Unine seeria
Esmaspäeva hilisõhtul tegi Iire õde Plikast oma hirmsuure kaameraga mõned pildid:
Murakal külas
Kõigepealt tasub meenutada seda aega, kui ma esimest korda Londonisse tulin. Töötu ja rahatu, pärast esimest õhtut Iirise ja Kay juures, veetsin järgmised päevad Murakaga. Elasin nende toonase maja külalistetoas, kus voodi oli niii pehme ja linnud laulsid hommikul akna taga. See oli idüll, tõepoolest. Ma ei hakka siin postitusi linkima, neid oli liiga palju, aga kui huvitab, siis vaadake arhiivist märtsi lõppu ja aprilli algust 2007.
Nüüd elab Murakas juba ammu uues majas, kus me augustis 2007 ka Pipsiga külas käisime. Toona olid vanemad kodus, nii et olime ainult Muraka toas, seekord olid kassid kodust ära ja hiirtel pidu.
Pühapäeva õhtul läksime rongi peale. Sinna, kuhu piletid ostsime, sel päeval üldse rongi ei läinudki – netist näitas, et läheb, ostsime automaadist piletid ära ja alles väravate juures tuli välja. Läksime siis mingi rongi peale, mis teise Murakale lähedalasuvasse jaama läks, pileteid ei tahtnud terve reisi jooksul keegi näha.
Rong oli peenike, igas vagunis olid lauad. Plikal oli mõnus nihverdada:
Kohale jõudsime alles pimedas ning olime millegi asjaliku tegemiseks liiga väsinud – istusime natuke netis ja läksime siis magama.
Järgmisel hommikul oli aga lõbu laialt. Käisime duši all, mille otsik oli tavalisest kolm korda laiem ja tekitas tahtmise kogu öko kuu peale saata 😛
Plika vaatas hiiglaslikust telekast Puhhi multikat:
Ja nihverdas köögilaual (hea pikk laud oli, mõnus roomata):
Ja lõpuks magas study põrandal (ok, enamiku ajast küll voodis, Mees tõstis ta lihtsalt korra “eest ära”):
Murakal on seal ka Gaggia masin – teine mark, aga samalaadne väike. Ja sellega oli palju lihtsam head kohvi teha! Espressole tuli kohe ilusti kreemjas vaht peale ja piim sai kiiresti kuumaks. Mina ei saa aru, mis mu masinal viga on…
Hommik venis märkamatult poole päevani, nii et Crawleysse jõudsime alles kell pool kolm. Aeg möödus poode kammides nii kiirelt, et enne kui aevastadagi jõudsime, oli kell viis ja meie üllatuseks pandi kõik kinni. Nii jäigi minu päeva saagiks vaid kaks paari teksasid. Oh well…
Kuna linnas enam miskit teha polnud, sõitsime Muraka poole tagasi ja olime õhtuni seal. Londonisse sõitsime jänest, sest minnes väravaid polnud, Muraka sõnul polnud ta sel liinil kunagi ühtki kontrolli näinud ja kohale jõudes sai väravast nädalase travel cardiga läbi. Kokkuhoid £15. Arvestades seda, mis summasid me juba transpordi alla kinni pannud olime, ei tundnud mingeid süümekaid ka 😛
Tagasisõidust ja Tallinnast kirjutan hommikul, hetkel murrab uni maha.
Pühapäevane piknik
Kõigepealt lihtsalt üks hommikune nunnu pilt:
Käisime poest läbi, ostsime piknikumaterjaliks puuvilju, juustu, sandwich fillereid ja kaks ahjusooja pikka saia ning kihutasime rongi peale, et Iirisega kesklinnas kokku saada.
Pärast rohket rahmeldamist vajus Plika draakoni alla tudule, mispeale me Iirisega ta meeste hooleks jätsime ja ise South Bankile jalutama läksime.
Seal oli muuseas väga vahva näitus:
London Eye’ni ei jõudnudki, sest laps ärkas ja tahtis süüa. Pärast seda oli elu jälle ilus:
Reinule lapsed üldse ei meeldi 😉
Lõpuks hülgasime mehed ja käisime veel Angelis hiinakat söömas. Tinderboxi kolmandat korda ei jõudnudki, pidin hakkama enne kodu poole liikuma.
Aga ma pikemalt ei viitsigi kirjutada, sest Iiris juba tegi seda. Lugege sealt 😛
Reisipohmell
Lend möödus viperusteta. Ööbisime Vaska juures. Nüüdseks oleme õnnelikult tagasi Tartus.
—
Võtsin Balti jaamas automaadist 700 krooni välja. Kuna Londoni ajast oli Oyster ja muu kaante vahel ning tagataskus, panin harjumusest kaardi ja raha ka tagataskusse. Ise veel mõtlesin, et ei tohiks, ei ole turvaline – aga ah, mis seal ikka, me läheme ju nii lühikese maa. Võite kolm korda arvata, kas see raha oli Kompressorisse jõudes alles või ei.
Süüdistada pole kedagi teist kui iseennast. 90% ajast võtan ma korraga välja 250 krooni, selle kaotamise peale oleks õlgu kehitanud, natuke vandunud ja nentinud, et odav õppetund. Nojah, 700 krooni ei ole nii odav, päris kallis on. Masendusin ja valasin paar pisaratki. Aga mis seal ikka. Raha tuleb, raha läheb. Ma loodan, et äkki mingi ime läbi seda ei varastanudki mõni narkar või parm, äkki see lihtsalt kukkus maha ja selle leidis keegi, kellel oli hädasti raha vaja… Oeh.
—
Liimisin Londonis superliimiga kõrvarõngast. Keerasin poolikule tuubile korgi peale ja panin selle õlakoti väikesesse sahtlisse. Õlakott läks lennu ajaks kohvrisse, mis oli hirmus täis topitud. Tallinnas avastasime, et väikese sahtli sisu on poolenisti kinni liimunud. Midagi väga olulist seal küll polnud ja kõik asjad kannatada ei saanud – kaks juuksekummi on koti küljes kinni, võtmed ja pastakad veidi liimised, ei miskit erilist. Kõrvarõngad olid ka paraku seal sahtlis, ühe peal on liimiplekid, konks on ka liimine – see on ainuke, mis mulle tuska teeb. Teab keegi, millega superliimi lahti saab? Nojah, tuska teeb taaskord ka omaenese lollus üleüldiselt – kes käskis liimituubi kotti panna, ah…
—
Raha läks Londonis mõnevõrra rohkem, kui olin plaaninud, tulemuseks plaanitust väiksemad säästud edaspidiseks. Muidu poleks nagu hädagi, aga ülimalt irooniline on see, et enamik asju, mida osta plaanisin, jäid ostmata – ei saanud ma ühtki raamatut, ühtki arvutividinat, kohvistaffi, riideid ka pea üldse mitte. Aga no vähemalt Mees sai riideid küllaga, mõnusaid impulssoste nagu võrkkiik oli ka, rangelt võttes millelegi väga arutule ei raisanud. Ja eesmärk polnudki kokku hoida, eesmärk oli puhata ja lõbutseda. Seda saime küllaga.
—
Ühe asja üle olen ma tõeliselt uhke – pakkisin kõik kotid lahti niipea, kui koju jõudsin. Isegi arvutisse ei istunud enne 🙂
Aga sellegipoolest on juba praegu tunne, et peaks midagi tegema. Et ma laisklen oma päevi maha. Ehkki jõudsime koju alles pool kaheksa, Mees käis veel tunniks tööl ja kõigi kottide lahti pakkimine oli isegi kangelastegu. Eks ma muretsen juba järgmiste päevade eest 😉
Ma nüüd üritan oma pildisegadikus korda luua ja viimastest päevadest väheke põhjalikuma ülevaate anda. Ei ole kindel, kas täna jõuan, aga proovin.
Viimane päev Londonis
Kui mul oleks pähe tulnud, et bank holiday ajal kõik poed juba viiest kinni pannakse, oleks varem tegutsema hakanud 🙂 Aga noh, ehk ongi parem – kulutatud on nagunii üleliia, kaks paari pükse sain ja riideid on lõppude-lõpuks kodus kapis küllaga (hoolimata sellest, et selga pole kunagi midagi panna).
Aga kell on nüüd jällegi hirmpalju ja kole väss peal, nii et põhjalikumalt jääb kirjutamata. Pilte on ka eilsest ja tänasest rohkem, eks ma kunagi homme-ülehomme üritan põhjalikumalt…
Hommikul liigume lennujaama poole ja õhtupoole oleme juba Eestis 🙂