühe korra välja, kui teda tagasi viia tahtsin, läks ise, korra moe pärast jorises ja… Jäigi voodisse.

Ei mingit nuttu ega muud jama, mõlemad lapsed kustusid väga kiirelt, umbes 5-10 minutiga. Vaatama minna pole siiani julgenud, aga no nüüd juba võiks ka, üle poole tunni on täielik vaikus majas olnud.

Nii et jah, kunagi ei või ette teada… Ja ei juhtu midagi hullu, kui ajad natuke nihkesse lähevad või rutiinist mõni asi ära jääb. Ilmselt on meil kergendavad asjaolud nii see, et Plikale olen kunagi korra unekooli teinud, nii et tal on ise magama jäämise kogemus minevikust olemas, kui ka see, et tegin nädal enne uute reeglite kasutuselevõttu ju juba vana moodi unekooli ka.

Nendel, kes esimest korda unekooli teevad, soovitaks kindlasti ikka võimalikult täpselt kõigist reeglitest ja kellaaegadest kinni pidada, nii on kergem. Samas kui midagi natuke nihkesse läheb, on oluline võimalikult tavapäraselt jätkata, mitte endast välja minna ja pooleli jätta – ma olin õhtul korra nii närvis ja väsinud, et seegi mõte käis läbi pea. Aga muidugi hästi lühidalt, andsin endale kohe aru, et see oleks idiootsus. Tegime kõik nii hästi-halvasti ära, kui olukord seda võimaldas ning tulemus sai ootamatult suurepärane.

Kindlasti tuleb meil veel nii paremaid kui halvemaid õhtuid… Aga progress on endiselt. Väga hea 🙂

Järgmised kaks ööd on Plika vanaemaga ja Poiss meiega küla peal. Eks annan reedel teada, kuidas läks.