Today’s fortune: Success usually comes to those who are too busy to be looking for it.
Õeke jõudis Rootsist kohale. Kirjutada oleks rohkemgi ja pilte on ka omajagu, aga uni murrab maha. Homme ehk 😛
Saime lõpuks pesunööri üles pandud. Täna on lihtsalt oivaline pesukuivatusilm – päike ja tugev tuul:
(kui sellesse pesukorda oleks rohkem Plika riideid sattunud, oleks sama uhke pildi saanud nagu Kessu):
Tõime Pärnust mõned mättad lumikellukesi (Mees kaevas oma kunagise kodu aiast):
Rabarberijuurikaid tõime ka. Koju jõudes otse loomulikult avastasime, et meil on maja kõrval kahes kohas puhmad nina maa seest välja pistnud. Miks nad seda küll paar päeva varem ei teinud, oleks veidi kaevamise vaeva säästnud…
Aga üldiselt on aiakoristus alles pooleli. Eelmised üürnikud jätsid meile näiteks “rõõmsaks” üllatuskingiks mädanenud euroaluseid ja mitu suurt kotitäit (ei tea mitme aasta) pooleldi kõdunenud lehti…
Olen üritanud viimasel ajal korduvalt meelde tuletada, millal ma rohepisikuga nakatatud sain. Kust ma selle pisiku sain, selles pole kunagi kahtlust olnud – ikka Epu blogist. Aga millal täpselt, selle olin unustanud – teadsin vaid, et tõenäoliselt elasin siis Londonis.
Vaatasin täna lõpuks järele – hakkasin Epu blogi lugema juunis 2007. Selles sissekandes olen teda esimest korda maininud ja ka kirjutanud, et rohelise(ma)ks muutumine on tema blogi lugejate üldine mure 🙂
Miks ma sellele kõigele üldse mõtlema hakkasin? Esiteks avaldas Kaidi hiljuti selle postituse all arvamust, et paljud inimesed (sh mina) keeravad rasedaks jäädes ära ja hakkavad ökohulludeks. Vastasin, et ta peaks mäletama, et minu roheline meelestatus on tunduvalt varasemast ajast pärit. Hiljem jäin aga mõttesse, et kuna see tuli vist ikka alles Londonis, siis ta ju ei peagi seda algust nii täpselt teadma/mäletama. Igal juhul oli see pea üheksa kuud enne seda, kui oma rasedusest teada sain – üheksa kuud enne seda, kui ma oleks osanud uneski aimata, et minust saab pooleteise aasta pärast ema.
Ja teiseks kirjutas Triin, kes ennast just lugejaküsitluses üles andis, et ta ise väga öko pole, aga loeb huviga ja tasapisi hakkab külge. See on jällegi asi, millele ma pole varem eriti mõelnud – mu blogi lugejaskond on märkamatult täitsa suureks kasvanud, seega on täiesti reaalne, et ma võin juba ka veidike inimesi mõjutada, sealhulgas kellegi rohelisemaks muutumisele kaasa aidata.
Ma ei saa öelda, et ma peaksin ennast nüüd mingiks kõvaks arvamusliidriks (kaugel sellest) või et ma seaks ennast ühele pulgale Epuga, kelle blogi loetavus oli mingitel aegadel isegi ~10 000 (vs minu ~500 ööpäevas – ja jumala eest, ma väga loodan, et minu blogiga kunagi nii ei lähegi – 500 on veel hallatav ja vastuvõetav number, 10 000 ikka väga õõvastav). Samuti ei ela ma veel kaugeltki nii rohelist elu ega muretse keskkonna pärast nii palju kui Epp.
Aga väikestviisi ma vist ikkagi kedagi mõjutan. Ja ausalt, kuigi mu eesmärk pole kedagi jogurtipakke pesema või savimaja ehitama panna, siis mul on siiralt hea meel iga inimese üle, kes tänu minu ökoentusiasmile kasvõi natukenegi prügi sortima ja kilekoti asemel riidekotti kasutama hakkab või rohkem eestimaist päritolu (ja tervislikumat/keemiavaba/mahedamat) toitu ostab. Suured asjad saavad teatavasti väikestest alguse – kui esimene samm on juba tehtud (ja rohelise mõtteviisi vajalikkus teadvustatud), on teised palju kergemad tulema.
Minu enda ökovaimustus käib ju ka perioodidena – esimest korda oli see kõrgel suvel 2007, teist korda mingil perioodil raseduse ajal, kolmandat korda nüüd, tänu säästliku eluviisi koolitusele. Ja iga korraga on mu eluviis natukene rohelisemaks muutunud. Kuna koolitus on nüüd läbi, siis on oodata ka mõningast entusiasmi hääbumist – samas oleme me seekord aktiivsemalt kaasa mõelnud kui kunagi varem, rohelisem eluviis on meile tänu ahju ja aiaga majapidamisele lihtsam kui kunagi varem ning meil on laps, keda tahaks ometigi võimalikult tervislikus ja keemiavabas keskkonnas üles kasvatada, seega on ka motivatsioon suurem kui kunagi varem.
Nii et – järjest rohelisemaks läheb. Meie kodus kindlasti, loodetavasti ka minu lugejate kodudes 🙂
Lugesin Ekspressi artiklit noorest perest, kelle elu on tänu koondamisele suht pees, sest kaelas on hirmsuur eluasemelaen + autoliising ja elustiil on siiani olnud suhteliselt muretu. Ma ei hakka nende valikuid kiitma ega laitma – loodan lihtsalt, et nad saavad omadega hakkama ja tulevad sellest kriisist välja paremate ja praktilisemate inimestena.
Mõtlen lihtsalt, kui hea meel mul on, et ma olen ikka veel nö “vaene”, et ma pole oma eluga veel midagi suurt peale hakata jõudnud. Mul on järsku nii hea meel, et ma elan siiani üürikas, et mul pole kaelas ühtki laenu peale õppelaenu (millest on järel nii vähe, et see pole eriti mainimist väärt) ning et mul pole veel karjääri ega kutsumust. Mul on hea meel, et olen pidanud kogu aeg läbi ajama vähese rahaga (paradoksaalsel kombel on minu rahaline seis nüüd, majanduslanguse ajal, tunduvalt parem, kui see kunagi olnud on), nii et olen harjunud kombineerima ja säästma ja igalt poolt kokku hoidma – minu jaoks on see peale vajaduse ka lõbus ja põnev väljakutse.
Kui ma oleksin teinud paar aastat tagasi teistsuguseid otsuseid, võiks ka minul ehk olla praegu karjäär pealinnas ja miljoniline eluasemelaen. Ja ma tänan kõiki kõrgemaid jõude, et mul seda pole.
Nüüd on kõik teed endiselt valla. Olen avastanud rohelisema eluviisi ja alternatiivsed võimalused oma kodu soetamiseks. Jah, ma ei tea veel päris täpselt, kas see on minu jaoks ja kas see on üldse reaalne ja teostatav. Tähendab, on teostatav, seda kindlasti, aga kas see sobib meile, selles on küsimus. Igal juhul on meil valikud. Me saame kõiki variante põhjalikult kaaluda, mitte miski ei takista meid valimast just endale kõige sobilikumat.
Tööd tuleb nagunii teha, ilma selleta ei saa. Isegi kui me valime selle tee, et kolime metsa enda ehitatud savimajja, kasvatame oma juurikaid ja küpsetame leiba… Siis ikkagi tahaks ju kõiki neid teisi mugavusi – reisida (jah, vahel ka lennukiga ja kaugele), osta mõningaid asju ilma hinda vaatamata (näiteks kvaliteetsemaid riideid või tehnikat – kindlasti mitte mõttetu firmamärgi pärast, aga et oleks siiski võimalik valida kvaliteetsemat ja kallimat – st VAATAKS hindu, aga ei valiks ilmtingimata olude sunnil kõige odavamat)… Ja nii edasi. Kombineerida ja miksida odav, säästlik, tervislik ja lokaalne looduslähedane eluviis tänapäeva tavaliste mugavustega 🙂 Selleks kõigeks kulub ikka omajagu raha.
Aga me saame püüelda selle suunas, et leida enda vajadustele sobiv töö, mis ei tähenda ilmtingimata linnas kontoris istumist ja ületunde.
Kõik teed on ikka veel valla ja me saame ise teha kõige õigemad valikud. Pole midagi, mis pärsiks ega tagasi hoiaks. Me võime teha kõike, mida enestele pähe võtame.
See on ütlemata hea tunne.