virin/urin

Nutt ja hala, tõepoolest

Kõik kisub viimastel päevadel kiiva ja käib närvidele. Tundub, et mitte midagi ei saa tehtud ja kõik teised on kõiges süüdi. Ja tegelikult tean küll, et ise olen sama palju süüdi, kui kõik need teised, aga kuivõrd tuju on just nii s*tt, kui parasjagu on, siis ei viitsi ka midagi ette võtta.

Selline tunne on, nagu oleks kogu Eestis oldud aja üksteisest mööda elanud ja maha logelenud. Tähtaeg varitseb kuklas. Ja seekord pole tegemist tähtajaga, mis oleks ühel kindlal päeval või mida annaks ehk edasi lükata. See tuleb, millal ise tulla tahab, võib tulla kasvõi homme. Ja tulemus on suurem, kui ükskõik mis kunagi varem minu elus.

Kuniks ma siin üksi olin, võisin ennast õigustada sellega, et paljukest ma ikka ära otsustada ja osta ja valida saan, suuremad otsused peab ju kahekesi tegema.

Nüüd me oleme juba kümme päeva kahekesi ja peale paari asja pole mitte miski mitte kuskile jõudnud. Kumbki nagu ei viitsi tegeleda või ootaks, et teine võtab asja otsustavalt enda kätte ja tirib mõlemad tegudele. Tulemuseks on see, et passime päevade kaupa arvutis, käime koos või eraldi väljas, raiskame liiga palju ja mõttetult raha toidule ja… Elamine on ikka sama pooleli kui enne.

Ja kõigest sellest tulenevalt ma ilmselt olengi viimased paar päeva nii torssis. Ja vingun iga asja pärast. Ja Mehel on sellest juba arusaadavalt kõrini, nii et ta pigem väldib mind ja tegeleb oma asjadega. Aga et üritada asju päriselt selgeks rääkida või mingitele järeldustele jõuda… Ei, milleks. Vältida ja vinguda on ju kergem.

Üks paras lasteaed me ikka oleme, tõepoolest 🙂

Ja kogu aeg on mul selline tunne, et ma võin tõepoolest kohe-kohe sünnitama minna (mitte et füüsiliselt selline tunne oleks, aga PÕHIMÕTTELISELT ju võiksin, tähtajani on vähem kui kaks nädalat, mis tähendab, et oleks täitsa seadusliku ja tavalise aja sees) ja meie elamine EI OLE valmis selleks, et sinna tuua veel üks ilmakodanik ja kui ta kord juba ära sündinud on, pole meil enam aega ega võimalust seda putitada, sest kogu tähelepanu on mujal ja jääb mujale. Kuudeks. Aastateks.

Aaaaaaargh. Ma vihkan, kui kõik venib. Ma vihkan, et me ei suuda kumbki konkreetseks hakata ja asju kiiremini liikuma panna.

Muuhulgas olen ma siiralt ja sügavalt mures sellepärast, kuidas me nii väikeses korteris järgmised kaks aastat hakkama saame – harjusin Londoni viimase korteri avarate oludega nii ära, et nüüd kahekesi siin imepisikeses köögis ja vannitoas pole ruumi ei istuda ega astuda. Aga ise me selle korteri valisime ja tunne oli NII õige. Ma kuidagi ei taha uskuda, et see sisetunne petta sai. Seega tuleb need väiksed olud kuidagi enda kasuks tööle panna. Ma ainult ei tea veel, kuidas.

Ma olen kahel viimasel päeval ebanormaalselt palju aega veetnud voodis lakke põrnitsedes ja ennast segaseks mõeldes (peab ju ometi olema teooria, kuidas kõike paremaks teha), aga reaalsusesse jõuab vaid nii palju, et ma vingun ja virisen veel absoluutselt iga asja peale, mis Mees teeb või ütleb ja ronin voodisse tagasi. Tema teeb, olgem ausad, nagunii rohkem kui mina. Ja ikkagi ei suuda ma mõistlikuks hakata ega vingutujust üle saada, sest kõik tundub nii halvasti ja valesti olevat, et kui ka üritaks asju selgeks rääkida, ununeks pool neist ära ja ülejäänud pool ununeks kohe pärast rääkimist ära, sest asju on liiga palju ja üleüldse…

Ja sellist lapsikut hala kuulete te inimeselt, kellest peaks järgmise paari nädala jooksul saama lapsevanem. Kes peaks järgmise paari nädala jooksul hakkama vastutama kellegi kolmanda elu eest.

KAS TUNDUB, NAGU MA OLEKS VALMIS VÕI???

Kes krt mõtles välja üheliitrise piima??

Pärast pooltteist aastat UK-s olen ma täiesti närvis Eesti liitriste piimapakkide peale. Me joome piima nii palju, et see peab olema võimalikult odav, seega ei tule 1,5-liitrised kõne alla (mis ei päästaks oma poole lisaliitriga ka suurt midagi), sest igasugune purepakend on kilest alati kallim.

Minu loogika on: mida suurem, seda odavam. UK-s see tõesti nii oli, seega ostsime alati probleemideta 1, 2, 4 ja 6-pindisest valikust suurimat ning see pidas ikka päeva-paar vastu.

Aga Eestis? Eile poes käies ostsin kaks liitrit, ehkki kaks oli juba kodus olemas – mõtlesin, et nüüd, kus kohvimasin ka siin, kulub ära.

Ja nüüd on kapis alles täpselt ÜKS närune liiter. Kas ma olen juba maininud, et ma muutun närviliseks, kui majapidamises alla liitri piima on?

Tahan 3,4-liitriseid piimapakke! No okei, kolm oleks piisav. Ja ma tõesti ei saa aru, miks keegi suuremaid piimasid ei tooda. Ma usun, neid majapidamisi, kus need ära kuluks, on piisavalt.

Mingi talunikuga võiks ju piimaringi aretada, aga kolmeliitrisest purgist on ka s*tt kallata + mulle maitseb poepiim rohkem. Ma võin maapiima vabalt juua, aga sel on tihti mingi kõrvalmaitse… Liiga rasvane või ma ei teagi. Linnalaps, noh!

Ikaldus.

Tagasi kiviaega

Meil on nüüd jälle kodus nett. ÜKS kaabel. Jagada ei saa, wifit ei saa, tõsta aga ühe arvuti tagant teise taha.

Tähendab, põhimõtteliselt saaks küll seda kõike, a siis on vaja osta wireless switch vms (ma sain sinna nädal tagasi helistades aru, et bridge ühendusega (?) ruuter ei või olla, aga tegelikult on see siis ainus, millega saaks… Ja minu D-link ei kõlba). Ärge küsige, ma pole nende jubinate koha pealt nii suur asjatundja, aga sel konkreetsel mudelil, mida meile soovitati, oli hind 1000.- ringis, mingi odavam vist 700.- ka.

Maksime 175.- kahe arvuti mac aadresside lisamise eest ja jagame nüüd seda õnnetut kaablit.

Ei ole veel üldse kindel, kas antud ühenduse kasutajateks jääme, aga kuna teiste teenusepakkujate puhul läheks neti sisse saamisega tõenäoliselt paar nädalat, siis mõtlesime ära katsetada, kuutasu on ju alla 100 krooni – ikka parem, kui mitte midagi. Varblane on peos, tuvi katusel.

Kui ühendus normaalseks osutub, ostame äkki isegi jubina, mis meile wifi tekitaks. Mis siis, et ainult meie kahele arvutile… Või siis liitume millegi muuga. Peakski uurima, kes siia veel levivad.

Tüütu igatahes.

Marise seiklused Tartus

Säästuläpakad tuleks põlema panna, eesotsas minu omaga. Jajah, ma olen varemgi kurtnud, et wifi vastuvõtja suht s*tt on, aga täna ületas asi küll igasugused piirid. Nimelt on mul Maris külas ja me ei viitsinud enne üheksat netti minna, seega raamatukogu jäi ära. Läksime selle asemel hoopis Vildesse, kus ka tasuta wifi. Ideeliselt vähemasti.

Nojah. Maris sai kohe Barclay võrku, Vildet tal kusjuures ei näidanudki. Mul näitas korra ja kadus siis igaveseks, Barclay küll vahepeal ilmus, aga ühendada ei suutnud.

Tulemus? Tulime koju tagasi ja avastasime, et normaalse läpakaga saab magamistoa aknalaualt ka Utlibi wifi kätte. Hea siis, et ennast enne seaks ei vihastanud ja raha ei kulutanud. Jäätisekokteili peale muuseas, mida oleks saanud vabalt ka kodus teha – nii vaniljejäätis, ploomimahl kui ka blender on mul majapidamises olemas. Grr.

Ma eeldan ja loodan, et mitte eriti kalli raha eest on võimalik osta mingi USB jubin, mis wifit ümbrusest paremini üles korjab, muidu viskan oma läpaka veel tõesti ükspäev aknast alla.

*hingab sügavalt sisse*

Aga olgu, jõuame siis selleni, millest ma tegelikult rääkida tahtsin.

Eile tasus vaid laiskuse ja magamisgraafiku üle kurta, kui kõik samal õhtul korda läks – koristasin keskööni, und ikka polnud, vaatasin kaks osa Gilmore Girlsi ning magasin siis õndsalt hommikuni välja.

Ja siis tuli Maris – hommikul vara, rongiga. Ilm oli terve päeva nagu tellitult ekstra päikseline. Jalutasime pool Tartut läbi – okei, tegelikult ei jõudnud kesklinnast kordagi kaugemale, aga terve päev sai ringi sebitud ikkagi, päris ära väsitas.

Kõigepealt avastasime tükk aega Toomemäed – kui ma seni olin peamiselt oma kodu lähedal käinud, siis nüüd trippasime tunduvalt kaugemale. Mägi ju suur, avastamist jagub 😉 Kuna sattusime toomkiriku juurde täpselt siis, kui tädi torni sissepääsu avas, ronisime üles ka. Ise ma poleks elu sees selleni jõudnud, Marisest on ikka kasu. Kihvt oli!

Grr

Jaa, ma olen Tartus. Jaa, meie uus korter on äge. Aga kurat, netiga mul ikka PEAVAD probleemid olema, eks.

Istun hetkel TÜ raamatukogu fuajees. Wifi sain mingi ime läbi isegi tööle, korra küll kadus ära, aga tuli peale kahte restarti tagasi. Ma ei saa Vistaga ikka üldse läbi.

Kodus on hirmpikk kaabel ja nett peaks töötama. Panen kaabli taha ja arvuti teatab: local access only.

Mina ei saa Vistast aru. XP puhul on kohe näha, kui tegemist kinnise võrguga ja parooli vaja, Vistal ei paista kuskilt midagi. Need seaded on lihtsalt nii teistsugused, et ma ei oska kuskilt miskit näppida ka.

Sain teada, et meie teenusepakkuja on Digi andmeside. 150.- eest tuleksid nad mul koju ning teeksid neti korda, aga mul pole mingit huvi seda raha maksta.

Kõige tõenäolisem on see, et netil on lihtsalt parool, mille saaks kuidagi sisestada (sest ma ütlen, minu mõistus ei leia isegi kohta, kuhu parooli panna) ja nett saaks korda.

Sain ühendust Rarru õega, kes aasta tagasi siin korteris elas, temal oli ka alguses firma töötaja kodus käinud ning midagi teinud. Mida, ei tea, sest ta ise oli sel ajal tööl ning tema vend tegeles asjaga. Maideni ema pole seal korteris ise juba ammu elanud, nii et tema ka parooli kohta miskit ei tea, oskas mulle ainult teenusepakkuja nime ja numbri anda.

Ühesõnaga mul on kodus Vista ja netikaabel, mille teises otsas peaks olema täiesti töötav ühendus. Aga ma ei tea, kas on vaja parooli, ma ei tea, kust seda parooli saada ja ma EI taha maksta 150.- kr selle eest, mida saaks tasuta.

Lõbus, tõepoolest.

Alati on ka võimalus, et parooli polegi ning tuleks lihtsalt mingeid seadeid näppida. Aga Runn on laisk ja ei viitsi mulle külla tulla enne, kui ma olen kindlaks teinud, kes teenust pakub ning kas parool on päriselt olemas. Esimest osa ma juba tean, teises pole veel kindel. Oeh.

Kui ma vaid teaks, kus mu TÜ raamatukogu kaart on. Siis saaks fuajeest kaugemale ja juhtme seina. Säästuläpaka aku pole just midagi erilist, vist tund-poolteist venitab välja, kui õigesti mäletan.

Scroll to Top