Mees käis poes mett ostmas ja ostis oma aruga õietolmuga, sest “taruvaik kõlas vastikult”. Olete te näinud teed, milles on õietolmuga mesi? Täiesti läbipaistmatu, puljongilaadne jäle absoluutselt mitte tee nägu ollus. Ja see maitse, võeh. Tähendab, jah, joodav, aga mulle EI maitse.
Aga muidu, mis selle õietolmumeega üldse head teha saab? Tee sisse ma seda enam küll ei pane… Mehe sõnul maitsevat paljalt veel jälgimalt.
Ma loodan, et see on vähemalt kasulik. Bhh.
Vaatasime just House’i viimase hooaja lõpuni ja kõik äge, mis tundus ometi juhtuvat, keerati lõpuks nii pea peale, et kohe kurjaks teeb.
Ma ei saa ju rohkem rääkida, äkki keegi saab kurjaks…
37.4 -> 37.8 -> …
Ja Mees ei viitsi poest kohupiima tuua ega kisselli teha 🙁 Mul on magusaisu!
Esiteks väänasin ma eile varba välja – Plika hakkas voodis nutma, mina kihutasin, sokid olid jalas, põrand libe… Nii see läks. Kukkumisest pääsesin, aga varvas sai haiget, lonkasin terve õhtu.
Täna hommikul ei saanud enam suuremat longata, pidin hüplema. Varvas oli siniseks kah läinud, nii et võtsin takso ja sõitsin traumapunkti. Luu õnneks katki polnud, varvas seoti teisega kokku ja öeldi, et külma peal hoiaks. Ja et järgmisel nädalal peaks juba parem olema.
No aga kuna nad arvasid, et ma võin koju longata küll, siis ma tegingi seda. Mõtlesin, et mis see kilomeeter siis ära pole. Nojah… Hirmus pikk maa on isegi pool kilomeetrit, kui saad ühe jalaga ainult selle välisküljele toetuda (ma avastasin lõpuks, et nii ei ole eriti valus).
Ja siis ma polnud ennast väga soojalt riidesse pannud, aga väljas oli külm ja tuul. Ja mul olid ainult plätud jalas, sest paistes varvas kinniste jalatsite sisse ei mahtunud. Sokid ka, aga jahe oli ikkagi.
Nii et selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, oli kohe päris halb olla. Pea valutas ja kurk valutas ja hirmus külm oli, ehkki pliit küdes… Ja palavik oli 37.4.
Õnneks õnnestus mul lapsega koos paar tunnikest magada, nii et kui ükskord üles ärkasin, siis oli enesetunne parem ja hoopis hirmus palav olla. Siis oli vaja muidugi poolalasti ringi joosta, kuni jälle hirmus külm hakkas – no ma olen totu jah, ma tean.
Praeguseks on palavik 37.2 ja külm on ikka ja väsind ka ja laps jäi lõpuks ometi magama… Aga homme on kindlasti parem päev, eks, uni aitab alati. Täna olin enamiku päevast ikka tõsises masenduses.
Jaa, see teine mure ju, see tõsisem mure (mis minu varbast ja palavikust ikka). Lapse haigus. Ta ise oli täna rõõmsam kui eile, ma ütleks. Nina käib juba läbi ja rögiseb küll, aga no… Rõõmus on.
Ja mulle siin heideti ette, et kuidas ma lähen kõrvapõletikus lapsega ilma uuesti kontrollimata lendama. No ma ei tea – küsisin, arst ütles, et pole vaja tagasi minna. Et teeb antibiotsikuuri ära ja minge aga. Mina ei tea, äkki on arst süüdimatu. Või olen mina.
Ma siis kurtsin Kessule ja tema pidas oma tuttava lastearstiga aru ja too ütles, et antibiootikumid on nii väikese lapse puhul õigustatud, aga et lennates võib trummikile puruneda ja palju muud juttu. No ja põhimõtteliselt jõudsime ikkagi selleni, et ei ole muud teha, kui ravida ja ise vaadata, kuidas lapsel seisund on. Esmaspäeval saaks veel broneeringut muuta…
Aga mu õeke, kes Rootsis med õde on, ja tema mees, kes suisa laste med õde on, nemad arvasid näiteks, et ma võin lennata… Et tilgad sisse ja tiss tõusmisel-maandumisel suhu, siis on okei.
Vot sellised lood. Igaühel on oma arvamus, mitte kedagi ei saa usaldada ja lõpliku otsuse peame ikka ise tegema 🙂 Uhh, milline vastutus. Eks me esmaspäeval lapse pealt vaatame.
Jajah, ma ennetan teie kommentaare, et vastutustundlik ema ikka jääks koju ja nii edasi, ma tean seda kõike, ma olen seda juba kuulnud, ma tean… Aga ikkagi.
EDIT: Tunni-kahega oli 38 peale tõusnud. Hirmus lugu.
Ikka ja jälle jõuan ma ringiga tagasi selleni, et mul on komme iseenesele häda kaela tõmmata. Kui midagi vähegi olulisemat tulemas on, hakkan ma plaanima ja ette kujutama, kuidas see kõik välja kukkuda võiks. Ja kuna mul on äärmiselt elav kujutlusvõime, siis ma ei saa sinna midagi parata, et ma muudkui mõtlen ja mõtlen ja analüüsin üle ja üritan küll endale selgeks teha, et kõige ohutum oleks üldse mitte midagi loota ega plaanida, sest siis ei pea pettuma, aga see ei õnnestu. Mitte kunagi. Okei, ilmselt mõni harv kord on peaaegu õnnestunud, aga isegi kui ma miskit ei looda, siis olen lõpuks ikka veidi pettunud, et midagi ei juhtunudki.
Ühest küljest on mul tunne, et ma olen ise isekas ja nõme, et ma nii palju ette kujutan. Nõuan, aga ei räägi sellest, ise ei tee midagi, aga ootan kõike jne. Teisest küljest jõuan lõpuks ikka selleni, et mõned asjad on (vähemalt peaksid olema) elementaarsed ja vahel ju siiski võiks.
Ja ehkki kõige kergem oleks tõepoolest üldse mitte loota ja mõelda, lihtsalt ignoreerida… Siis ma ei oska. Ma ei oska seda kohe üldse. Ma olen proovinud, korduvalt – tulutu ettevõtmine. Igavene idealist ja optimist nagu ma olen – alati jõuan lõpuks selleni, et vast seekord on parem. Enamasti ei ole.
Asi pole isegi selles, et ma oleks endale millestki nii üksikasjaliku ja ideaalse kujutluspildi loonud, et selle täitumine üldse reaalne pole. Ma mõtlen liiga palju, jaa, aga üldiselt loodan ma lihtsalt midagi ilusat. Miskipärast aga ei tule sellise lootuse peale kunagi midagi ilusat. Paremal juhul võib-olla pärast tülitsemist natukene, halvemal juhul sedagi mitte.
Ega’s midagi. Eks ma lihtsalt üritan edaspidigi mitte mõelda. Äkki kunagi tuleb välja ka. Harjutamine tegevat meistriks.
Ma juba kardan järgmisi kordi.