Ja peaaegu terve nädal on sujuvalt möödunud. Keegi isegi enam ei küsi kommentaarides, miks ma ei kirjuta. Hmm, ohu märk?
Igatahes… Ma pole midagi kirjutanud, kuna pole olnud midagi (positiivset!) kirjutada. Mul on tunne, et ma ei funktsioneeri piisava suutlikkusega ja mul on selle pärast häbi. Mul on tunne, et ma peaks olema jõudnud selle ajaga rohkem teha ja rohkem saavutama ja häbi on tulla isegi vinguma, et elu on raske.
Noh… On jah raske. Tunduvalt raskem, kui arvasin. Ja ma ei suuda enesega rahujalale jõuda, Ma ei saa aru, kas mul on üldse mingitki õigust vinguda, või on viga tõesti selles omaenese väheses suutlikkuses ning tuleks endale öelda: mokk maha ja hakka TEGUTSEMA.
Abitu tunne on.
Ahhaa, kõigepealt võiks vist ära mainida selle, et ma tegin eile õhtul suure vea, arvutades reaalselt välja, kui palju raha ma kaotasin, kuna unustasin enne turvakontrolli valuutavahetust külastada… 50 naela! Ja hetkel on see minu jaoks kuradi suur raha.
Ma tulin siia nagunii peamiselt emalt laenatud rahaga, kuivõrd mu enda suhteliselt kasinad varud kuivasid ettenägematute kulutuste peale (ruuteri toitejuhe, internetilepingu lõpetamine jne) suhteliselt kokku.
Põhimõtteliselt oli mul siia jõudes 365 naela. Sellest 350 oleks pidanud ideeliselt korteri jaoks jätma. Umbes sellisest summast Iiris mulle enne siia tulekut rääkis.
Aga alguses sai ostetud rongipileteid, bussipileteid, veidi süüagi jne. Sularahas on alles kuskil 335. Lisaks kasutan nüüd kõige võimaliku jaoks krediitkaarti. Tegelikult saangi kõige vajaliku jaoks seda kasutada, sest mul on vaja vaid Oysterit laadida (transport, eks) ja süüa osta – mõlema jaoks on võimalik valida piisavalt kohti, kus kaardimakse on võimalik.
Ma olen oma krediitkaardi 3000-kroonisest limiidist ära kasutanud kuskil 720. Alles on ca 98-99 naela. See 335, mida varem mainisin, seda ei tohi näppida, see PEAB korteri jaoks jääma.
Hetkeseisuga olen emale 8000.- võlgu (+ 3000.- on veel Annika ja ma ei saa rahu enne, kui ta selle reaalselt ära maksnud on, ma nägin täna öösel õudusunenägu sellest, kuidas ta otsustas, et ei viitsi ikka enam Eestis elada ja tõmbas lihtsalt uttu ning kuna üürileping oli ikka minu nimel, siis jäigi kõik jama minu kaela ja miinuseid oli veel paar tuhat rohkem… Tegelikult ma isegi ei tea, kas nad on juba tema nimele lepingu ümber teinud või ei, ma väldin temaga suhtlemist nii palju kui võimalik ja loodan parimat, ma tean, et see asi on neil päevakorral), Marisele 500.- (ta maksis lennujaamas mu lisakilode eest) ning pangale ca 720.- (krediitkaart).
Vaba raha on veidi alla saja naela ning mida väiksemaks kulub see summa, seda suuremaks muutub võlg pangale.
Eesti deebetkaardi peal on mul raha umbes-täpselt nii palju, et saaks ära maksta märtsi kommunaalid ja elektri, üüratu interneti lõpetamise lepingu, õppelaenu ja Eesti moblaarve.
Ja kui ma ei leia siin tööd nii kiiresti, et ma saaksin kuu lõpus palka, siis on asi kohe VÄGA p*rses. Sest krediitkaart vajab tagasi maksmist (okei, ma võin selle põhimõtteliselt nulli kulutada ja siis hakkab jooksma intress 16% aastas, mis pole 3000.- pealt just tappev), järgmise kuu keskpaigaks on vaja järgmise õppelaenu raha ning võlad tahavad ka võimalikult kiiresti tagasi maksmist, sest ma tunnen ennast füüsiliselt kehvasti, kui ma kellelegi võlgu olen, eriti nii suurtest summadest rääkides.
Ma tean küll, et ema saaks mulle veel laenata, kui häda käes, aga MA EI TAHA. Ma jälestan võlgu, ma pole elu sees kellelegi nii palju võlgu olnud kui praegu (õppelaen ei loe, eks) ja minus tekitab külmavärinaid paljas mõte VEEL laenata. Krediitkaardi kasutaminegi on vastik, aga see on hädavajalik.
Mis palga maksmisesse puutub, siis see on siinmail vist kombeks peamiselt kuu lõpus. Iirise palgapäev on nt kuu viimane reede ja kui ta alustas töötamist 20. märtsi paiku, siis talle selle kuu lõpus veel palka ei makstud. Kayle makstakse ühes kohas nt iga kahe nädala tagant ja see olevat tema sõnade kohaselt parem variant, kui kord kuus, sest makse läheb vähem. Siinsest maksusüsteemist ei tea ma suurt midagi peale selle, et maksuvaba miinimum on vist 100 naela kuus. Aga kui suur on tulumaks ja mis maksud veel maha võetakse, seda ei osanud Kay mulle seletada ja ausalt öelda pole mul praegu energiat, et sellist infot netist ise otsima hakata. Kui keegi viitsib minu eest otsida või lihtsalt teab, kust sellist infot võimalikult lihtsalt ja selgel kujul leida, siis anna link, ole hea!
Miinimumpalk on £5.35 tunnis ja sellest lähevad maksud maha ja üle selle pole alguses ilmselt lootust saada.
Okei, ma siis räägin teile ka oma suhteliselt käpardlikest töö otsimise katsetest…
Ma oleksin pidanud juba Eestis oma ingliskeelse CV korda tegema ja hakkama Gumtree kuulutuste peale CV-sid saatma. Aga ma tõesti ei jõudnud. Töötasin iga päev ja ajasin selle kõrvalt veel muid asju ja… Okei, ilmselt oleks jõudnud küll, aga nii hüper super tubli ma lihtsalt pole.
Siis oleks ma pidanud sedasama asja Muraka juures tegema. Seal ma lihtsalt ei viitsinud, sest tegemist oli mujalgi. No ma tahtsin närve puhata ka, olgem ausad. Ma lihtsalt ignoreerisin seda mõtet (aga see ei kadunud tegelikult kuskile ja trummeldas edukalt vähemalt alateadvuses edasi).
Viimasel päeval Muraka juures kirjutasin CV lõpuks valmis. Sinna polnudki vaja muud, kui seda nö. lühitutvustust, väikest juttu stiilis ennast-kiitmast-ma-ei-väsi. Ülejäänu oli juba varasemast olemas. Seda, et ma sain ainult 10 CV-d välja printida, sest vanemad olid juba kodus ja Murakas ei tahtnud palju rohkem (täiesti arusaadav, ma oleks ise samas olukorras täpselt samamoodi tundnud), ma teile juba eelmises sissekandes vist rääkisin.
Õhtuks Londonisse tagasi jõudes olin nii väsinud, et ei teinud sel päeval enam midagi.
Teisipäeval oleks ideeliselt pidanud esiteks Gumtreed kammima ja teiseks ennast kuskile ümbruskonda välja pakkuma minema (Iiris nt vihjas, et ühe piljardisaali aknal oli ettekandja otsimise kuulutus).
Kuna kasutasin siis veel seda meeletult hüplikku ja aeglast wifit, oli neti kasutamine üldse paras k*pp. Kammisin kuulutusi, suutsin lõpuks kahele neist vastata ning kolmanda maili saatmise juures jooksis nett lihtsalt täitsa kokku ja nii asi jäigi. Otsustasin selle asemel siis välja minna.
Välja minemisega oli veel see teema, et mul polnud võtmeid. Nii korteri kui alumine uks käivad snepriga, nii et välja oleks ma saanud, aga sisse tagasi mitte. Seega liiga vara polnud mõtet minna, sest Iiris ja Kay pidid koju jõudma alles 17-18 ajal ning ma oleks muidu lihtsalt väljas passinud.
Lõpuks läks mul aega nii palju, et lahkusin alles veidi enne kuut… Ja sattusin teel trepist alla kokku töölt koju jõudva Iirisega, kes tegi tabava märkuse selle kohta, et mis mõttega ma enam kuskile lähen, bossid lähevad ju kõik viiest koju. Õige jah, aga sellele ma siis ei mõelnud.
Kuna nad pidid nagunii Kayga kokku saama, läksin siiski välja, et vähemalt sealt piljardisaalist küsida.
Oi, kas teate, ma ei julgenud isegi sinna alguses sisse minna, mis siis, et seal oli isegi kuulutus akna peal ja nii 😀
Lõpuks ikka läksin. Sealne töötaja oli mingi jube kahtlane mees, kes küsis, kust ma pärit olen jne, igatahes pakkus ta lõpuks mulle nädalas kuue 8-9 tunnise tööpäeva eest 180 naela, mis teeks alla 3 naela tunnis ja otse loomulikult saatsin ta pikalt.
Siis läksin suurest meeleheitest Iirise ja Kayga välja sööma, ehkki raha teatavasti ei olnud. Maksin £4.50… Mis pole midagi hullu, kui sul on töö ja palk jne, eks. Aga mul hetkel veel pole ja võrdluseks võin tuua, et hiljem käisin poest süüa ostmas ning seal maksin 2l piima, 2 pk makaronide, suure saia ja mingi määrdejuustu eest kokku 2.87. Khm, jah.
Lubasin endale pühalikult, et ei söö enam kordagi väljas enne, kui töö on olemas.
Kolmapäeval oli Iirisel vaba päev. Mõtlesime, et vaatame koos netist kuulutusi ja läheme ennast kuskile välja pakkuma jne. Sest ta küll on seal hotellis, aga tahaks ikka midagi paremat.
Tegelikult läks nagu ikka, uimerdasime tükk aega niisama, suutsin kolmele Gumtree kuulutusele vastata ning oligi juba sujuvalt pärastlõuna.
Siis käisime pesu pesemas ja kuni pesu ennast pesi, jalutasime ümbruskonnas ringi. Mina ei julgenud kuskil suudki lahti teha (selleks siis, et ennast pakkuda), Iiris küsis kahest poest, kus me niisama ringi vaatasime.
Siis jäi tee peale ette üks fotopood. See tõmbas mind hoopis suurema jõuga.
Aga ma ikka kartsin. Tõenäoliselt poleks läinudki sisse. Aga Iiris nii kaua torkis mind tagant, kuni ma läksin.
See oli selline väike pood, kus tehti ainult fotosid ja müüdi raame-albumeid. Ei mingeid kaameraid ega muud taolist.
Küsisin siis võimaliku töö kohta, hetkel neil polnud… Uuriti, kas ma olen laboris töötanud varem. Ja seal koha peal ma tõmmasin endale ilmselt suhteliselt vee peale, sest olin aus – ütlesin, et kolm päeva. Mis tähendab praktiliselt mitte midagi. Igatahes tüüp ütles, et ma võin oma CV tuua, sest suve paiku läheb kiiremaks ja siis on rohkem inimesi vaja jne.
Oeh. Ma pean endale pähe taguma selle, et aususega ei saavuta siinmaal midagi. Vähemalt mitte tööd otsides. Julmalt tuleb kogemused kokku valetada. Järgmine kord ütlen, et olen kuu aega nt laboranti asendanud, kui midagi taolist peaks küsitama 😀 Mida see halba teha ikka saab, laborit kasutada ma veidi oskan ja mulle tõesti meeldis seal.
Igatahes oli mul seal fotopoes nii kodune tunne (suht samasugune labor ja digikiosk olid, nagu meilgi), et otsustasin hoopis selles suunas vaadata.
Otsisin netist kohalikke fotopoode, et ennast neisse pakkuma minna. Neid poode, mis kaameraid ka müüvad, sest just selles vallas on mul pea kaheaastane kogemus, eks. Kasutasin seda lehekülge ja kirjutasin välja umbes kaheksa, millel olid olemas koduleheküljed ja mis paistsid muidu normaalsed.
Ühe praakisin neist esialgu välja, sest see asus liiga kaugel, aga teised otsustasin kõik läbi käia, sest nad asusid suht lähestikku – Oxford Streeti ja New Oxford Streeti kandis.
Kay õpetas mulle, kuidas bussiga kohale jõuda – pidin mingit suurt torni jälgima, mida ma ei näinudki. Jälgisin tänavanimesid ja jõudsin mingil hetkel otsusele, et nüüd olen ilmselgelt liiga kaugele sõitnud, õigest kohast tõenäoliselt ammu möödas ning et targem on maha minna ja edasi vaadata.
Sattusin aga nii õige koha peale, kui üldse sattuda andis. Mitte Kay seletuste järgi õigesse kohta, aga minu vajaduste jaoks õigesse – sealsamas bussipeatuses oli Jessops ning kohe teisel pool teed Jacobs Digital Photo & Video, mis on põhimõtteliselt vist enam-vähem kaks Londoni kõige suuremat fotopoodide ketti.
EDIT poolteist kuud hiljem: Sattusin muideks täitsa õigesse kohta, just seal ma Kay seletuste järgi pidingi maha minema, õigemini ta rääkis kahest peatusest, millest üks oli ühel pool ja teine teisel pool ristmikku, mõlemad olid tema seletuse järgi nö “õiged” ja see peatus oli üks neist. Aga see jõudis mulle alles tükk aega hiljem kohale.
Läksin siis sisse, vaatasin ringi… Jube turvaline tunne oli. Selles mõttes, et kõik kaamerad olid tuttavad. Kõik kaubamärgid olid tuttavad… Okei, mitte KÕIK. Oli ka tundmatuid nimesid, õigemini nimesid, mida ma küll teadsin, aga mida meie ei müünud. Siiski – suur enamus oli väga väga tuttav. Ma TEADSIN nendest palju.
Nii ma siis pakkusin ennast. Ja teate, fotopoodides polnud see üldse raske. Ma ei kartnud ega midagi. Lihtsalt läksin ja küsisin, kas neil on vabu töökohti. Et mul on kogemust Eesti suurimast fotopoodide ketist pea kaks aastat. Et mulle tõesti meeldib fotopoes töötada. Ahhaa, praegu pole vabu kohti, kas ma võiks ehk oma CV jätta?
Ja nii see läks… Need esimesed kaks poodi, neil polnud midagi pakkuda, aga CV võtsid küll. Paar kohta osutusid sellisteks urgasteks, et ma ei hakanud isegi sisse minema. Mitmetel väiksematel kohtadel polnud vabu töökohti ja nad ei tahtnud CV-d ka.
Ja ühes kohas… Ühes kohas küsiti, kas ma soovin täis- või osalise ajaga töötada, võeti mu CV ning öeldi, et nad saavad mulle arvatavasti intervjuu korraldada. See koht oli Calumet.
Okei, Iiris ütles ja ma tean ise ka, et lubadused ei tähenda siin suurt midagi ja isegi intervjuule saamine mitte. et kuni mulle pole helistatud, ei ole midagi loota ja isegi kui ma reaalselt kellegagi rääkida saan, ei pruugi see ammugi töökohta tähendada… Aga pagan, see on siiski midagi! midagigi… Rohkemat kui enne… Sest enne polnud üldse mitte midagi.
Hüppasin tee peale sisse ka paari suvalisse elektroonikapoodi, mille akna peal piisavalt fotokaid nägin, sest me ju müüsime arvutikaupu ka ja ehkki ma neist nii palju ei tea, siis midagi ikka ja kasuks tuleb ikka. Ühes neist (selle aknal oli K10D, muhahaa) võeti mu CV täitsa vastu ja lubati vaadata. Ei öeldud isegi, et neil hetkel POLE vabu kohti. Kohalik boss vaatas üle ja lubas kuskile kõrgemale edasi anda või nii.
Kay laenas mulle oma kaartide raamatu, sest endale pole ma ikka veel suutnud osta ja selle abiga läks orienteerumine suht libedalt (no muidugi need poed olid kõik tõesti lähestikku ka ;)) – ainult ühes kohas hakkasin kogemata vales suunas minema ja läks veidi aega, enne kui ma kaardi abiga aru sain, et oma sihtmärgile vastupidises suunas liigun.
Aga siis sai jälle tagasi mindud ja polnud häda midagi. Päike paistis ja ilm oli ilus ja tuju parem, kui kahe eelmise päeva jooksul kokku.
Selliseid seiklused siis eile. Õhtul käisime veel üht korterit vaatamas, mis oli jama ja toidupoes, kus mul läks viis naela. Raisk. Peaks tõesti ainult range makaronidieedi tegema (sain neid mingi hüpersuper soodushinnaga 19 penni 500 g pakk)… Aga see on võrdlemisi raske, kui elad koos inimestega, kes normaalselt söövad. Tahaks ju ka 😀 Eile sõime kana. njämm. Tegelikult väga kallis see kõik polnud, väljas söömisega ei anna võrrelda… Aga no 19-penniste makaronidega ka mitte.
Oeh.
Täna ärkasin kell üheksa ja läksin netti. Kell on praegu veerand kaksteist ja ma pole teinud muud, kui kõik blogid läbi vaadanud, veidi MSNis rääkinud ja seda sissekannet kirjutanud.
Internetiga on ka üks nutt ja hala, see vastik wifi kadus üldse ära ja mu arvuti sõnul pole üldse ühtki wifi võrku ümbruses, ehkki enne näitas umbes kuut… Kõik asjad on sisse lülitatud ka, tuli põleb, wlan on sees jne. Mina ei tea, mis värk on.
Kaabliga internetti minu arvutisse ei saa, sest selleks oleks kõigepealt vaja installida AOL ja siis paroole ja Kay sõnul veel midagi. Aga ta ei mäleta mida. Mäletab ainult, et kui ta tahtis Iirise arvutis AOLi kasutada, siis niisama installimise ja paroolidega tööle ei hakanud, tuli infoliinile helistada. Aga mida nad seal rääkisid, seda ei mäleta. Et ta peaks oma paketi üle kontrollima, kas üldse tohib nii palju arvuteid olla ühe kaabliga. Jne jne jne.
Minu loogika on see, et installime ja paneme paroolid ja kaabli taha ja VAATAME, mis saab. Kas hakkab tööle või mitte. Sest lisaraha nagunii ilma ette hoiatamata nõudma ei hakata. Aga no mine siis temaga vaidlema. Tema nett ikkagi. Nii ma siis praegu olengi Iirise arvutis. Mis on suht sama, mis minu läpakas, vähemalt selles mõttes mugav. Aga siin pole minu asju ja minu RSS-lugejat, niuks. Täna klõpsisingi konkreetselt kõik blogid oma blogrollist järjest läbi ja kontrollisin nii, kas midagi uut on. Rõvedalt ebamugav.
Siinkohal küsiks veel, kas on äkki mõni teadjam, kes oskaks tarka nõu anda. Kay sõnutsi polegi siinmail võimalik selline asi nagu Eestis, et on sul on lihtsalt püsiühendus ja kaabel selle jaoks ja sa võid seda susata ükskõik mitme arvuti taha või ruuterisse ja korras. Et kõigil on mingid paketid ja sõltub sellest, palju sa maksad ja et ruuterit kasutades peab see pakett selle ära tundma või midagi muud sama jaburat. No kamoon! Eestis on ka paketid, aga ma ei suuda uskuda, et siin ei saa lihtsat ja normaalset internetti, millel ei peaks iga kord sisse logima ja mida saaks lihtsalt mu ruuteriga jagada, ilma et ennast lolliks maksaks. See pole loogiline! Aga mina ka ei tea.
Ja siis kogu see elamiskorraldus. Hetkel olen siis Kay ja Iirise juures, mis tähendab lihtsalt üht suhteliselt väikest tuba, kus on ühtlasi ka kööginurk (pliit, külmik, kraanikausid). Dušš ja wc on korruse peale, kus on kokku vist neli korterit, õnneks on need täpselt meie ukse taga, et kaugele pole minna.
Seda ma ka vist juba rääkisin, et mõtlesin algul ajutise toa võtta kuskil, kuni korteri leiame, aga Kay tahab siit nii kähku välja kolida (kuna kraanikausid on umbes ja naabrimees kuseb konstantselt vetsupoti äärt täis), et arvas, et ma peaks nii kauaks sinna jääma.
Teate, need kraanikausid ja naabrimees mind niiväga ei häirigi. Kehitan õlgu ja mõtlen, et olgu siis. Tuba ise on korralik, viga pole miskit. Aga see ruumipuudus! Siin läheb kahelgi kitsaks, kolmest rääkimata… Asjad ei mahu kuskile, kõik on ikka kohvris ja kotis, välja olen võtnud vaid hädavajalikud, kui midagi jälle pähe tuleb, mida vaja oleks, otsin seda kõigepealt jupp maad mööda kohvrit taga… Voodi on õnneks nii suur, et mahume kolmekesi ka magama, aga kitsas on… Igal pool on nii kitsas!
Ja mul on häbi vinguda, sest ma olen Iirisele ja Kayle tõesti tänulik, et nad lubavad mul enda juures olla, eriti minu rahalist seisu arvestades ja nii edasi. Aga see personaalse ruumi puudumine mõjub rusuvalt. Ma ei saa elada nii, nagu ma harjunud olen ja ma ei saa teha oma pisikesi rutiinseid asju, millega ma nii harjunud olen jne jne jne.
Ja mina ei oska korteri otsimisel eriti midagi kaasa rääkida, sest ma ei tunne absoluutselt siinset kanti ehk siis mis on normaalses kohas ja mis mitte. Isegi Iiris veel kõike ei tea. Nii ongi siis Kay see, kes põhiliselt korteri otsimisega tegeleb, aga tema töötab kahes kohas ja käib ülikoolis, nii et tal on kogu aeg palju tegemist ja ta on jube väsinud… Ja ma saan sellest kõigest aru! Ja ma ei süüdista teda. ma ei süüdista kedagi. lihtsalt… Raske on.
Ühesõnaga ruumipuudus, orienteerumisvõimetus, tööpuudus ja võimetus töö otsimisega kuskilt otsast reaalselt pihta hakata, raha vähesus… See kõik kokku tekitas lihtsalt nii sügavakujulise masenduse, et ma ei kirjutanud teile siia kolm päeva mitte sõnagi.
Ja miks ma täna kirjutasin? Ilmselt sellepärast, et tänu fotopoe värgile on mu tuju veidi parem. Ma jõudsin mingite tulemusteni (ehkki seda ei saa kindlalt väita enne, kui keegi mulle reaalselt intervjuu asjus helistanud on), ma suutsin natuke iseseisvalt orienteeruda, ma tundsin ennast välja pakkudes veidi mugavamalt, mis tähendab vist, et ma tegin õigemat asja kui enne… Et asjad on natukene paremuse poole liikunud.
Täna on suur reede. Pühad. Mul pole absoluutselt mitte mingisugust tunnet. Minu jaoks on lihtsalt üks tavaline hall päev. Tegelikult pole hall. Väljas on ilus ilm. Väga ilus vist, sest Murakas helistas just enne ja ütles, et nemad lähevad randa. Oi, ma olen kade!
Peaksin ka välja minema. Kasvõi sellepärast, et ma ostsin esmaspäeval 14 naela eest nädalase busspileti ja ma kasutasin seda ainult esmaspäeval ühe korra ning eile korduvalt… Aga bussis maksab ühe otsa pilet 1 nael ja päevapilet 3 naela, niiet ma olen hetkel reaalselt ära kasutanud vaid 4 naela ja pilet kehtib vaid nädala lõpuni…
Aga ma ei taha suurt välja minna, sest esiteks on püha ja osad kohad on nagunii sellepärast kinni ja teiseks on mul suht vähe CV-sid alles. Ja ma tean ise ka, et see on suhteliselt kehv vabandus, sest nagunii on enamik kohti siiski lahti ja ma võiks kasvõi need neli CV-d ära jagada, mis mul veel alles ja kasvõi lihtsalt ümbruskonnaga tutvuda… Ja CV-sid paljundada näiteks.
Noh, teine võimalus on jääda koju ja saata CV-sid kuulutuste peale. Iiris näitas mulle eile veel üht suht normaalset töökuulutuste lehte, niiet mul on midagi peale Gumtree ka täna läbi vaadata. Kui ma koju jääks ja vähemalt 10 CV-d ära saadaks, siis ma ehk ei tunneks ennast VÄGA luuserina. Ehkki välja minemine oleks ikkagi targem. Aga kuna mul pole enam seda konkreetset PLAANI, mis mind eile tagant kannustas ja kogu ettevõtmise nii lihtsaks tegi, siis ma ei taha eriti. Peaksin jälle sõitma suvalisse kohta ja ennast suvalistesse kohtadesse välja pakkuma ja see on nii… Oeh… Masendav.
Et jah. Ma tulin siia ikka suht mõtlematult ja lootusetu optimistina nagu alati. Mõtlesin: mis see siis ära ei ole mingi töö leida või ennast ise kuskil välja pakkuda. Ma ei osanud uneski ette kujutada seda kõikehõlmavat sügavat masendust, mis mind sel nädalal järjekindlalt närinud on. Mõtlen pidevalt sellele turvalisele elule, mis oli Eestis ning imestan, mis mind küll siia tulema sundis. See, et mul oli tööst kõrini ja eelkõige oma eraelust? Nüüd otsin samasugust tööd ja mis puutub eraelusse, siis kohalikke ma üldse vaadata ei suuda, mõtted on nii mujal. Kodus ja arvutis seevastu, õigemini MSNis siis, laiutab aga kogu mu Eesti eraelu täies hiilguses ning nii ma siis mõtlengi ikka samadele asjadele, lasen ennast häirida samadest asjadest ning… Noh, on ka natuke meeldivat poolt, mis tekkis vähem kui nädal enne Eestist lahkumist ning mis on ikkagi suht mõttetu arvestades fakti, et see on… Eestis!
Iiris ütles: kui sul on olemas elukoht ja töökoht, siis sa saad sellest aru, miks sa siia tulid.
Pips ütles: iga algus on raske.
Ma usun, et neil on õigus. Ma tahan uskuda, et neil on õigus. Ma täitsa usun, et kuu aja pärast ma loen seda teksti siin üle ja naeran ja ütlen: küll ma ikka võisin vinguda. Londonis on äge!
EDIT poolteist kuud hiljem: Kuna on öö ja kell on 3:47, siis olen ma liiga unine, et naerda, aga ma naeratan mõttes heatahtlikult ja nendin, et Londonis on tõesti äge 🙂
Aga praegu… Praegu on raske. väga raske. Ja eriti raskeks teeb asja see, et ma siiani ei saa aru, kas mul üldse on lubatud vinguda või olen ma lihtsalt üks hädapätakas, kes peab ennast kätte võtma ja aktiivsemalt tegutsema.
Üksik tunne on… Tahaks pai ja tahaks kaissu ja tahaks lohutust. Ja tahaks normaalset korterit ja tööd ja raha 🙁
Niuks.
Ma nüüd üritan asjalikuks hakata. Hommikusöök oleks hea algus. Töökuulutused ka.
(Aga see eelmise postituse pilt on küll asja eest. Totaalne ikaldus, tõepoolest!)