Kolmepäevase nädalavahetuse miinuseks on kahtlemata see, et tööle minna on eriti raske. Vähemalt on töönädal seekord kõigest neli päeva 🙂
Igatahes oli täna suht sünge päev – tuju ei läinud paremaks enne, kui ehk tund-pool enne sulgemist, kojumineku vahetus läheduses.
Ma pole viimasel ajal vist üldse eriti tööasjadest rääkinud, ilmselt pole ka maininud seda, et uue kohvik-deli poole avamisest saadik asendab meie puhkusel olevat supervisorit keegi blond tädi Alex, kes mulle algusest peale hullult närvidele käib. Ta on selline… Hästi viisakas ja armas (sweet ütleks inglise keeles, armas pole päris see, mida ma mõtlen), aga kuradi kontrollifriik. Ma olen olnud seal firmas jaanuarist saati, kogu aeg kohvikus, ma TEAN, kuidas asjad käivad ja mida teha tuleb. Ja siis tuleb keegi tädike kuskilt oma jaburate ideedega, mis enamikus on mõttetud ja teostamatud. Õigemini teostada põhimõtteliselt saab, aga need lihtsalt EI TÖÖTA. Mul on kõiges oma harjunud süsteemid, mis töötavad hästi ja jube kurnav on iga natukese aja tagant selgeks teha, et mingi teise süsteemi loomine pole vajalik ega tee asja paremaks.
Ja siis see pidev kontrollimine… Võeh. Esimestel päevadel oli juhus, kus ta lõuna paiku (kohviku kõige vaiksem aeg) tuli ja näitas mulle digikast oma tai puhkuse pilte (!!!) – as I really care, eks. Ja siis kell neli, kui oli sulgemise aeg ja ma tahtsin koju minna, tuli ta kõike üksikasjalikult üle kontrollima ja tegi ilgelt suure probleemi paarist veepritsmest kuskil kapiuksel ja paarist puuduvast suhkrupakist (no need pisikesed, take away area jms). Oleks võinud sellistele asjadele lõuna paiku tähelepanu juhtida, eks. Ja talle ei tee selgeks, et maailm ei lõppe ära, kui need paar veepritset sinna järgmise päevani jäävad ning midagi ei juhtu sellest, kui suhkrud ei ole pilgeni täis topitud…
No mu katkematu protesti peale ta lõpuks enam nii üksikasjalikult ei kontrollinud, pigem hoiab kell neli kohvikust eemale. Ma ei kannata kontrollimist, tõepoolest. Asi pole ju selles, et ma ilma tema pideva kullipilgu all olemiseta asjad tegemata jätaks… Ma teen need kõik ära ikka. Lihtsalt peale tööaega vinguda mõttetute pisiasjade kallal, grrh.
Täna hommikul ajas ta mind mingite eriti mõttetute listidega närvi, mida ideeliselt iga päev allkirjastama peaks, õigemini kahekümnesse kasti oma nime ja nimetähed kirjutama… Ja siis ma midagi nähvasin ja hiljem tegin veel ühe iroonilise märkuse… Ja saate aru, tädi jooksis manageri juurde kaebama 😀 Ja ma sain pähe. Täitsa lõpp.
Teine masendav uudis tänases päevas oli see, et üks töökaaslane, kes oli umbes 21-22 nädalat rase, kaotas lapse… Some food infection – ainus seletus, mis mulle anti, keegi rohkem ei tea. Ta ise pole arusaadavalt tööl.
Igatahes täiesti masendav. Kuidagi ei oska enam kartagi, et midagi võiks halvasti minna, kui üle poole rasedusest juba selja taga.
Eh, mis seal ikka. Kolm nädalat ja kolm päeva veel, siis tulen sealt igaveseks tulema. Nii kaua kannatab ära.
Pelmeenisupp ja House nüüd 😛