virin/urin

Kes siin loll on?

/ suhted, virin/urin / 6 Comments

(Teine võimalik pealkiri: Kas viga on minus?)

Kui ma asja üle järele mõtlema hakkasin, tundus mulle järsku, et kõigis oma suhetes olen alati mina see pool, kellele miski ei meeldi, kes millegi üle vingub.

Ma tean, et kohati olen ma liiga idealistlik, lasen ennast pisiasjadest häirida. Teisest küljest jälle, jättes kõrvale pisiasjad, siis ma leian siiski, et enamik asju, millest ma ennast häirida LASEN, on piisavalt olulised.

Aga miskipärast minu mehed minu juures neid häirivaid asju eriti ei leia. Ja ma ei meelita ennast mõttega, et ma oleks nii ideaalne, et neid pole.

Niisiis. Mis värk on? Kas ma vingun liiga palju? Ma olen loomult enamasti siiski lootusetu optimist, ma ei tahaks seda uskuda.

Mehed muidugi on üldjoontes teistsugused kui naised. Neile ju ei meeldi rääkida. Nad on pigem vait.

Või siis on viga konkreetselt minu meestes?

A oli ehk liiga perfektne. Ta oli lihtsalt nii mõistlik, et ei lasknud ennast millestki häirida või kui lasi, siis mõtles mõistusega, et pole mõtet sellest tüli üles kiskuda.

Ja nii Lepp kui Mees, mulle tundub, on lihtsalt ilged pohhuistid. Neil on liiga pohhui, et ennast millestki häirida lasta ja isegi kui nad lasevad, siis neil on liiga pohhui, et sellest rääkida, selle peale vihastuda või sellepärast tülli minna.

Nii mulle tundubki kogu aeg, et mina olen see loll, kellele miski ei meeldi ja kes kogu aeg mõttetuste peale vihastab ja kes tahab kangesti tülitseda.

Ja siis ma jõuan jälle ringiga tagasi selle juurde, et need EI ole mõttetud asjad ja enamasti mul oleks nagu õigus olla neist häiritud.

Ja siis ma jälle ei tea ja mõtlen, kas ikka on õigus.

Kuradi suhted, ma ütlen. Kus on tõde?

(Tsiteerides X-filesi: “Tõde on kusagil olemas…”)

Aga tõesti. kas ma olen ainus naine, kellele tundub, et tema on suhtes alati see, kellele miski ei meeldi? Kellele tundub, et tema on alati see, kes millegi peale vihastab? Et kui on mingi tüli, siis alati sellepärast, et mees tegi midagi, mis talle ei meeldi, mitte vastupidi?

Ma täitsa huviga ootan vastukaja. Sest mina olen igatahes segaduses.

Oi, raisk

/ virin/urin / Leave a Comment

Ma olen praegu nii kuradi närvis, et ma ei mäletagi, millal ma viimati nii närvis olin.

Kogu mu vaba päev on möödunud konstantse vihastamise tähe all ja niipea, kui ma oma tuju kuidagimoodi veidike üles olen turgutanud, on alati järgmine asi mu väga kiiresti välja vihastanud.

(Ja ma tean küll, et ma veel eelmises postituses mainisin, et kella neljani oli mu päev suurepäraselt möödunud – noh, ma tõepoolest ÜRITASIN positiivset meeleolu säilitada ja eks neid jamasid tuli õhtupoole tihedamalt ka, kui hommikul ja päeval… Või siis pigem alguses suutsin ma neist ärritavatest pisiasjadest mööda vaadata, aga mida aeg edasi ja mida rohkem neid tuli, seda enam hakkasid närvidele käima ka eelnevad)

Ma ei jõua enam, ausalt. Ma olen lootusetu optimist ja kuni ma tean, et asjad muutuvad mingi hetk paremaks, siis talun ma igasuguseid ebamugavusi suhteliselt pohhuistlikult. Aga kui mingit konkreetset lahendust endiselt ei paista, siis mina ka ei jõua enam.

MA EI JÕUA ENAM!

Ega’s midagi, homme tõenäoliselt häbenen seda vihapurset. Kui saaks, kirjutaks siia üksikasjalikult ja detailselt, MIKS ma täpselt nii koledas tujus olen, kui ma olen, aga inimesed, jällegi, loevad mu blogi ja paraku on asjaolud näidanud, et sellistel puhkudel ei saada minust aru ja ma võiksin siin ohverdada nii mõnegi sõprussuhte, mida ma ausalt ei taha.

*frustreerunult vasakule ära*

Ja täpselt nii läkski

/ igapäevaelu, töö, virin/urin / 4 Comments

Käisin tööl alguses turtsudes ringi ja olin nii oma mõtetesse vajunud, et suutmatus tööle keskenduda meenutas kangesti pilves olekut (mida ma EI olnud, eks!), aga mingi aja pärast elasin rutiini sisse ja tuju läks normaalseks.

Õhtu oli õnneks vaikne ja masinate puhastamine ei ole enam ka mingi probleem. Töökaaslased olid hästi toredad ja nendega rääkimine tegi tuju kohe päris heaks.

Ometigi tahaks uut tööd. Seal, kus ma praegu olen, pole üldse nii halb, aga ikkagi kisub kuskile ära. Ikkagi on nii, et peaaegu iga kord, kui ma olen teel tööle, mõtlen terve selle aja, kui bussis loksun, et EI TAHA sinna minna. Ja iga kord läheb pärast natukest aega tööl tuju heaks ja pole viga midagi. Ma ei tea, ma ei oska seda analüüsida. Miks nii on või kas mõnel teisel tööl oleks parem…

Oeh.

Homme on vaba päev.

Mu voodi lõhnab ikka veel.

Mul on palav ja ma sõin liiga palju ja ma olen väsinud ja jälle torssis selle kõige pärast. Aga magama ometigi ei või minna. Tegelikult ei saakski ma selles palavuses magada – tuleb meelde mingi hiljutine öö, kus ma ometigi väga unisena rahutult küljelt küljele visklesin ja kuidagimoodi asu ei saanud. Peab vist ikka ukse natukeseks lahti tegema…

Verbaalne mölapidamatus on kah kallal ja kuidagi ei taha seda sissekannet siin ära lõpetada.

(Ma hakkasin mõtlema, kust kuradi kohast ma võtsin väljendi verbaalne mölapidamatus (no iseenesest trükkisin ja alles hiljem üle lugedes hakkasin mõtlema), kas on üldse kohane sellist väljendit kasutada ja kas mölapidamatus saab olla verbaalne või kas seda võib olla ka mingit muud sorti kui verbaalset. Võib-olla olen ma lihtsalt väsinud, aga ei leidnud vastust ühelegi tekkinud küsimusele ja otsustasin kirjutatut mitte muutma hakata)

*otsustavalt vasakule ära ust lahti tegema, külmkapist külma kirsimahla otsima ja modelle vaatama*

Pealkirjatu

/ igapäevaelu, virin/urin / 2 Comments

Tahtsin tulla ja siia mingit romantilist laadi möla kirjutada, aga no käsi lihtsalt ei tõusnud. Mõtlesin küll, et olen selle saasta jaoks piisavalt melanhoorses tujus, aga paistab, et ei saa ilmselt kunagi olema, sest see pole lihtsalt kübetki minulik.

Lihtsalt. Päike ei paista ja olemine on tujutu. Sain üle pika aja välja magada, aga tunnen ennast ikka sama väsinuna. Ja mulle tundub, et eilne õhtu ei jõudnud alatagi, kui see juba täna hommikul läbi sai. Mulle jäi ainult sassis voodi ja lõhn. Ja ma ei tea, millal jälle näeb. Ja ma ei kujuta ette, millal on võimalus aeg maha võtta, et lihtsalt OLLA.

Londoni vahemaad ahju.

—

Aga tegelikult ma arvan, et varsti on mul juba parem tuju. Alati on ju nii olnud…

Kui ei meeldi, ära söö!

/ blogimine, virin/urin / 4 Comments

*väheke ärritunult*

Ma kirjutan oma blogisse täpselt seda, mida ma TAHAN siia parajasti kirjutada.

Mul on suhteliselt savi, kui igasugused suvalised inimesed mu blogi üles nuhivad otsivad ja seda loevad, aga, kurat võtaks, ma ei taha sel teemal mitte mingit vingumist kuulda.

See siin on minu maailm. See siin on minu elu. Kui ei meeldi, ära loe.

Üldiselt ei lase ma ennast sellistest asjadest häirida, aga hetkel olen 1,5-tunnisest unest tulenevalt üleväsinud ja torssis ja mul lihtsalt viskas üle. Ühtlasi olen ma tuntud kui kohati irooniline, sarkastiline ja terava keelega neiu. Live with it.

Vabandust. Tänan tähelepanu eest. Ja head ööd.

Scroll to Top