Anonüümsusest, avameelsusest, otsimootorite kõikvõimsusest
Privaatsus on tänapäeva ühiskonnas valuline teema. Kõik on nii internetiseerunud, kellegi kohta info otsimisel tema nime googeldamine on kõige tavapärasem taustauuring, keegi ei pea seda enam imelikuks. Kirjutades blogi nii avameelselt ja mitte ainult endast, vaid ka oma lähedastest – perest, sõpradest, eelkõige lastest – peab nende teemade üle hoolikalt mõtlema.
Räägime äkki kõigepealt veelkord sellest, MIKS ma kirjutan. On palju põhjusi, mõned olulisemad kui teised – aga teate, ma vist ei julgegi enam öelda, et KÕIGE olulisem on kirjutamine enda jaoks. Ma ütleks, et see on nüüd vaid üks oluline põhjus paljude seas. Nii et:
- Ma kirjutan selleks, et ise mäletada – kõik juhtumised ja emotsioonid ununevad nii kiirelt! Isegi paar kuud varasemaid postitusi lugedes on pooled asjad juba meelest läinud. Kas teate, kui põnev on lugeda, mida ma mõtlesin elust 1-2-3 aastat tagasi! Kui ma ei kirjutaks seda kõike üles, siis ma ei teaks, ei mäletaks. Minu meelest on hindamatu võimalus seda kõike soovi korral meelde tuletada. Miks ma ei kirjuta sahtlisse või arvutisse, küsite? Sest ma ei viitsi. Olen edev, tagasiside meeldib mulle, teistele kasulik olla ja positiivset emotsiooni pakkuda meeldib ka.
- Ma kirjutan selleks, et lähedasi oma eluga kursis hoida. Mulle endale meeldib väga teiste sõprade-tuttavate blogisid lugeda, just selsamal põhjusel. Muidugi oleks kõige parem, kui oleks võimalus pidevalt kohtuda ja näost näkku rääkida. Muidugi on tänapäeva maailm ja suhtlus liialt internetiseerunud. Aga fakt on ka see, et elu on kiire, tegemist on palju, kõigi sõpradega ei jõua nii palju suhelda ja oma elust rääkida, kui seda sooviksin. Seega on suurepärane, et nad võivad sellest siit lugeda.
- Ma kirjutan selleks, et teistele inimestele rõõmu valmistada. Teie ise, minu lugejad, olete mulle öelnud, kui väga teile mu blogi lugeda meeldib. Ja teate, kui hea meel on seda kuulda! Hea on kellelegi teisele midagi pakkuda. Kindlasti on see ka osaliselt edevus, mis kõditab! Ma kirjutan nii hästi, et teised loevad – ikka ju olen edev ja ei näe sellest midagi halba. Aga peamine on siiski pakkuda positiivset emotsiooni.
- Ma kirjutan selleks, et saada ise positiivset emotsiooni. Teie tagasiside, toredad kommentaarid, nõu ja abi… Seda kõike on olnud lugematu hulk! Minu elu on tänu blogile palju mitmekesisem, rõõmsam, lihtsam.
- Ma kirjutan selleks, et nõu anda ja nõu saada. Sel põhjusel on minu jaoks oluline, et mu blogi oleks leitav interneti otsingumootorite kaudu – ma kirjutan palju, väga erinevatest asjadest ja tihti võib juhtuda, et mingi suvaline infokild võib olla kasulik kellelegi kolmandale inimesele. Mulle valmistab suurt rõõmu mõte, et ma saan neid sel kombel aidata – täiesti passiivselt, ise midagi tegemata.
On tõsi, et (tsiteerides Kauri vastust lugejaküsitlusele) minu mõtete privaatsuspiir jookseb muust kohast, kui ülejäänud inimestel – ma olengi keskmisest eestlasest tohutult palju avameelsem. Seda, mida ma siia blogisse kirjutan, võiksin põhimõtteliselt rääkida ka igale võõrale tänavalt. Ma kirjutan siia seda, mida ma ei häbene teistega jagada. Kauri meelest olen tema ja ülejäänud ühiskonna jaoks (välja arvatud ülejäänud mu blogi lugejad 😀 ) põnev friik ja sellisena jälgimist väärt.
Kaur, ma loodan, et sa ei pahanda, et ma sind siin tsiteerin, sinu (ja Petsi) kommentaarid olid sellest lugejaküsitlusest selles mõttes kõige huvitavamad, et meeste vaatenurk kõigele ongi hoopis teistsugune ja noh… Värskendav.
Ma ei ole kindel, kas ma nüüd päris sellega nõustun, nagu kogu ülejäänud ühiskond arvaks, et ma olen friik. Usun, et on võrdselt neid, kes arvaks, et mu blogi on tore (hoolimata sellest, et nad ise nii avameelselt kirjutada ei julgeks), kui ka neid, kes arvaks, et ma olen friik. Ja need viimased omakord jagunevad veel kaheks – ühed arvavad seda heatahtlikult, teised pahatahtlikult. Tean, on neid, kes põlastavalt mõtlevad: milline porno, tal pole ikka mingi kriitikameelt, kuidas ta oma elu niiviisi kõigile lugemiseks laiali laotab. Noh, see on juba nende suhtumise küsimus. Pole olemas valesid tegusid, on vaid sinust erinevate väärtushinnangute ja tõekspidamistega inimesed. Mina ei mõtle neist: kujuta ette, milline friik, midagi netti kirjutada ei julge. Mina mõtlen: selle inimese privaatsusevajadus on suur. See on okei, kõigil on ju erinev, me olemegi erinevad! Aga miks minu avameelsus kellelegi ette jääb, sellest ma aru ei saa ja ei hakkagi saama. Kuni ma nendele sellega kahju ei tee (ja kuna nad on võhivõõrad, pole see kuidagi võimalik), seni ei tohiks see nende asi olla. Aga tõesti, minu jaoks pole vahet. Nende pärast ma kirjutamist ei lõpeta.
Ma olen optimist. Ma olen suur enamik ajast väga positiivse ellusuhtumisega inimene, eeldan alati kõigist parimat. Seega usun, neid põlgureid on mu lugejate seas vähe. Ja nende mõtted ei tee mulle midagi. Usun, et enamik minu lugejatest tuleb siia positiivset emotsiooni saama – ja sellest mulle piisab.
Räägime nüüd natuke anonüümsusest ja otsimootoritest. Minu eesmärgiks pole juba pikka aega täielik anonüümsus. mul on vaid kaks põhimõtet: esiteks, kirjutada nii, et ma oma juttu hiljem ei häbeneks, kui ükskõik kes seda juhuslikult lugema satuks. Teiseks: et kõige pealiskaudsemal ja igapäevasemal taustauuringul (mis tähendab inimese ees- ja perekonnanime googeldamist) see blogi välja ei tuleks. Ei tuleks välja siis, kui googeldada minu, minu pere ja minu lähedaste ees- ja perekonnanime.
Mul pole absoluutselt midagi selle vastu, et keegi, kes mu blogi loeb, mängib detektiivi ja uurib välja mu täisnime. See pole üldse raske ja sealtkaudu ei saa midagi huvitavat teada – mul pole midagi häbeneda.
Jätame hetkeks minu enda kõrvale, räägime mu lähedastest. See on MINU blogi, nad on nõus sellega, et ma nendest kirjutan, aga kindlasti ei taha ma, et see tuleks välja tolle kõige elementaarsema taustauuringuga, täisnime googeldamisega. Sest see on NENDE elu, NENDE taust, aga MINU blogi. Ei mul ega mu lähedastel pole midagi selle vastu, et nende sõbrad-tuttavad juhuslikult või teadlikult mu blogist nende kohta loevad, kuid ilmselgelt pole vaja seda lugeda nende potentsiaalsel tööandjal. Saate ju vahest aru, eks? Minu blogi, minu elu, mitte ühtki põhjust, miks teiste kohta tausta uurides peaks see internetiotsingust välja tulema.
Aga räägime nüüd minust. Teate, miks ma Google’i otsingu oma blogist ära keelasin? Sest ma googeldan regulaarselt enda ja oma pereliikmete nimesid, olemaks kursis, mis meist avalikult netis ripub (laste puhul siis pigem selleks, et veenduda – pole mingit infot. Ei peagi olema, nad on ju alles nii väikesed). Minu meelest on elementaarne seda teha – olla teadlik, mis info sinust kõigile kättesaadav on. Ja ühel hetkel tuli minu täisnime googeldades välja mu blogi aadress.
Kuna ma ise pole mitte kunagi ühtki perekonnanime siin blogis maininud (ega pole ka kommentaarides mainitud), ei ole see kohe kindlasti minu kirjutatu tõttu. Ma ei tea täpselt, kuidas, aga tean, et sellist seost on võimalik luua. Kuidagi kirjutada kuskile midagi sellist, mis neid kahte seostaks. Ma ei oska välja mõelda ühtki muud põhjust, kui et keegi teine on selle seose tahtlikult loonud. Ja ma ei oska välja mõelda ühtki põhjust, miks see keegi oleks pidanud tegema seda heatahtlikel eesmärkidel.
Ja vot see võttis natuke kõhedaks küll. Mitte sellepärast, et ma niiväga häbeneks, mida ma kirjutan, pigem sellepärast, et keegi tegi midagi minu tahte vastast. Et ma jäin kellelegi nii palju ette, et ta võttis vaevaks seda teha.
Kui sellele on mingi muu seletus, millele ma pole tulnud, siis mul oleks väga huvitav seda kuulata. Aga ma ise ei suutnud seda välja mõelda.
Ja vastureaktsioon oligi ühene: keerasin Google’i otsingu kinni. See on muidugi väga aeglane protsess, et Google’ile midagi kohale jõuaks. Tean, et mu blogi ilmub endiselt otsingutes välja. Aga mitte enam täisnimega, nii et saavutasin selle, mida soovisin.
Aga mulle ei meeldi see, et ma pidin otsingu ära keelama. Ja kohe kindlasti ei lõpeta ma sellepärast avameelset kirjutamist, et keegi minu nime mu blogiga sidus. Ma ei näe põhjust.
Ma tahaks oma blogi kolides selle üle vaadata. Mõned teisi puudutavad asjad parooli alla panna ning saavutada selle, et mul oleks täiesti ükskõik, kui see blogi mu täisnime googeldades ka välja tuleks. Hetkel veel päriselt ei ole ükskõik – peamiselt sellepärast, et ma ise pole seda varianti valinud, natuke ka sellepärast, et minevikus kirjutasin avameelselt ka teistest. Mõne noist asjust tahaks privaatseks teha.
Ma ei hakka siia ilmselt kunagi kirjutama oma pärisnimega, mulle meeldib olla Tikker. See lihtsalt on minu netiidentiteet, ma olengi Tikker. Teie kõik teate mind Tikrina. Minu nimi MSNis on ka kogu aeg Tikker. Ja nii edasi. Aga ma tahan vaadata oma blogi üle ja muuta ta selliseks, et kui kuidagi peaks see mu nime googeldades välja tulema, siis oleks see minu jaoks täiesti okei. Ma ei taha midagi kustutada, ainult valikuliselt privaatseks teha. Ja seda peamiselt teiste pärast. Mõned kõige suuremad enda emotsioonipuhangud ehk ka. Aga uskuge, seda kraami, mis puudutab vaid mind ja mis vajaks mu meelest parooli, on suhteliselt vähe. Sest nagu öeldud – minu privaatsuse piir jookseb mujalt, kui enamikul.
Ma võiksin jätkata blogi kirjutamist uuelt lehelt nullist, teha senise osa siin privaatseks ja lubada ligipääsu vaid valitud inimestele. Aga ma ei taha. Ma ei häbene oma mõtteid, ma olen nende üle uhke. Ma tahan, et ka teistel oleks võimalus mu vanemaid mõtteid soovi korral lugeda. Ma tahaks, et mu avameelsus oleks eeskujuks. Ma ei arva, et kõik peaksid hakkama minu kombel oma elu pisiasju netti üles riputama, oh ei, kaugeltki mitte. Ma tahan pigem näidata, et rohkem avameelsust on kasulik oma lähisuhete puhul. Ma julgustan teid olema avameelsem üldiselt, oma elus. Näitama rohkem välja oma tõelist mina.
Nii et ma loodetavasti kolin millalgi uuele aadressile. Täiustan oma blogi selle käigus – vaatan üle ja teen mõned postitused privaatseks. Aga ma kirjutan edasi, sama avameelselt. Ja ma googeldan sama regulaarselt edasi enda ja oma pere nimesid. Ja kui peaks juhtuma, et keegi minu soovide vastaselt mu blogi mu teiste pereliikmete nimedega seostab, siis olen sunnitud selle otsimootoritele keelama, lukku panema või üldse kustutama. Ma teeksin seda vajadusel kõhklematult, sest minu pere ja sõprade heaolu on tuhat korda olulisem, kui avaliku blogi pidamine. Aga sellest oleks väga kahju loobuda – nii minul kui kõigil mu lugejatel.
Kavatsen küsida oma laste arvamust niipea, kui nad on võimelised seda avaldama – ning lähtuma edaspidi nende soovidest. Paroole hiljem lisada ja blogi hiljem lukku panna saab alati. Peaasi, et praegu oleks täidetud mu põhitingimused: kirjutada asjust, mida ma ei häbene ning hoolitseda selle eest, et täisnimesid googeldades mu blogini ei jõuta.
Minu eesmärk on elada nii, et ma oleksin enda üle uhke. Elada kooskõlas oma südametunnistusega. Käituda teistega nii, nagu ma soovin, et minuga käitutaks. See kõik ei õnnestu veel kaugeltki mitte alati, aga ma püüan iga päev natuke paremaks muutuda ja neid põhimõtteid igal võimalusel järgida.
Samadel põhimõtetel kirjutan ma ka siia blogisse. Ja ma loodan, et saan seda veel kaua teha.
Nii kaua, kuni te olete edaspidigi sama ilusad ja head, ei ole selleks mingeid takistusi.