Valik Delfi viimaste päevade uudistest:
Bushi visiit vallandab meeleavaldused
Bushi visiit suleb ärid
Bushi visiit ajab lennugraafikud sassi
Post võib Bushi visiidi tõttu hilineda
Bush lööb bussiliikluse sassi
Bush pidurdab prügivedu
Tell me again, MIKS ma peaks rõõmustama, et Bush Eestisse tuleb? Minema lipukesega vehkima? Päeva parim nali.
*hoiab järgmise nädala alguses kesklinnast eemale*
Kas teate, kuidas see sakib, kui sul on olnud aasta alguses palju raha ja sa oled ostnud palju riideid ja siis poole aasta pärast muutub su maitse nii kardinaalselt, et sa kannad neist ehk heal juhul kümmet protsenti?
See selleks. Mul on palju riideid, mida ma üldse ei kanna. Aga need on ilusad. Ma mõtlen, et äkki ma muutun jälle kunagi (varsti) selliseks, et tahan neid kanda. Siis oleks ju nõme, kui neid enam alles poleks. Aga noh… Üritan neist kuidagi kasulikult lahti saada. Siis pole hiljem kahju uusi osta.
Igatahes. Mul on õilis eesmärk vabaneda kõigist riietest, mis mulle ei meeldi. Täna tegin alguse sellega, et viskasin minema oma dressipüksid, millega peaaegu terve viimase aasta olen kodus ringi käinud ja mida ma juba mitu aastat siiralt vihkan. Varem ära visata ei saanud, sest ägedate pükste tagumik kulus läbi ja te ju teate üldiselt, kui “kerge” on mul endale poest pükse leida. Ja ei lähe ometi omale kodupükse õmblema, eksju! Ja seelikuga on kodus ebamugav/külm.
Täna aga turgatas mulle (jumalikust vaimust?) pähe mõte, et mul on ühed väga ägedad punased püksid, millega ma väljas enam nagunii ei käi (stiil, you know), aga kodus möllamiseks sobivad ideaalselt. Oh, ma näen nüüd hea välja (jah, mulle meeldib hea välja näha isegi siis, kui keegi ei näe). Ja dressikad lendasid pidulikult prügikasti.
Ah, ma olen endaga rahul.
Ostsin täna Humanast jälle kaks seelikut. Ma ei saa aru, miks ma sellele varem ei tulnud – kui mu jalad on liiga pikad, et poest pükse leida, siis tuleb seelikuid kanda 😀
Saaks veel oma ägedad saapad ka kätte. Kaks nädalat veel, kui nende lubadusi uskuda. Ja kaks nädalat palgapäevani. Pool kuud on läbi. Jee!
Homme on LAUPÄEV! Ma olen ainult kella kuueni tööl ja mul on järgmine päev vaba. Oh, ei tea kohe, mida peale hakata (tegelikult tean küll, külastan suuremates kogustes kaltsukaid ja ostan loodetavasti suuremates kogustes riideid ja kulutan loodetavasti mitte väga suurtes kogustes raha, täna nt olid Humanas kõik asjad 40.-)
Ma ei kujuta ette, mis ma siis teen, kui meile jälle kolmas inimene leitakse. Ma ei oska ilmselt oma vaba ajaga midagi peale hakata. Aga tegelikult, kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ma olen see aasta liiga tihti üle töötanud. Eiolehea.
Tundub olevat kohane tsiteerida tüdruk Ruudut. Suisa kaks korda.
alati on natukene piinlik seda tüüpi (viitab häbelikult eelmisele sissekandele) meeleheite ja depro puhangute pärast.
Täna on kõik jälle ilus ja lilleline.
HA HA HA HA HA HA
kes kurat idioodid välja mõtles?
Tõenäoliselt mõeldi nad välja selleks, et mina saaks ennast paremini tunda. Tõepoolest. Ma tunnen ennast juba päris ägedana.
Kui järele mõelda, siis tsiteerin veel. Pipsi:
Tema tujud vahetuvad hüsteerilisest naerust hüsteerilise nutuni poole minutiga.
*taganeb kummardades kulissidesse*
PS. P. käis täna jälle. Huvitav, kas homme riputab ta välja foto minu punastest plätudest (jah, needsamad, mis ühe eelmise posti fotol näha) ning viktoriiniküsimused sellest, millised on esinduslikud jalanõud vormirõivaste juurde? (ma ei näinud küll tänase päeva jooksul tema käes fotokat, aga usun juba kõike…)
Enivei, äkki oleks võinud lahkelt talle juba olemasolevat fotot pakkuda, milleks ekstra vaeva näha.
Aga seda ma tahaks küll näha, kuidas ta paneb poiss Lepa särki püksis kandma. Miks *noorusliku ja edumeelse* mõtlemisega firma ei suuda aru saada, et särk püksis on NII eelmine sajand ja paneb kolmveerand meessoost isikutest välja nägema nagu tõelised idioodid?
Armunud Bond pole just eriti ilus vaatepilt ning paneb ta suust välja ajama selliseid läägusi, mis viiks ka soolatopsi diabeetilisse koomasse.
Delfi noortekas
…et ma lasen end häirida mõttetutest asjadest, noist asjust, mis ei peaks mulle üldse korda minema.
Täna on üldse üks tujude poolest heitlik päev olnud. Ärkasin kell kaks pärast 12-tunnist und, ei tundnud end üldse välja puhanuna, vaid hoopis üleväsinuna. Pea tuikas ja vaba päev ei tekitanud mingeid positiivseid emotsioone.
Siis tuli Pips külla ja tõi pizzat. Ja ma käisin duši all ja tegin üle pika aja näomaski ja tuju läks paremaks.
Siis pidasime töö juures Muraka ärasaatmispidu, mis oli täiega fun.
Siis tulime koju ja vaatasime eile ja täna õhtul tehtud fotosid, mis olid ägedad.
Ja siis lugesin üht asja, mis oli iseenesest väga ilus ja pealtnäha täiesti süütu, aga paar rida sellest lihtsalt rikkusid mu tuju.
Ma vihkan, kui olen sunnitud olukorda, kus ma pean ennast teistega võrdlema, ehkki ma absoluutselt ei taha seda teha (või noh, ega keegi ju ei sunni, eks ma ise lõppeks oma mõtete üle otsusta).
See palju juureldud küsimus, kui suure osa ajast ma actually endaga hästi läbi saan, on endiselt vastuseta. Üle poole ajast, julgelt. 90% – küsitav.
Igatahes on praegu jälle see moment, kus mõttetu pisiasi tekitab masenduse ja ma mõtlen vaid: “Gosh, JUBA JÄLLE! Ma lihtsalt ei viitsi masenduda.”
Tegelen üle pika aja fotodega – valin, mida albumisse teha. Viimati jõudsin suvepäevadega ühele poole, nüüd siis sealt edasi. Nii ilusad ja samas nii valusad mälestused.
Seda oleks ilmselgelt targem heas tujus teha.
Noh… Hommik on õhtust targem, väidetakse.
Mul on veel palju õppida. Pohhuismi, tundetust, ükskõiksust. Nii oleks kergem.