Käsi püsti, kõik emad, kes te olete enne lapse sündi lugenud, kui oluline on, et laps magaks oma voodis ja jääks seal iseseisvalt magama ning mõelnud: ma teen seda kindlasti!

Käsi püsti, kõik emad, kes on pärast lapse sündi hämmingus sellest pidevalt nutvast vastsündinust, nii et tundub olevat ainuõige teda nii kaua tissi otsas või süles hoida, kuni ta magama jääb, mõeldes – ta on ju nii pisike, ei saa lasta tal nutta, ta jääb ju süles nii kiirelt magama, selles pole midagi halba, küll ta hiljem hakkab iseseisvalt jääma.

Käsi püsti, kõik emad, kes avastavad paari-kolme-nelja-viie kuu kuni aasta pärast, et paarist minutist süles kussutamisest on saanud lõputu, sageli tunnipikkune kussutamine, sest laps ärkab voodisse pannes koheselt üles… Või jääb magama AINULT tissi otsas või AINULT lutiga ning ärkab öösel pidevalt ega rahune enne, kui on saanud taas kussutamist/tissi/lutti.

Ma arvan, et päris mitmed teist on nüüdseks käe püsti tõstnud 😉

Minu kogemus Plikaga: kuna ta oli esimene laps, oli mul piisavalt aega temaga tegeleda, ma ei tundnud vajadust ei rutiiniks ega iseseisva magamajäämise õpetamiseks. Milleks, kui meie elu kulges ka kaootiliselt mõnusasti? Milleks, kõik muud asjad ju kannatasid, kuni laps magas. Milleks, ta jäi tissi otsas nii ilusasti magama – mulle mugav ja kiire, laps ei nutnud, kõik oli lill. Sõi, kui tahtis, magas, kui tahtis, tiss aitas alati ja iga nutu puhul.

Olin lugenud Aletha Solteri raamatut “Nutt ja jonnihood”, mis tundus mulle igati loogiline, aga päriselus ei suutnud tühjaks nutta laskmise teooriat kordagi rakendada – pärast üht minutit oli tunne, et see röökimine ei saa ikka normaalne olla, parem kussutan ta vait.

Olin lugenud Tracy Hoggi raamatut “The Baby Whisperer” ja proovinud sealset väga loogilisena tunduvat varianti lapsele ise magamajäämise õpetamiseks – kui laps on rahulik, paned ärkvel olevana oma voodisse, kui nutma hakkab, võtad sülle, rahustad maha, siis paned kohe tagasi, nii kasvõi sada korda järjest. Plika aga hakkas iga kord kohe voodisse pannes jälle nutma, seega ei viitsinud eriti edasi katsetada, tissi otsas magama panemine oli tunduvalt kiirem ja valutum.

Ühel hetkel oli Plika aga aastane – vanuses, kus öised söötmised peaks olema juba ammu unustatud, lapsed ei vaja seda erinevate teooriate kohaselt alates 12-nädalaseks või, hea küll, vähemalt alates pooleaastaseks saamisest. Plika aga ärkas öösel järjest tihemini ning ma ei osanud teha muud, kui talle harjumuspäraselt tiss suhu torgata ja ise edasi magada. Ka magama jäi ta ainult kärus või tissi otsas.

Lõpuks olin selles kõigest nii häiritud, et sain aru – pean ise asja konkreetselt käsile võtma. Mõtlesin lugeda tarku raamatuid, aga ei jõudnudki selleni. Sain oma peas teooria valmis ning asusin unekooli tegema.

Panin väga täpselt paika Plika päevase graafiku: 8-8.30 tõusis ja sõi putru, 10-11 õue, 12-12.30 lõunasöök, 13 voodisse, peale ärkamist snäkk, 19 paiku õhtusöök, 21 voodisse.

Alustasin võõrutamist öistest söömistest – keda huvitab, otsigu 2009. aasta novembri lõpust ja detsembri alguses postitusi “tissivõõrutus, esimene, teine jne öö”, panin päris pikalt igaöised sündmused kirja. Oli päris keeruline, aga saime paari nädalaga hakkama.

Algul jäi Plika lõunaunne veel kärus, kust ta siis hiljem voodisse ümber tõstsin, kui ööd olid aga enam-vähem korras, võtsin ette iseseisva magama jäämise nii lõunal kui õhtul. See oli veel keerulisem, ma kindlasti blogis aeg-ajalt kirjutasin, huvilised võivad silmadega üle lasta ja vajalikud kohad üles otsida. Ma arvan, läks mitu kuud, enne kui asja lõplikult korda sain – olin frustreeritud igapäevastest nutuhoogudest enne magama jäämist, aga keeldusin pooleli jätmast, olin kannatlikult Plika kõrval ja lohutasin, kuni magas. Alguses oli ta minuga suures voodis, hiljem jäi oma voodisse, lõpuks võisin ta voodisse panna ja toast ära minna ning jäi ise magama – lõuna ajal enamasti viie minutiga, õhtul võis kuni pool tundi laliseda. Aga jäi ise.

Nii oli mul ideaalse graafikuga ideaalselt magav laps, kuni me sel suvel Eestisse ja ajutiselt ema juurde kolisime. Pingeid oli palju ja päevasest rutiinist ei jäänud erinevatel põhjustel midagi järele. Suvine meeletu palavus ei aidanud kaasa… Kui Plika üldse lõunaunne jäi, siis kolme-nelja paiku, sageli ei maganudki. Õhtul kustus koos meiega alles 23-01 vahel. Selle kõige juurde tihti tundide kaupa uinumisele eelnenud virinat ja jonni – nii seitse kuud järjest! Ema juures polnud võimalik päevaplaanist kinni pidada, omaette kolimise ajaks olin juba parajas mustas augus ja ei suutnud asja muutmiseks midagi ette võtta.

Vahepeal oli sündinud Poiss. Olin lugenud teist korda “Nutt ja jonnihood” raamatut ning tõdenud teist korda, et minu närvid (millest selleks hetkeks nagunii suurt midagi järel polnud) ei pea lapse nutmisele vastu. Poiss oli sünnist saati suurepärane magaja – ärkas öö jooksul söömiseks vaid korra, järgmine kord juba varahommikul, kolmekuuselt magas vahepeal isegi terve öö. Kussutasin teda küll magama, aga see läks nii kiirelt ja valutult, et ei näinud põhjust midagi muuta.

Kui Poiss oli viiekuune, avastasin aga ühel hetkel, et paariminutilisest kussutamisest on saanud tund ning see ajab mind rämedal kombel närvi. Lisaks võisin vaid unistada öö läbi magamisest, viginat ja tissi suhu toppimist oli järjest enam. Kuna olin selle tee juba ükskord läbi käinud, siis teadsin – pole mõtet oodata, asjad ei lähe iseenesest paremaks, hoopis halvemaks.

Seega võtsin uuel aastal unekooli otsustavalt käsile. Lähtusin Poisi puhul esialgu “Nutt ja jonnihood” raamatu süles turvaliselt tühjaks nutta laskmise teooriast, aga väikese mööndusega – seal soovitati lasta lapsel süles magama jääda, mina panin ta pärast rahunemist ärkvel olles oma voodisse, et ta õpiks iseseisvalt magama jääma. Kui olin endale ükskord tõesti teadvustanud, et see teooria on õige ja nutt on hea ning võtnud kindalt nõuks rahulikuks ja toetavaks jääda, siis see tõepoolest toimis. Poiss jäi juba esimesel korral pärast nutmist oma voodis ise magama, öised söömised saime kohe esimesest ööst ühe korra peale.

Plika unekooli alusteks olid taas kindel kellaajaline graafik, kannatlikkus ja kindlameelsus. Ehk siis igal hommikupoolikul käis raudselt õues, alati lõunauneks voodisse punkt kell üks ja ööunne punkt kell üheksa. Lisaks üritasin pool tundi enne voodisse minemise aega kõik tuled ära lasta, et hämarus saaks anda signaali: nüüd on magamise aeg. Kui uneaeg käes, lähtusin juba asjaoludest ja olukorrast – vahel oli ta suures voodis minu kaisus, vahel oma voodis, peaasi, et oleks võimalikult rahulik ja jääks lõpuks magama. Kui lõunal ei jäänud, hoidsin teda siiski need kaks tundi voodis, et veidigi puhkaks. Õhtud olid alguses väga virilad, aga läksid siis järjest paremaks.

Viimase nädala läbielamised on ka paljuski blogis kirjas, huvilised kerigu nädal tagasi ja lugegu põhjalikumalt.

Kuna olin Plikale juba korra edukalt unekooli teinud, olin ühtlasi leppinud ka tõsiasjaga, et tõenäoliselt läheb nüüdki paar kuud, enne kui asi lõplikult korda saab.

Aga siis jõudis minuni üks võrratu raamat – Dana Obleman “The Sleep Sense Program – Proven Strategies for Teaching Your Child to Sleep Through the Night”. Lugesin seda alguses puhtalt huvi pärast, kuna tolle inimese lapsega, kellelt ma raamatu sain, oli see hästi toiminud. Ma olin oma seniste teooriate, plaanide ja edusammudega üpris rahul, ootused selle raamatu suhtes polnud kuigi suured, ma ei kavatsenud oma strateegiat kuidagi muuta – tahtsin lihtsalt näha, mis teooriaid veel välja pakutakse.

Mida enam ma lugesin, seda enam ma vaimustusin. Autor kirjutab väga mõnusalt, lihtsalt, kaasahaaravalt. Ta on ise kolme lapse ema, kogenud ka omal nahal kõiki neid valesid uinutamise viise, et jõuda õigeni. Otse loomulikult on tal igasugu kõrgharidused, aastakümnete pikkune kogemus ja nii edasi. Kogu tema jutt oli nii äratuntav… Kõik tema näited ja soovitused ja strateegiad tundusid nii loogilised, nii õiged! Ta pakkus välja mitu erinevat võrdselt toimivat varianti, et igaüks saaks leida endale ja lapsele sobivaima. Olid vastused kõigile “aga mis siis, kui…” küsimustele. Tõesti, tundus, et tema raamatu järgi toimides ei saa asi kuidagi valesti minna. Paari nädala kuni kõige halvemal juhul paari kuu kindlameelse tegutsemise tulemuseks on ise uinuv öö läbi magav laps.

Kui ma sel suvel tundide kaupa Plika kõrval passisin, tema jorinat kuulasin ja alati meeletult närvi läksin ning pidevalt kurtsin, et see ei saa nii jätkuda (omamata samas jõudu midagi muuta), ütles ema vaid vastuseks, et tema omal ajal oli küll meie kõrval, kuni me magama jäime, see on paratamatus, muud moodi ei saagi. Vastasin talle alati vaid üht: mina ühe korra sain, seega ei näe põhjust, miks ei peaks teist korda saama. Tema vastus oli alati üks: asjaolud muutuvad. Jah, muutuvad, aga lapse magama jäämiseks EI PEA igavesti tema kõrval passima, tol ajal polnud lihtsalt veel nii tarku raamatuid ja teooriaid, ei saanudki kuidagi teada, et on olemas ka paremaid ja õigemaid variante!

Nii ma siis tegingi selle raamatu põhjal meie isikliku sõjaplaani, täiendasin seda teooriat vähekese “Nutt ja jonnihood” raamatu teooriaga ning olen enam kui põnevil, et sellega täna õhtul reaalselt pihta hakata.

Kirjutan teile lühidalt selle raamatu põhimõtetest ning kopeerin siia eile kirjutatud konspekti, et te asjast aimu saaksite.

Raamatu alguses räägitakse pikalt kõigist valedest uinutamise viisidest ning sellest, kui lihtne on sellesse lõksu langeda. Räägitakse pikalt sellest, kui eluliselt oluline on lapse (ja ka täiskasvanute) jaoks korralik uni. Et enamik vanemaid loodavad: küll mu laps kasvab sellest vanemaks saades välja ja hakkab paremini magama. See tõepoolest võib juhtuda, aga väga harva. Enamiku laste puhul, kellel on väiksena uneprobleemid, lähevad need vanusega järjest hullemaks. Mõned kasvavad sellest välja kolmeaastasena, halvemal juhul alles koolieas, kõige hullemal juhul on ka terve täiskasvanuelu uinumine ängistav ja häiritud.

Seda kõike sellepärast, et meie, vanemad, ei ole õpetanud oma lapsele ise magama jäämist. Laps on väike, ta ei oska alguses mitte midagi, meie õpetame talle kõike. Me ju ei eelda, et laps õpiks ise potil käima – et kui alguses ei oska, küll ise kunagi kuidagi õpib. Samamoodi ei oska laps ise magama jääda ja mida varem me talle selle selgeks õpetame, seda kergem nii lapse kui meie endi elu hiljem on.

Räägitakse sellest, kuidas kõige levinuim viga on lapse uneaja liiga hiliseks nihutamine. Laps tundub olevat hüperaktiivne ja üldse mitte väsinud, tegelikult on ta aga üleväsinud. Vanemate laste puhul loodetakse, et kui neil lõunauni ära jätta, magavad öösel paremini. Tegelikult see kõik vaid süvendab laste üleväsimust ning siis pole ime, et lapsed järjest raskemalt magama jäävad ja järjest kehvemalt magavad – kui ise oled pidevalt üleväsinud, ei suuda ka lõpuks magama jääda, ehkki uni on ja tead, et peaks puhkama.

Nii et kõigepealt on vaja liigutada ööunne minemise aeg varasemaks ning jälgides hoolsalt iga väsimuse märki ja lähtudes lapse vanuse keskmisest unevajadusest, panna paika sobivad päevased uinakud. Sageli ei maga lapsed päeval pikalt, see kõik läheb õigete võtete korral ajaga paika. Igal juhul kõige olulisem – õhtune uneaeg – peaks raamatu järgi olema juba 19-20. See on läbiv nõue ka kõigi teiste raamatute puhul, aga kõik need raamatud eeldavad, et kogu pere tõuseb üles varahommikul 6.30-7. Kuna mina olen kodune ja laste nii varast ärkamist ei soovi, nihutasin pärast pikka mõtlemist ja planeerimist laste une-eelse rutiini alguse kella kaheksa peale ning uneaja poole üheksaks. Vanusest lähtuvalt otsustasime, et Plikal ei lase hommikul magada rohkem, kui kella kaheksani, Poisil poole üheksani. Kui nad ise varem ärkavad, siis olgu nii, aga kauem magada ei tohi.

Päevauned soovitab raamat teha kõik kodus oma voodis ja need peaks kujunema suhteliselt võrdse pikkusega. Kessu väitel polevat õue magama panemine paljudes maades üldse levinud, see oli mulle uudiseks. Nii et mina lähtun Poisi puhul küll mitte raamatust, vaid sellest, kuidas meile tundub siiani sobivat – ainult kaks päevaund, millest üks 3-4h õues, teine 45 min toas. Raamat soovitab selle asemel kolme 1,5 tunni pikkust toaund, ma tõesti ei näe selleks vajadust, meile sobib meie rutiin paremini.

Nii, nüüd jõuame kõige olulisemani – ööunele peab eelnema kindel rutiin. Iga päev täpselt samal kellaajal täpselt samad asjad täpselt samas järjekorras. Esimesed paar nädalat kindlasti iga päev kodus ja samamoodi, siis võib juba üheks õhtuks vajadusel mujale ööbima jääda, seal viia läbi rutiinist nii palju samme, kui võimalik. Kuu aja pärast peaks juba kõik nii selge olema, et võib ka näiteks nädalasele puhkusele minna, seal ka muidugi rutiini võimalikult palju jälgida.

Ma olen unekooli juba nädala teinud, ehkki mitte selle meetodi järgi, nii et ma nüüd sujuvalt jätkan uute, täiustatud ja konkreetsemate reeglitega, ehkki Poisiga läheme juba neljapäeval päevaks Soome ja Plika jääb siis kaheks ööks vanaema juurde, kes lubas rutiinist kinni pidada. Kolme nädala pärast läheme nädalaks Rootsi, aga arvan siiski praegust olukorda ja oma lapsi hinnates, et saame hakkama. Need reisid kindlasti teevad olukorra veidi raskemaks, aga usun, et saame rutiini hoolimata teisest asukohast siiski täiel määral ellu viia – teha samu asju samal ajal, lihtsalt mitte kodus.

Nii, teine oluline asi – uinumisel ei tohi kasutada ühtki abivahendit, raamatus nimetatakse neid sleep props. Kussutamine, tissi otsas magama jäämine, lutt – need kõik on abivahendid, mis eeldavad, et kui laps öösel ärkab, nõuab tema uuesti magama jäämine vanema poolset sekkumist. Ainsa abivahendina on lubatud ÜKS kaisuloom või -tekk vanema lapse puhul, selle saab ta öösel ise uuesti kaissu haarata.

Muidu ei tohi olla voodis ühtki mänguasja, beebidel nt ka voodikarusselli. Laps peab saama aru, et voodi on vaid magamiseks, mängitakse mujal. Mina olen sellega igati nõus – tean, et paljud räägivad, kuidas karussell aitab lastel magama jääda, aga Poissi on see alati vaid erksamaks ajanud, lisaks on see kahtlemata sleep prop, mida tuleks vältida.

Nii, nüüd ongi vist kõik põhiline kirjas. Kopeerin nüüd siia meie väljamõeldud sõjaplaani ühes kokkuvõttega kahest erinevast meetodist, mida raamat välja pakub. Seal on kolm erinevat peatükki vastavalt vanusele: meetodid on suures osas samad, aga veidi erinevad vanusele 0-3 kuud, 3 kuud kuni aasta ning aasta ja vanematele. Mina kirjutasin enda tarbeks nii Poissi kui Plikasse puutuva kõik kokku.

Une-eelne rutiin algab kell 20.00, selleks ajaks paneme arvutid kinni.

1) Poisi õhuvann, samal ajal: 2) korjame Plikaga mänguasjad kokku 3) Plika kerge pesu + hammaste pesu + potil käimine 4) Plikale pidžaama selga 5) Poisile öömähe alla ja tudukombe selga 6) Kõik tuled kustu ja magamistuppa, kus põleb soolalamp 7) Annan Poisile voodis istudes öötissi, Plika võib nii kaua ka suures voodis olla, samal ajal saab talle laulda või temaga veidi juttu rääkida

Ideaalis peaks enamik une-eelsest rutiinist toimuma võimalikult hämaras ja magamistoas, kuna meie praeguses elamises pole aga eraldi lastetuba, nii et mähkimislaud ja –asjad on elutoas ning hämara valguse võimalusi pole rohkem kui magamistoa soolalamp, peame olemasolevate vahenditega hakkama saama. Rutiin on plaanitud nii, et vajadusel saaks ka üks vanem selle kahe lapsega läbi viia, kahekesi saab aga rahulikumalt võtta. Kui Poiss on viril, saab ta Plikaga tegelemise ajaks lamamistooli panna.

Une-eelsed toimingud peaksid algama igal õhtul täpselt samal ajal ning toimuma täpselt samas järjekorras, et lapsed teaksid, mida oodata ning hakkaksid seda rutiini magama minemisega seostama. Paari nädala pärast peaks see piisavalt selge olema, nii et kui näiteks kuskile mujale ööseks jääb, ei pea tervet rutiini läbi viima, lihtsalt võimalikult palju samme, mida nendes oludes saab.

Ei saa lasta eelistada üht vanemat teisele. Mõlemad peavad olema suutelised üksi või koos või kordamööda kõigega hakkama saama. Vahel jääb kogu rutiin ja magama panemine hoopis vanaema või mõne teise hoidja hooleks – laps peab aru saama, et tema sõna siin ei loe.

Vanemale lapsele võib pakkuda teatud valikuid: millise pidžaama sa tahad selga panna, millist laulu ma sulle laulan? Aga kõige rutiini puutuva puhul peab absoluutselt 100% kindlaks jääma, selle arvelt ei tohi mingeid järeleandmisi teha – kahene katsetab pidevalt piire ja kohe, kui korra järele anda, teeb ta seda edaspidi üha uuesti. Kui ta aga aru saab, et nii on ja nii jääb, siis rahuneb lõpuks maha ja lepib. Mida naeruväärsemaid asju ta enne magama minemist nõudma hakkab, seda suuremad on edusammud – ta on aru saanud, et miski ei mõju, ikka peab magama 😛

Beebi ei tohi kindlasti tissi otsa magama jääda – kui ta paistab unine, tuleks temaga rääkida, teda veidi kõditada. Voodisse panemise hetkel võib ta olla unine, aga PEAB olema ärkvel.

Vanematele lastele tuleb kindlasti kõigepealt ära seletada, mida talt oodatakse. Rääkida hommikul, et täna õhtul hakkavad asjad veidi teistmoodi olema, seletada ära kõik, mida temalt nüüd oodatakse.

Vanematele lastele võib teha une-eelsete toimingute tabeli, kuhu nad saavad pärast iga edukat toimingut kleepsu kleepida – kleepsud meeldivad alati kõigile, siis nad teevad sageli rõõmsamalt ja koostöövalmimalt une-eelse rutiini toiminguid kaasa. Samas arvan, et Plika ei saaks veel kogu sellest kleepsuvärgist piisavalt aru, nii et pole mõtet nendega jamama hakata, pool aastat vanema lapse puhul oleks rohkem pointi.

Peab olema kindel, et kõik une-eelsed vajadused on täidetud – potil käidud, piisavalt kallisid-musisid, et lastel on turvaline olla. Siis võib julgelt kõigile järgnevatele nõudmistele ei öelda.

Märgid beebi väsimusest: hõõrub silmi, silmad on punased, hõõrub või kisub kõrvu, hõõrub või kratsib nina, hõõrub nägu vastu tekki, sinu õlga vms, haigutab, on küürus. Virin on tihti juba üleväsimuse märk, tuleks katsuda enne voodisse panna.

Ruumi jäämise meetod

1-3. päev

Pane tool lapse voodi kõrvale, istu ja jälgi teda. Rahustamiseks võib aeg-ajalt silitada, vahel kalli või musi teha, tuleb ainult tähele panna, et need teda magama ei uinutaks. Võib korrata rahustaval häälel võtmesõna „Tuduaeg on, maga nüüd!“ (see on meie valitud väljend, igaüks pere valib endale sobivaima), aga rohkem mitte midagi rääkida.

Rahustamiseks sülle võtmine toimib alla 3-kuuste laste puhul, vanemaid lapsi ajab see pigem närvi, sest nad oskavad juba sülle võtmist millegagi seostada – eeldavad, et siis neid ka kussutatakse, neile lauldakse vms, kui aga pärast rahunemist kohe voodisse tagasi panna, on nad vihased ja kisavad edasi, seega võimalusel pigem mitte sülle võtta. Ainult siis, kui nutt muutub hüsteeriliseks, sel juhul lasta turvaliselt süles nutta ja kui maha rahuneb, siis panna voodisse tagasi, kuni veel ärkvel on. Igasugu jorina puhul võiks aga silituste ja võtmesõnaga piirduda, sülle tõesti ainult viimases hädas. Vanemate laste puhul (ligi aasta ja üle selle) ei tasu üldse sülle võtta.

Vanemad võiksid istuda voodi juures kordamööda, kas üle päeva või nt 20-minutiliste vahedega või mõni kolmas variant, kuidas kellelegi paremini sobib. Mitte lasta häirida sellest, kui laps üht teisele eelistab, leppigu. Tissitita puhul võib isaga kiiremini minna, tal pole piimalõhna 😛

Kui laps oskab juba seista, tuleb teda lihtsalt viis-kuus korda järjest tagasi pikali panna, kui pärast seda ikka veel seisab, siis lasta seista, aga iga paari minuti tagant madratsit patsutada ja öelda, et ta pikali heidaks. Küll lõpuks teeb seda. Sundida ei tohi – pigem mingu kauem aega, aga kui see on tema enda otsus, siis on ta rahulikum.

Kui laps tahab voodist välja tulla, lase tal seda teha üks kord. Hoiata, et kui veel nii teeb, siis lähed toast ära. Kui teeb, mine viieks minutiks toast välja ja hoia ust kinni – kui selle peale jonnib ja karjub, lasku käia. Siis mine tuppa tagasi ja ütle, et kui voodisse lähed, jään tuppa. Kui ei jää, mine välja ja hoia ust kümme minutit kinni. Kui ikka ei mõika, jätka samas vaimus, lisades iga kord viis minutit.

Istu lapse juures nii kaua, kuni magab. Keskmine aeg on 45 minutit, halvemal juhul läheb kaks tundi.

4-6. päev

Tool ei ole enam lapse voodi kõrval, vaid toa keskel, et ta ei harjuks voodi kõrval istumisega nii ära, et ilma enam magama jääda ei oskagi. Võib aeg-ajalt voodi juurde minna, et silitada ja rahustada, võtmesõna öelda, aga seda peaks tegema harvemini kui esimesel kolmel päeval.

7-9. päev

Liiguta tool ukse juurde. Laps peaks sind oma voodist nägema. Ära mine enam voodi juurde, et silitada, võtmesõna võib tooli peal istudes ikka korrata.

Kui vaja, võib rohkem öid ukse juures istuda, aga enamasti peaks laps siis juba ise hakkama saama.

Öise ärkamise puhul oota enne lapse juurde minemist 3-10 minutit. Aja pikkus oleneb närvide tugevusest, kaua jaksad kisa kuulata, aga kümme minutit on see maagiline aeg, kus lapsed sageli ise uuesti magama jäävad. Kindlasti peaks seda aega kella pealt jälgima, sest kisa kuulata on raske ja alati on tunne, et see on juba kaua kestnud, ehkki tegelikult pole.

Kui kümne minuti pärast ikka üleval on, siis mine lapse juurde ja kasuta sama tehnikat – istu toolile (kus iganes see tool sel hetkel plaani järgi on), aeg-ajalt silita, korda võtmesõna, kuni uuesti magama jääb.

Kui laps öösel sööb, võiks ka kõigepealt kümme minutit oodata, äkki jääb ikka magama. Kui ei, alles siis süüa anda. Kui laps on pooleaastane ja tahad teda öistest söömistest võõrutada, siis tuleks lihtsalt mitte süüa anda, võimalusel söögikordadeks ärkamise ajal isa lapse juurde saata, siis jääb kiiremini magama.

Kui vanem laps öösel sinu voodisse tuleb, ära ütle sõnagi, pane ta lihtsalt rahulikult oma voodisse tagasi ja oota, kuni ta magama jääb. Vihastada pole mõtet – laps tahab tähelepanu ja kui ta seda ei saa, siis ta ei viitsi enam varsti tulla.

Päevaunede puhul kasutada samu rahustamismeetodeid (ja tool ikka vastavalt ajale kas voodi kõrval, toa keskel, ukse juures), aga kui laps pole ühe tunni ja kümne minuti jooksul magama jäänud, peaks vahepeal pausi tegema – viima lapse magamistoast ära, temaga mängima või snäkki pakkuma, 20-30 minuti pärast uuesti proovima. Kui teist korda ka 1h10min jooksul magama ei jää, siis on häda käes, käruta või sõida autoga, peaasi, et veidi magaks – aga kindlasti EI TOHI kasutada seda meetodit, millest üritad teda võõrutada – tiss, lutt vms.

Teisest ruumist aeg-ajalt kontrollimas käimise meetod

Pane laps ärkvel olevana voodisse ja mine minema. Otsusta ise, mis aja tagant sa tahad teda kontrollimas käia (kaua su närvid vastu peavad). Näiteks kuulata ja mine ainult siis, kui tundub, et pole enam jorin vaid tõesti hüsteeriline nutt. Kui tuppa lähed, siis proovi kõigepealt häälega rahustada – korda rahulikult võtmesõna. Kui see ei mõju, silita. Sülle võta vaid viimases hädas, vanemat lapse puhul pigem üldse mitte. Kui laps on rahunenud, mine jälle toast välja. Korda seda kõike, kuni magama jääb. Toas käimise vahed võiksid minna järjest pikemaks, kasvõi kahe minuti kaupa. Kui sulle tundub, et su kohalolu pole lapsele mitte rahustav vaid pigem ärritav, siis viivita kontrollimas käimistega nii palju kui võimalik.

Kui vanem laps tuleb voodist välja ja sulle teise ruumi järele, vii ta vaikides ja rahulikult voodisse tagasi, ütle võtmesõna ja mine minema. Tee seda nii kaua, kui vaja, kasvõi 50 korda.

Öiste ärkamiste puhul teha sama, millest kirjutab eelmise meetodi all.

Päevaunede puhul käi kontrollimas nii tihti kui tahad, kui 1h10min jooksul ei maga, tee sama, mida kirjeldatud eelmise meetodi all.

Enamasti läheb nädal-kaks, kuni laps lõplikult harjub.

Arvan, et meie hakkame kasutama ruumist lahkumise ja kontrollimise teooriat – esiteks on meie magamistuba nii täis, et tooli kahe lapse voodi juures korraga, hiljem toa keskel, nagunii hoida ei saaks, teiseks jääks Abikaasa tõenäoliselt magama ja mina läheksin närvi. Poisiga tundub nagunii kergelt minevat, tema edusammud on juba nähtavad. Tema puhul kavatsen lihtsalt kuulatada – kuni nutt pole hüsteeriline, seni ei lähe kohale, lasen tal joriseda. Hüsteerilise nutu puhul kasutan “Nutt ja jonnihood” raamatu teooriat (vt selle pikemat seletust postituse lõpus) – lasen süles turvaliselt tühjaks nutta, siis panen ärkvel olles voodisse tagasi.

Plika on nii vana, et tema puhul pole nagunii mingeid süümekaid, kui toast ära lähen ja tal viriseda lasen, talle saab juba ilusti ära seletada, mida talt oodatakse ja miks ma toas pole. Lisaks hakkab ta nagunii esialgu voodist ja toast välja tulema ning meile sobib sellega tegelemiseks paremini ruumis mitte viibimise meetod – teda sada korda vaikides voodisse tagasi viimine on kindlasti tüütum, kui ukse kinni hoidmine, aga viimasel juhul ta ilmselt kisaks rohkem, mis pole jälle Poisi magama jäämisele hea.

Vot nii. See kõik on TEOORIA. Eks ma hoian jõudumööda kursis, kuidas meil läheb. Kahte last korraga ühes toas koolitada on kindlasti keerulisem, kui üht last, eriti hommikusel ajal, kui nende uni on õrnem ja ühe nutmine tõenäolisemalt teise äratab – öösel pole vahet, siis on uni nii sügav, et ei ärka karjumise peale.

Aga ma usun, et me saame hakkama. Ja ma loodan, et me saame seda teooriat järgides juba paari nädalaga asjad üsna korda, okei, kuu vast võib minna, sest reisid ei mõju hästi. Igal juhul olen täis indu, optimismi ja ootusärevust, et seda kõike ellu viima hakata!

Raamat on PDF formaadis – kui keegi tahab lugeda, siis kirjutage ja küsige.

Julget katsetamist! Loodan siiralt, et sellest hiigelpikast postitusest on kellelegi abi ning mõni värske ema õpib ehk minu vigadest ega pea neid ise tegema.

Ja pidage meeles – mida kauem te ootate, seda keerulisem on!

Soovitan soojalt lugeda lisaks sellele uneraamatule läbi ka raamat “Nutt ja jonnihood”. Seniks panen siia aga selle postituse koha pealt kõige olulisema osa ehk lühikokkuvõtte turvaliselt süles tühjaks nutta laskmise teooriast.

Imik ei nuta jonnist, vaid vajadusest – tema nutule tuleks alati kohe reageerida, see pole mitte ära hellitamine, vaid turvatunde tekitamine. Isegi viieks minutiks üksi nutma jätmine mõjub väga halvasti. Samas ei tohiks ka iga nutuhäält iga hinna eest vaigistada, tavaliselt tehakse just nii – pakutakse tissi, lutti, kõigutatakse, kussutatakse.

Kui imik nutab, tuleks kõigepealt teha kindlaks, et kõik vältimatud füüsilised vajadused (nälg, külm jn) on rahuldatud. Kui ikka nutab, siis pole mõtet üritada tähelepanu kõrvale juhtida, stressi allikas jääb sel juhul alles. Tuleks lapsele lihtsalt tähelepanu pöörata, tekitada talle emotsionaalselt turvaline ja aktsepteeriv õhkkond ning lasta tal ennast tühjaks nutta.

1. Võta laps sülle, istu mugavasse tugitooli, vaata talle otsa. Kui silmad on lahti, vaata talle silma. Tunneta tema energiat ja elujõudu. Hoia teda rahulikult, hüpitamata ja äiutamata.

Minu lisamärkus: kui kardad, et nutu põhjuseks on gaasid või välja tulemata krooksud, võid enda südamerahustuseks istumise asemel seista ja oma tagumiku mugavamaks olemiseks kuskile äärele toetada, last püstises asendis hoida, aga muus osas täpselt samamoodi toimida.

2. Hinga mõned korrad sügavalt sisse-välja ja üritu lõdvestuda. Teadvusta endale armastust, mida oma lapse vastu tunned.

3. Räägi lapsega. Ütle talle: „Ma armastan sind. Ma kuulan sind. Sul on minu juures turvaline. Ma jään sinu juurde. Nuta julgelt, kui sul seda vaja on.“ Võib üritada ka nutu võimalikele põhjustele jälile jõuda: „Kas sul oli raske päev? Võib-olla me rahmeldasime natuke liiga palju.“ Räägi talle, et mõistad, kui raske on olla imik. Anna teada, et tahad aidata tal end paremini tunda.

4. Ole teadlik iseenda emotsioonidest. Kui tahad nutta koos temaga, tee seda. Ütle talle, et oled kurb.

5. Kui laps kallutab ennast sinust eemale või ei vaata sulle otsa, ütle: „Palun vaata mulle otsa. Ma olen siin. Ma tahaksin, et sa tunneksid ennast minu juures turvaliselt.“ Puuduta õrnalt lapse käsivarsi või nägu, et anda talle kinnitust oma füüsilisest kohalolekust. Ära üllatu, kui sellele järgneb veel valjem nutt kui enne.

6. Jää lapse juurde ja hoia teda armastavalt, kuni ta nutmise lõpetab. Paljud imikud, eriti just väga väikesed, nutavad suletud silmadega, kuid lakkavad aeg-ajalt seda tegemast, et vaadata ja veenduda, kas keegi pöörab neile jätkuvalt tähelepanu. Olles veendunud, et sa oled jätkuvalt emotsionaalselt kättesaadav, sulgeb ta silmad ja nutab edasi. Mõned jälle nutavad avatud silmadega ja vaatavad sind pidevalt. Igal juhul on oluline luua silmside, kui imik otsa vaatab.

Kokkuvõtvalt asjad, mida pakkuda nutvale imikule: lähedane kehaline kontakt, silmside, sõnadega julgustamine ja rahustamine, keskendunud kuulamine.

Võib jääda mulje, et nuttev imik tõrjub sind, ei soovi süles hoidmist – see pole tõsi!

Kui nutmist on esimesed kuud alla surutud ja alles siis seda teooriat katsetama hakata, võivad nutuhood esialgu pikemad olla.