Lutist
Ma lugesin üht arvamuste vahetust selle kohta, kuidas last lutiga harjutada ja jube paljud ütlesid, et oi, kuidas vaeva nägin, aga õnneks lõpuks hakkas võtma. Et mis ma küll teinud oleks, kui hambad tulevad. Ja et need emad, kelle laps lutti ei võta, annavad selle eest kogu aeg tissi.
???
Ma ei tea, ma ei tahaks uskuda, et mul nii eriline laps on… Tissi saab enamasti kolme-nelja tunni tagant (kui tihemini, siis mitte sellepärast, et ise nõuaks, vaid et näiteks peab pikale unele minema ja eelmisest korrast on vähem möödas). Hambaid on seni alles kaks, nii et ei saa mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Aga no krt, igemeid sügada saab ka suvalise närimisrõnga või plastmasslusikaga, miks just lutt olema peab?
Plikaga kasutasin lutti peamiselt väljas ja magamise ajal, õnneks läks võõrutamine kergelt ja iseenesest. Plikat harjutasin lutiga sellepärast, et ta sündis hilissügisel – ei tahtnud, et väljas nuttes külma õhku sisse ahmiks. Poiss oli suvelaps, tema sündides seda probleemi polnud, nüüd ei näe kah vajadust. Üldse, ÜLDSE ei näe enam vajadust.
Ma olen nii õnnelik, et mul on õnnestunud õpetada Poiss kindlal ajal, nututa ja omaette lõuna- ja ööunne jääma. See üks õhtune uni läheb veel virilamalt, aga ma tõesti eelistan lutiga vaigistamisele tema süles hoidmist, et ta seal siis ise rahuneks.
Ahjaa, see oli mitmetel suur argument. et imegu parem lutti kui pöialt – pöidlast ei saa võõrutada. Kõik väikesed lapsed lutsutavad natuke rusikaid, aga kui lapsel lastakse oma emotsioonid normaalselt välja elada, siis ei ole tal mingit põhjust pidevalt pöialt imeda.
Lutt tundub tänapäeva ühiskonnas nii üldlevinud norm olevat, nagu ka tite iga nutu vaigistamine. Hea laps ju ei nuta! Ja olgem ausad, eks ma isegi olin veel mõni aeg tagasi selline – ma küll teadsin, kuidas oleks õigem, aga praktikasse rakendada ei suutnud.
Näed siis. Ma olen tegelikult endiselt seda meelt, et mõistlikult kasutades on lutt okei… Aga päris isiklikus plaanis – mis puutub minu lastesse – olen täiesti lutivaenulik.
Eks me näe. Poisil on ju ainult kaks hammast, äkki olen sunnitud veel millalgi oma sõnu sööma. Aga sisetunne ütleb, et vast mitte 🙂























