Tehtud!
Kustutasin just oma Orkuti konto ära. Tunne on sama hea kui veidi üle nelja aasta tagasi.
virtuaalelu
Orkuti allakäik
Tähendab, eks kõik teavad seda juba ammu, et Orkut ON alla käinud. Ma ise võtan hoogu, et konto kustutada, seni pole veel raatsinud. Küll aga meeldib mulle käia aeg-ajalt oma sõbralisti läbi kammimas, et näha, mitu neist sealt jälle lahkunud on.
Ma tegin seda viimati üldse mitte väga ammu ja täna uuesti vaadates oli jälle KAHEKSA kontot ära kustutatud.
Juhhei, jätkake samas vaimus. Mida vähem sõpru mulle alles jääb, seda kiiremini ka mina lõpparve teen.
Miks mulle meeldib Facebook
Mulle meeldib lugeda inimeste hetkeemotsioone. Asjadest, mis neile parasjagu huvi pakuvad. Hoida nende elul silma peal. Samamoodi teatud ettevõtetega, mille tegevus mulle hingelähedane on.
Meeldib, et kõik tuleb news feedi kokku, midagi ei pea mujalt otsima (mh, pole ikka veel viitsinud vaadata, kust linnuke puudu on, et ma oma raamatuvõidu alles kaks nädalat hiljem avastasin… Sellised asjad peaks endast märku andma, ma ei tea, miks ei andnud). Meeldib, et ma saan sealt ära keelata kõik ebavajaliku kräpi alates igasugu mängudest, lõpetades testide ja mis iganes muu jamaga.
Meeldib see, et kõik on pidevas muutumises, alati on midagi uut lugeda. Orkut on FB kõrval täiesti välja surnud. Aga vaat pilte vaatamas käin küll pigem sealt ja ise panen ka enne sinna. Vanast harjumusest ilmselt.
Mul endal pole paraku seda harjumust, et oma hetkeemotsioone iga päev FB-s jagada. Minu käib see harjumus blogiga kokku. Sellepärast tulevad mul ka igasugused fotod Orkutisse ja FB-sse hilinemisega – esimese emotsiooni jagan blogis välja, mujal korrata enam suurt ei viitsi.
Nojaa, aga kõigile sõpradele-tuttavatele ma jagan hea meelega blogi aadressi (samas ei jaga ma seda suhtlusportaalides avalikult välja, igal juhututtaval pole vaja lugeda ega blogilugejatel mind liiga kergesti üles leida), nad saavad mu tegemistest siit palju rohkem aimu, kui mina nende omast. Kui aga blogida ei viitsi, siis on hirmus hea, et FB-ssegi pidevalt paar lausekest kirjutab ja muid huvipakkuvaid asju linkide kaudu jagab.
Naljakas… Veel mitte väga ammu olin ju suur FB vastane. Kuidas kõik ikka muutub 🙂
Miks ma seda kõike üldse just praegu kirjutan? Sest just lisas mind sõbraks kaks head sõpra – ühega saame ajapuudusel harva kokku, teisega pole enam aastaid suhelnud, kunagi saime aga väga hästi läbi. Nii hea on lugeda, kuidas sulle (mingil hetkel) olulistel inimestel läheb. Isegi kui enam eriti ei suhtle või tihti suhelda ei jõua.
Väga kehvasti
Soetasime mäletatavasti sügisel välise kõvaketta, et saaks lõpuks ometi backupi tegema hakata. Jaanuaris tõstsin kogu oma arvuti sisu kettale, et uus Windows peale panna. Kuna ma polnud kindel, kas seda kuu aja pärast uuesti tegema ei pea, mõtlesin, et ei hakka kõike üldse tagasi tõstmagi, pigem alles siis, kui on kindel, et Windows jääb pikemaks ajaks. Seega tõstsin arvutisse ümber vaid kõige hädavajalikumad asjad.
Nojah, veebruari lõpus, kui ma Eestis olin, teatas Abikaasa, et ei pääse kettale ligi. Tagasi tulles vaatasime ja katsetasime – arvuti tundis ketta ära küll, aga viskas ette errori cyclic redundancy check ning käskis formati teha. Kettal olevale infole ei saanud kuidagi ligi.
Googeldasin ja lugesin välja, et see error pole miskit hullu, enamasti saab kõik info ikkagi kätte. Nii see ketas siis seisis meil riiulil, esialgu mõtlesime, et viime Eestisse kolides Runni juurde, tema vast oskab aidata.
Aga nüüd tekkis mul vajadus sealt kettalt võimalikult kiiresti igasuguseid asju kätte saada, nii et hakkasin Runni abiga ise info taastamisega tegelema. Easyrecovery skännis kokku 25 tundi ja leidis üle 38 000 faili kenasti üles. Ainus häda on selles, et ühtegi failinime ta ei näidanud, ainult kaustu ja failide suurusi… Ja nende taastamisega ta millegipärast hakkama ei saanud – raport viskas ette rea skipped teateid ja kõik… Ketas ise tegi skänni lõpupoole enam kui kahtlaseid hääli – kõigepealt lõgises, siis piiksus… Olin juba päris mures, aga jäi mingi hetk vait ja skännis ilusti lõpuni.
Kui taastamine ei tahtnud õnnestada, soovitas Runn mul poolelioleva töö salvestada, arvutile restart teha ja siis uuesti proovida. Ketas oli selleks hetkeks jälle piiksuma hakanud ning jooksutas arvuti restardi tegemisel kokku – shutting down kiri jäi lihtsalt ekraanile ja edasi ei liikunud. Tõmbasin ketta USB-st välja, selle peale oleks ta pidanud kohe vait jääma. Hämming – piiksus edasi. Alles toitejuhtme välja tõmbamisel jäi vait. Restart sai pärast ketta arvutist lahti ühendamist igatahes tehtud.
Ainult et… See ketas piiksubki nüüd. Pärast seitsmetunnist jahtumist piiksub samamoodi edasi ja nüüd ei tunne arvuti seda enam üldse ära – ei näita, et ühendatud oleks. Googeldasin ja lugesin selle piiksumise kohta – enamikul inimestel tekkis see pärast ketta kukkumist ning väidetavalt ei ole sel juhul enam ise midagi teha, ainus võimalus faile kätte saada on meeletut raha maksta, et ketas siis spetsiaalses clean roomis vms lahti võetaks ja…
Aga kurat, noh, minu ketas ei kukkunud, lihtsalt lambist lakkas töötamast! Põhjus ehk selles, et katkestasime kunagi USB ühenduse valel ajal ja see keeras midagi p*rse. Aga arvuti ju tundis ketta ära, mis siis, et ligipääsu ei olnud. Aga Easyrecovery ju leidis kõik need failid üles… Ma olin juba täiesti kindel, et nüüd on vaid taastamise vaev… Selle asemel hakkas ketas piiksuma ja kõik tundub täiesti p*rses olevat.
Ah et mis mul seal ketta peal on? Kõik fotod alates sellest ajast, kui esimest korda Londonisse kolisin. Kogu minu elu alates märtsist 2007. Kõik, mis on seotud Londoni, Abikaasa ja Plikaga. Kõik, mis mulle hetkel korda läheb. Varasemad fotod sai albumisse tehtud ja sellega seoses on enamik neist ka DVD-de peal olemas, uued olid ainult arvutis… Nüüd siis kettal.
Nutta tahaks. Ma ei tea, mida teha. Ma PEAN need kätte saama. Ja mul ei ole tuhandeid dollareid, mida taastamise eest spetsidele maksta.
Ja ei, ärge üldse tulge mõnitama, et oleks siis pidanud backupi tegema. Selle jaoks ketas ju ostetud saigi. Üheks kuuks julgesin oma asjad vaid sinna peale jätta ja muidugi pidi vastik Murphy kõik p*rse keerama.
Ahastus…
Ei, hea küll, ma võin loota, et äkki ta enam paari päeva pärast ei piiksu. Et arvuti tunneb ta jälle ära ning saan poolelioleva taastamise edukalt lõpule viidud. Ja siis võiks jälle karbi ümbert ära võtta, kõik ühendused üle kontrollida, ehk otse mõne arvutiga ühendada ja niiviisi proovida…
Aga kui enne tundus olevat tõenäoline, et kõik saab korda, siis nüüd olen ma paanikas. Ja palun kõiki kõrgemaid jõude, et juhtuks ime ning ma oma fotod ikkagi kuidagimoodi kätte saaks. Ma ei saa kaotada kolme aastat oma elust, see pole lihtsalt vastuvõetav! Kuidagi PEAB selle asja korda saama!
Vigin virtuaalelu teemal
Ei, ärge saage valesti aru, mul on endiselt väga hea tuju.
Kuna mulle aga meeldib aeg-ajalt viriseda minu jaoks täiesti asendamatu virtuaaleluga kaasaskäivate veidruste üle (nt siunasin just FB-s idiootsete gruppide à la “võin kihla vedada, et see kurk saab rohkem fänne kui Savipäts” rohkust, mille kõigiga mul pole absoluutselt muud kokkupuudet kui imestamapanevalt arvukad teated news feedis, kuidas imestavapanevalt palju inimesi nende kõigiga liitub), siis mõtlesin siin blogis võtta üles veel ühe teema, mille üle ma ikka vahel mõtisklen ja millega seoses ma ilmselt hakkan ka kohe pähe saama 😛 Et mis see minu asi on, eks – ja tegelikult polegi!
Igatahes, profiilipildid. Orkutis, FBs, MSNis, igasugu foorumites, blogides, kus iganes mujal.
Reeglina on need teatavasti võrdlemisi väikesemõõdulised.
Mulle käib rämedalt närvidele, kui sellisesse kohta pannakse näiteks oma täispikkuses või kasvõi poolest kehast pilt, nii et kokkuvõttes on tulemuseks kribu, millest nagunii midagi aru saada pole. Mulle käib närvidele, kui enda asemele pannakse lapse/mehe/lemmiklooma pilt. Veidi vähem, aga siiski üsna häirivad on ka nood, kus niigi pisikesele pildile on mahutatud nii inimene ise kui jällegi – tema mees, laps, lemmikloom, kes iganes. Mulle käib närvidele see, kui enda pildi asemele pannakse mingi täiesti lambipilt suvalisest asjast. Mulle käib närvidele isegi see, kui naised topivad sinna oma pulmapilte – hea küll, sa olid tollel päeval maailma kõige ilusam naine (kui olid, haha), aga… Mina eelistaks igal juhul midagi loomulikumat (ja ma ei mõtle sealjuures koledat, eks). Stuudios tehtud ilusad meigitud pildid – väga hea. Sinna lisaks pruutkleit ja loor (ja mees) – aargh.
Jajaa, ma saan suurepäraselt aru, et eriti anonüümsema maiguga kohtades ei taha enda nägu näidata. Sel puhul on minu meelest näiteks väga äge lahendus, mis paljudel on ka neis suhtlusportaalides, kus ollakse pärisnimega – profiilipildiks osake endast: silm, suu, kulm, juuksed, selg, mis iganes… Minul on Bloggeris näiteks harja pilt 🙂
Jajaa, ma saan suurepäraselt aru, et teil on ümberõnnelik suhe ja maailma kõige nunnum laps. Aga kas teid ennast pole selles kõiges siis üldse järele jäänud, et isegi profiilipildil saab ennast identifitseerida ainult lapse kaudu? Et teid ennast ilma meheta ei eksisteeri? Mul on ka blogis ja teistes suhtluskeskkondades pilte perekonnast, see on täiesti loomulik, nemad on minu elus kõige olulisemad. Aga nonde keskkondade profiilid… Need on ikkagi MINU omad, mitte terve mu pere omad.
Ja ehkki arvukad perefoorumid ongi kohad, kus titeteemadel lõputult pläägutada, ilma et oma asjast mitte nii huvitatud sõpru kõriauguni ära tüütama peaks, siis kas on ikka vaja tingimata profiilipildiks oma tite pilt toppida? Et kasutajate eristamine profiilipiltide järgi ikka võimalikult raskeks teha (sry, tited nii väiksel fotol ON kõik suht ühte auku)? Nett on täis ilusaid ja ägedaid (sh spetsiaalselt profiilide jaoks mõeldud) pilte, olgu need siis kasvõi täiesti suvalised looduspildid – no ausõna, ikka parem, kui sada ühesugust titte.
Mulle meeldivad head profiilipildid. Sellised, kus on näha nägu, nii et on aru saada, kes on selle näo omanik. Või mõni osa profiiliomaniku näost/kehast. või perekonna/kasutaja/ hüüdnime järgi valitud pilt mingist muust asjast – no minu puhul võiks olla näiteks tikri pilt, ühel sõbrantsil on perekonnanimeks ilusa lille nimi ja seesama lill on ka tema Orkuti profiilipildiks – lahe, miks mitte.
Pikk jutt, s*tt jutt. Ja tegelikult tõesti, see pole absoluutselt minu asi. Elan nüüd oma elu edasi ja ei lase ennast teiste valikutest häirida 😉 Aga natuke hakkas parem küll, kui selle postituse kirja sain 😀 Palun öelge, et ma pole ainus, kes nii mõtleb!