Tikri blogi

Protected: Lõbus pühapäev

16/02/2014 / plika, poiss, rõõm, seltsielu / password

Vannituba: enne ja nüüd

15/02/2014 / kodumajandus, remont, rõõm / 11 Comments

Vannituba kraamides torkas pähe, et polegi blogis remondijärgseid pilte jaganud. Tean küll, miks – vannipaneel sai ülejäänud remondist kuu hiljem paika, selleks ajaks oli aga remondiõhin ammu vaibunud ja fotode tegemine ununes lihtsalt ära.

Praegu vanu pilte vaadates tulevad judinad peale. Peaaegu neli kuud olen uut vannituba nautinud ning eelnevad õudused olid kiired ununema. Pesemise nautimisest ei saanud enne rääkidagi…

2010. novembris sisse kolides oli vannituba selline:

2011. veebruaris pärast pisukest sättimist selline:

2012. juunis sai välja vahetatud katki läinud kraanikauss ja pandud uus boiler, mis oli nii suur, et ei mahtunud praegusesse vannituppa ning läks ajutiselt teisele poole seina. Vannitoa seinale jäi vanast boilerist jube auk – kleepisin sellele ajutise lahedusena valge kleepsu peale, aga sellest mul kuskil pilti polegi.

Samuti pildistasin siis üles meie hoolikalt puhtaks küüritud vanni. Imeline, eksole… Kohe kutsub vannimõnusid nautima 😀

Nüüd on meie vannituba selline:

Lisan võrdluseks veel lähivaateid, mis pole küll kõik päris sama nurga alt tehtud, aga siiski samast kohast.

Enne:

Nüüd:

Enne:

Nüüd:

Enne:

Nüüd:

Enne:

Nüüd:

Enne:

Nüüd:

Enne:

Nüüd:

Enne:

Nüüd:

Enne:

Nüüd:

Vahe on võimas, mis 🙂 Parim säästuremont, mis me siin majapidamises teinud oleme! Siiamaani ei saa aru, miks meil KOHE pähe ei tulnud, et ka vannituba saab odavate vahenditega kenamaks teha. Okei, ma tean küll, miks – sest Abikaasa sõber tuli meile remonti tegema alles nüüd, ise poleks me selle kõigega mässama hakanud. Ja näiteks vuugivahede värskendamine mulle endale üldse pähe ei tulnud, seda soovitas ka sõber teha. Praegu pilte vaadates on see üks olulisemaid asju, mis puhta lõppmulje loob. Mitu inimest küsis esimest korda remondijärgset vannituba nähes, kas need plaadid olid meil enne ka – jaa, plaadid on samad, ainult vuugid on uued 🙂

Ma ei mäleta täpselt, kui palju aega remondile kulus, ehk viis päeva? Ühesõnaga töötunde ei oska kokku arvutada ja see jääb kulutatud raha hulgast välja. Ja tegelikult saaks sellega igaüks hakkama, kel vähegi viitsimist on. Meile tundus vannitoa remont midagi sellist, mida ise ei teeks ja noh, me pole ka kõige usinamad remontijad, aga selline säästuremont on tegelikult täitsa omade jõududega tehtav.

Kulutused jagasin kaheks: esiteks need, mis olid otseselt säästuremondile ehk mis kunagi päris remonti tehes kaduma lähevad ning teiseks kogu sisutuse pool, mida saab ka uues vannitoas kasutada.

Remondimaterjalide maksumus: vanniemail €24.14, niiskuskindel valge värv €16.35, igasugu värvimiseks vajalikud jubinad ca €10, vuugisegu €9.49, elektrijubinad (kaabel, lüliti, pistik jne) €6.49, niiskustõke €5.54, vanniliist €3.25, niiskuskindel silikoon (oli vist :D) selle paigaldamiseks €3.84, seinakapi nupud ja nende kinnituskruvid €5, kaks seinapaneeli vannipaneeli meisterdamiseks €10.60 ning jupid selle paigaldamiseks €4.16 – kokku ca €100.

Sisustuse maksumus: peeglikapp €61, pesemisasjade nurgariiul €17.95, vett säästev Hansgrohe dušipea €17.27, kaks laelampi €13, dušikardina puu €7.99, dušilift €7.65, dušivoolik €5.40, WC paberi hoidja €2.95, WC hari €1.99, nagi €1.89, seebialus €1.59, WC pump €1.49 – kokku ca €140.

Võib-olla ununes midagi ära ka, sest noppisin need nimetused ja hinnad praegu oma kulutabelist välja, seal oli aga ka palju muud remondikraami, nii et ma polnud päris 100% kindel, mis oli vannitoale ja mis mitte. Aga üldiselt jah – ütleme siis, et kogumaksumus ca €250, millest €140 on “päris” asjad 🙂 No ja pealegi – kui vanni email kenasti vastu peab, siis läheb see ka “päris asjade” alla – algne plaan oli lasta vannile uus plastsisu panna, aga see polegi ehk enam vajalik.

Hinnad kõiguvad mõne asja puhul ikka jubedasti. Näiteks täpselt samasugused lambid, mis meie ostsime Riia mnt Elektri ärist €6.50/tk, maksid ehituspoodides umbes poole rohkem. No ja vannipaneelist ärme parem räägimegi – neid müüakse suuremalt jaolt ainult koos vanniga ning paar eraldiseisvat nikatsit, mis me leidsime, maksid €40 ringis. Meie remondimehel õnneks nupp nokkis – ütles kohe ära, et pole mõtet, meisterdame ise. Käisime siis ja vaatasime, millest annaks teha, lõpuks tegime seinapaneelist. Ja väga kena sai minu meelest, säästuremondile täiesti sobilik.

Peeglikapi üle olen hullult rõõmus. Sobiva leidmine oli paras tegu – minu tingimus oli, et peab olema lambiga ja laius max 50 cm – veetorud jäid ette, laiem poleks mahtunud. No ja muidugi kena välimusega. Otsisin tükk aega – kõik kenad kapid olid kas liiga laiad või ilma lambita, ainus lambiga ja sobivas laiuses oli hirmus kole ja kandiline… Lõpuks ikka leidsin ühe, mis kõigile tingimustele vastas. Ütlemata mõnus on nüüd – kapp on puhas, uks käib kergelt lahti, lamp valgustab… Enne oli väga tüütu.

No ja vann, see näeb ilmeline välja, enne oli üsna rõve – nii vann ise kui see vanni ja seina vaheline ala, mida nüüd katab liist – küll kõveralt, sest sein on kõver, aga ikkagi ilus ja valge 😀 Vuugid, mis olid enne räpased ja nüüd ilusad heledad. Põrand – enne jubedad tumepunased plaadid, nüüd kena ja hele. Põrandakatte hinda ma kirja ei pannud, sest ostsime selle kunagi ammu koridori jaoks, oli ka mingi ilge soodukas, maksime toona €22.88 – kuna koridor oli aga kitsas, jäi sealt täpselt nii palju üle, et jagus vannituppa ka. Torud – küll ärritav, et on nähtaval ja kõverad, aga enne kulunud rõverohelised, nüüd kenasti valged. Enne oli laes üks lamp, peeglikapi kohal teine, aga mõlemad valgustasid kehvasti. Nüüd on laes kaks lampi, kogu värvitav pind on säravvalge ja valgust on kohe poole rohkem. Dušš, mis säästab vett, mida saab nüüd seinale panna ja mille voolik on terve… Ja ausõna, isegi kõik sellised pisiasjad nagu normaalse välimusega WC paberi hoidja ning lahe sebramustriline WC pump… Kena valge lüliti ja pistikupesa. Ka need loevad.

Nii et jah… Ma olen väga rahul. Karta on, et PÄRIS vannitoa remondi jaoks niipea raha ei jagu. Enne piinlesin hämaras räpase välimusega urkas, nüüd on täitsa mõnus, saab seni kenasti hakkama. See on ikka väga oluline, et pesta oleks hea 🙂

Koristusmaraton

15/02/2014 / kodumajandus, rõõm / 3 Comments

Nagu ma olen alati öelnud – pole paremat motivaatorit kodu koristamiseks, kui peatselt saabuvad külalised. Nii et kui Geaga sai täna kokku lepitud, et ta tuleb pühapäeval meile külla, tekkis järsku vastupandamatu kihk kraamima hakata. Oli ka aeg, sest nii eile kui täna ajasin ennast voodist välja alles kella üheteist paiku, eilse päeva molutasin täielikult maha (okei, noh, peale molutamise käisin Tagel külas ja kosmeetikus ja poes ja õhtul küpsetasin leiba ning tegelesin lastega, tavapärased nõude pesemised jms kodutööd nagunii), tänasest terve hommiku.

Ma olen sel kuul niigi tubli olnud ja teinud pea iga päev midagi natukene rohkem korda, et seda korda siis edaspidi ka hoida. Tuleb aga arvesse võtta, et siin on tegemist tagasi kolimise järgse segadusega, remondijärgse segadusega ning reiside- ja haigusterohke kuu järgse segadusega… Ühesõnaga kolmekordse segadusega 😀

Nii et kui peale vaadates polnudki nagu enamikes ruumides viga midagi, siis lähemal vaatlusel, eriti minu nõudlikule silmale, on neid vigu kohe liiga palju 🙂

Võtsin täna kätte ja küürisin puhtaks vildika- ning pliiatsijoonistused lastetoa laualt ja seinalt. Piiritusega, koos vähekese värviga 😛 No ei tulnud muud moodi, katsetasin enne leebemaid variante. Laual on küll nüüd mustade vildikajälgede asemel heledamad kollased triibud, mille seest aimab ikka veel vildikakriipse, aga vähemalt ei paista see enam nii palju välja.

Siis võtsin kätte ja koristasin ära koridori mütsiriiuli – tähendab, mütsiriiul on see rohkem nime poolest. Sinna sai lastetoa ja vannitoa remondi ajal hunnik asju tõstetud, pärast remondi lõppu aga jäigi osa neist sinna. Aja jooksul sai veel suvalist kraami juurde pistetud – no teadagi, kui on vaja kiiresti käest ära panna… Nüüd sorteerisin kõik ära – osa läks oma kohale, osa teistesse kaosekolletesse, mis endiselt likvideerimist ootavad. Aga üks riiul on korras ja rahulolu suur.

Vahepeal käisime emal külas, tema mehe sünnipäeva tähistamas. Kui õhtul koju jõudsime ja lapsed magama panime, sain koristamisega jätkata.

Järgmiseks võtsin ette elutoa. Seal oli vaja lihtsalt riiuliäärtele kogunenud asjad ära peita, tolmu pühkida, lauda puhastada ning põrandat pühkida ja pesta. No ja kui ma siis juba elutoa põranda olin puhtaks teinud, siis pidin ju kõik ülejäänud ka ette võtma – vastasel korral oleks kogu sodi õige kiiresti jalgadega mujalt ruumidest elutuppa tagasi kantud.

Põrandate pühkimine ja pesemine ei kuulu minu meelistegevuste hulka, ilmselt oleks ka loogilisem olnud teha seda viimases järjekorras, kui kõik ülejäänud koristustööd ühel pool. Aga jah – elutoa lõpetamiseks oli vaja põrand puhtaks teha, seega tuli ka teised põrandad ära pesta. Mis siis, et vannitoas on vaja veel nats mujalt ka kraamida ning magamistoas kohe põhjalikum sorteerimine ette võtta. Seal on remondi ajast ikka veel üks laste võrevoodi, mida ma olen kasutanud asjade ladustamise kohana, samuti on selle peale hea riideid riputada 😛 Ja seinariiul, mis peaks olema mu ehete jaoks, on täis kõiksugu muud jama.

No ja kõigi riidekappide pealsed on suvalisi asju täis. Sellest, mis enamike kappide SEES on, me parem ei räägi, eks 😀

Igal juhul pean tunnistama, et koristamise rindel läks paremini, kui ma julgesin loota. Eeldasin, et põhiline pingutus jääb homsesse, aga hakkasin õhtul natukene tegutsema, sain hoo sisse ja tundub, et üle poole on põhimõtteliselt tehtud. Köök, koridor, elutuba ja lastetuba on korras, vannitoas on vaja mõned kohad kergelt üle tõmmata, aga see läheb kiirelt, ainus aeganõudvam projekt ongi magamistuba. Eesmärgiks riiul korda, võrekas toast välja ning kõigi riidekappide pealsed tühjaks või vähemalt veidi organiseeritumaks.

Külalised ja kevad, rohkem polegi vaja. Kodu saab korda 😀

Kui ma sel nädalavahetusel tõesti kõik nähtavad kohad koristatud saan, on juba üks rasvane linnuke kirjas. Siis tuleb hakata järjest kapiuste taguseid kaoseid sorteerima. Ja TÄPSELT kõike sedasama tegin ma 2011. aasta alguses, kui olime just siia kolinud. Ütlemata närune tunne on sama jama otsast peale klaarida. Mina, korrafriik ja süsteemide kunn, lasin oma kodul vahepeal nii käest ära minna… Aga kes käskis vahepeal Norrasse kolida, tagasi kolides organiseerimise asemel lebotada ja siis veel remonti teha 😛 Omad vitsad peksavad.

Noh, sain üks kord korda, saan teist korda ka 🙂 Ikka natukesehaaval. Nüüd, kus lapsed on suuremad ja iseseisvamad, on palju kergem kraamida.

Nii mõnus on paljajalu mööda elamist ringi jalutada. Kuna ma pole eriti usin põrandapesija, ei saa seda just tihti nautida 😛

Mängusõltlase pihtimus

09/02/2014 / bubble witch saga, virtuaalelu / 4 Comments

Ma olen ennast alati arvutimängudest põhimõtteliselt eemal hoidnud – ajaraisk ja nii edasi. Pallid on ainus erand ja see raiskab täpselt nii palju, et mitte ülearu.

Aga eelmine nädalavahetus oli eriti laisk, kohe mitte midagi asjalikku teha ei viitsinud. Ja pallides said elud otsa. Ja nagu alati, pakuti seal lahkelt võimalust, et aga mängi meie seda mängu vähemalt nii palju osi, anname sulle pallides täis elud ja punkte. No ja ma siis mängisingi 😀 Mängisin Papa Bear Sagat, Pepper Panic Sagat, Candy Crush Sagat ja Farm Heroes Sagat. Esimesed kaks mulle ei istunud, nii et pärast vajalike tasemete ära tegemist kustutasin need üsna ruttu ära, aga kaht viimast olen nüüdseks terve nädala mänginud.

Mul on lihtsalt pallides hetkel nii nõme tase käsil, et ma ei viitsi seda teha 😀 Nimelt 340 – meie kõigi “suure lemmiku” Lord of Shadows teise ringi viimane ehk viies tase. Esimesest neljast murdsin ennast kuidagimoodi läbi, saavutus seegi. Aga see viimane kohe üldse ei isuta. Saared on ka suht tehtud – endiselt neljal või viiel maailmal viimased tasemed tegemata ja uuesti proovida ei viitsi. Nii et pallides mängin praegu ainult päeva taset ja rohkem eriti mitte.

Kommides olen nädala ajaga jõudnud 49. tasemeni, farmis on hetkel käsil 70. Need on muidugi äärmiselt sarnased mängud ka… Selline vahetamine ja ritta sättimine mulle meeldib. Pepper Panic oli ju tegelikult ka samasugune, aga seal ei saanud ma pool ajast pihta, kuidas mingid protsessid toimuvad ja kuna nagunii kaks uut mängu juba juurde tekkis, siis rohkem enam ei tahtnud.

(Ahjaa, täna vaatasin korra Pet Rescue Sagat kah – olin seda kunagi 21 taset ära mänginud, aga tõdesin üsna kiirelt, et ei ole minu teema ja kustutasin uuesti ära.)

Nii palju tubli olen ma küll, et laste nähes enam ei mängi. Neljapäeval ja reedel oli mõnus, siis nad olid lasteaias – mina sain vaheldumisi koristada ja mängida 😀 Nädalavahetusel olen veetnud mängu seltsis peamiselt õhtud, täna sain ka hommikul tunnikese arvuti taga istuda, kui lapsed olid toidetud ja oma multikat vaatasid.

Veebruar on sarjade mõttes äärmiselt kehv kuu. White Collar ja The Carrie Diaries on selleks hooajaks läbi, Revenge ja Bones tulevad uuesti alles märtsi alguses, siis jätkub pärast pikka vaheaega ka Suits. Hart of Dixiel tuleb ainult üks osa veel, siis on suisa 21. märtsini paus, Castle tundub ainsana veebruaris jätkuvat. See kõik jätab omakorda õhtud üsna vabaks. Ma muidugi loen ka üpris palju, nii et igav ei hakka. Mitte et ei võiks mängimise, lugemise ja sarjade vahtimise asemel midagi asjalikumat teha, aga õhtuti ma enam tõesti ei viitsi 😛

Naljakas igal juhul – ma mängin KOLME mängu. Natukene vist on häbi ka. Aga eks ma katsun ikka piiri pidada!

Talveunest ärgates

09/02/2014 / igapäevaelu, kodumajandus, rõõm / 1 Comment

Viimased kaks kuud on olnud täiesti rutiinivabad. Detsembri keskel jõudis Abikaasa Eestisse – nädal harjumist taas koos eksisteerimiseks. Seejärel jäime terve perega kollektiivsele jõulupuhkusele. Terve jaanuari jooksul jõudsid lapsed lasteaeda vaid paaril päeval – ülejäänud aja olime kas reisidel või oli neil köha või mõni muu tervisehäda. Minu jaanuar oli vaheldumisi nädal reisil – nädal tööl – nädal reisil – nädal tööl. No päris nädalat ju Londonis polnud, igal juhul tegin kõik mitte reisil oldud tööpäevad tööd, et reisidel oldud päevi tasa teha ning ka kaks nädalavahetust kulus reisimisele (mis tähendab, et puhata siis ei saanud).

Tervis ei olnud kõige parem – tervel perel samamoodi. Ei midagi tõsist, aga vahelduva eduga kerged palavikud, köhad, nohud, üleüldine väsimus. Minul lisaks iiveldas – ja nagu ikka seda mainides, siis ei, kindlasti mitte rasedusest. Millest, ei tea – aga igasugusele tegutsemistahtele oli see äärmiselt pärssiv.

Jõulupuhkus ja reisid olid küll toredad, aga kogu see värk oli lõppkokkuvõttes LIIGA rutiinivaba. Pidev reisimine ja töötamine ühes tervisehädadega kurnasid täitsa ära. Oli ainult tunne, et tahaks lebotada ja mitte midagi teha. Et ei taha töötada, koduseid toimetusi teha, lastega tegeleda – ainult voodis vedeleda, magada, lugeda ja palle mängida.

Nüüd veebruaris oli mul lõpuks pärast kahte kuud esimene tavapärane töönädal – esimesed kolm päeva tööl, edasi vaba, lapsed terve nädala lasteaias. Lihtsalt imeline, ma ütlen, imeline! Iiveldus kadus ka lõpuks ära, nii et oli rahulikku omaette olemise aega ja jõudu tegutseda. Olen viimase nelja päevaga nii palju ära teinud! Just selliseid pisikesi igapäevaseid asju, mida vanasti nautisin, aga mis viimase kahe kuu jooksul said tehtud vaid kohusetundest, suure hädaga ja nii viimasel võimalusel, et kohe kuidagi enam edasi lükata ei õnnestunud.

No näiteks olen pesnud viis masinatäit pesu 🙂 Mingid voodipesud ja muud asjad ootasid konkreetselt mitu kuud, et ma viitsiks. Nüüd siis viitsisin – sain lõpuks meie kõigi voodipesud ära vahetada, üks komplekt ootab veel pesemist, laste kevad-sügis õueriided ka, siis on pesuga ühel pool.

Leiba küpsetasin üle kuu aja – tavaliselt teen seda külmal perioodil kogu aeg, aga jaanuaris lihtsalt ei jõudnud. Oh, kui maitsev on enda leib võrreldes poe omaga!

Lastetuba kraamisin natuke põhjalikumalt, täna koristasin ja küürisin külmkapi ära… Ilmselt veel sada pisiasja, millest kõik pole meeles ja ega ei jõuagi ju kõike kirja panna. Polegi vaja.

Iseennast küürisin ka 🙂 Mitte et ma poleks viimased kaks kuud ennast pesnud, aga mõnu ma sellest ei tundnud. Nüüd käisin reedel pikalt duši all, täna ka. Kuna reedel tõdesin, et keha vajaks korralikku koorimist, segasin täna soola ja oliiviõli kokku ning määrisin ennast üle keha sellega kokku. Pärast uhasin soola sooja veega maha ja tupsutasin ennast tasakesi rätikuga kuivaks. Õlikiht jäi nahka toitma ja nüüd on lihtsalt imeline olla. Mitte ükski koht kehal pole kuiv, kõik on nii mõnusalt pehme. Eriti hea on jalgadel, tallad kipuvad mul talvel ikka superkuivaks muutuma.

Omamoodi seis on ka toidu rindel. Kui tavaliselt on talvine periood alati olnud see aeg, mil viitsin tervislikumale toitumisele rohkem tähelepanu pöörata, siis sel talvel pole seda olnud. Söögi tegemine oli samamoodi tüütu kohustus, mida igal võimalusel vältisin, ei viitsinud ette mõelda, mida õhtul süüa teha jne.

Nüüd on aga jälle mõnusalt rutiinne elu, lisaks on rahadega praegu kitsas käes, nii et käib suuremat sorti kombineerimine. Kapid on kõik läbi vaadatud selle mõttega, mida annaks söögiks ära teha, poest ostame vaid kõige hädapärasemat. Rahad said kohe nii otsa, et neljapäeval kraapisime poes käimiseks viimaseid sente kokku, nädalavahetuseks organiseerisime külaskäigud Abikaasa vanaema ja minu ema poole, lisaks Abikaasa ema sünnipäev. No ja homme pean ikka laenu küsima, et süüa osta ja makse maksta 🙂 See on see kahe töö vaheline seis – mingid rahad on veel tulemas, aga istuvad hetkel kinni ning pole päris kindel, millal ja kui palju ükskord kätte saab. Samas on selline kombineerimine üllatavalt rahuldustpakkuv – pole pidanud seda tükk aega tegema ja varem kippus toitu aeg-ajalt kogemata raisku minema. Nüüd on kõik riismed arvel 😀

Ühesõnaga naudin rahulikku rutiinset elu. Väljas on kevade lõhn, mis annab omakorda energiat ja innustust korda luua. Loodetavasti jagub seda indu nüüd õige pikaks ajaks. Hea on olla 🙂