Lisainfoks eilsele postitusele nii palju, et sain täna oma meilile vastuse, kus kinnitati, et lapse võib kaasa võtta ja hilinejad lastakse ikka sisse. Registreerumine toimub avalduste laekumise järjekorras, eelistatakse sihtgruppi ehk noori peresid. Täpsed toimumise kuupäevad on 6., 7., 8., 13. ja 16. aprill kell 16.00-18.30.
Saatsin avaldused ära, jään huviga ootama. Tõesti tore, et selliseid asju korraldatakse 🙂
Eks ta ole – naistepäev pole nii tähtis kui jõulud, pole nii palju väärt, et kõik Eesti (naiste) nimed ükshaaval sisse lugeda või videot teha. Aga muu propaganda hulgas viis fotot klõpsida – see pole mingi probleem.
Mis seal ikka – huumor on terviseks!
Saata seda kaarti muidugi ei julge (ega ausalt öelda ju ei taha ka), hoidku jumal kesikute spämmilisti sattumise eest. Ise vaadata ja naerda saab õnneks niisamagi.
Olen veetnud viimased kolm tundi väljaminekutest kuu kokkuvõtteid tehes ning üritades tarbitud toidust mingit ilusat kokkuvõtet teha. See viimane jooksutas ainult juhtme kokku, muud ei miskit.
Kohukesed ja jäätis on piimatooted, aga ma võiks need liigitada ka (mõttetu?) magusa alla. Ma võiksin panna ühtekokku tatra, jahu ja soola kui kuivained, aga võiksin samas panna kokku ka soola, pipra, vaniljesuhkru ja sojakastme kui maitseained. Kas panna eraldi igasugune võileivamaterjal või vorst lihatoodete ja juust piimatoodete alla? Kuhu läheb majonees? Munad? Õli? Pelmeenid? aargh.
Neetud olgu mu statistikavajadus.
Aga nii palju selgus küll, et toidule kulutasime jaanuaris 2330 kr – esialgseid ja üldiseid kokkuvõtteid tehes arvasin, et ~3000, aga pärast alkoholi, tualettpaberi jms supermarketikaupade maha arvamist tuli hoopis selline summa. Pole paha!
Ideaalsest korterist ei jõudnudki kirjutada, eks siis homme. Lähen nüüd ära magama, enne kui täiesti läbi kärssan.
Kui ennist Loodusperest Moltexeid ja sapiseepi ostmas käisin, räägiti mulle muuseas, et toimub selline tore üritus:
Tasuta koolitus “Säästlik eluviis” 06.04-16.04.2009 Tartu Keskkonnahariduse Keskuse saalis Kompanii 10.
Koolitus toimub viiel erineval päeval kahe nädala jooksul. Ühe koolituspäeva pikkuseks on 3 tundi, algusega kell 16.00.
Käsitletavad teemad:
* Ökoloogiline jalajälg ja suuremates poekettides müügil olevad ökomärgisega tooted
* Mida ja kuidas ma tarbin?
* Ökopoed
* Säästunipid
* Prügi sorteerimine, taaskasutus
Koolitajad: Annelie Ehlvest, Eva-Liisa Orula, Mirjam Pikla, Lõuna-Eesti Ökokeskus ja Ragn-Sells
Kursus on mõeldud eelkõige noortele peredele ja toimub tasuta. Koolitusel osalemiseks on vajalik esitada täidetud avaldus. Avalduse vormi saamiseks võtke palun ühendust koolitusjuhiga Margit Sokk: margit.sokk@teec.ee või telefonil 736 6120.
Meie igatahes plaanime minna – kirjutasingi just meili, et avaldust saada. Mehel on selleks ajaks küll loodetavasti (üheksast viieni) töö, nii et osa koolitusest võib kaduma minna ja last pole ka kuskile panna – aga no eks me siis võtame ta kaasa, saab ju kuskile ukse lähedusse istuda ja vajadusel välja minna…
Tõsiselt hea ettevõtmine, loodan palju targemaks saada. Ootan kannatamatult 🙂
Üks väike ninaoperatsioon ja hiljem selline hunnik erinevaid ravimeid. Lisage siia juurde veel pakk Moltexeid, üks sapiseep, jogurt, mahl ja piim ning ongi umbes-täpselt 1000 kr läinud.
Positiivseid asju on õnneks rohkem.
Esiteks on Mees kodus ja pärast väikest uinakut juba täitsa kõbus 🙂
Teine asi on kohe pikem jutt.
Ma olen viimasel ajal üksi vankriga väljas käies ennast iga kord pooleks vihastanud, sest väikese lapsega pere, kes elas siin trepikojas ammu enne meid, hoiab oma kergkäru välisukse kõrval, nii et meie peame oma rasket vankrit keldritrepist üles-alla lohistama, et seda siis seal allpool mademel hoida. Vihastanud eelkõige enda peale, et ma pole kunagi naabritega rääkima läinud, kas oleks äkki võimalik vastupidi teha, kuna nemad oma käru ei paista eriti tihti kasutavat. No nad olid venelased, ma ei oska eriti keelt, Mees oskab küll, aga temaga koos käies on vangerdamine kergem, siis ei tulnud kunagi meelde… Nii see rääkimine venis.
Seni käisin lapsega väljas nii, et läksin kolmandalt korruselt alla, panin lapse vankrikotiga alumisele trepiastmele, tegin sisemise ukse nii lahti, et see enam kinni ei vajuks, tõmbasin naabri keldritrepi ees seisva käru vastasseina, et meie vanker läbi mahuks, tirisin hirmraske vankri trepist üles, uksest välja ja kolmest astmest alla, panin naabri vankri kohale tagasi, võtsin lapse, lasin sisemise välisukse kinnitusest lahti ja hoidsin seda nii kaua kinni vajumast, kuni ise välimisest uksest välja sain (muidu poleks mahtunud). Tagasi tulles kõik see k*pp vastupidises järjekorras, mäkke ronimisest väsinuna ja raskete kottidega 😛
Noh, täna tuli naaber täpselt sel hetkel posti vaatama, kui ma olin lapse trepile pannud, tema vankri eest ära tirinud ja parasjagu oma vankrit uksest sisse üritasin saada, samal ajal kahe raske kotiga žongleerides. Perfektne ajastus!
Otse loomulikult ta ei rääkinudki eesti keelt ja mina ei saanud tema jutust suurt midagi aru, aga mõte jõudis kohale – ta tegi ise selle ettepaneku, mida meie olime plaaninud teha ja tiris meie vankri, mille ma olin juba jõudnud alla ära panna, üles tagasi ning pani enda käru selle asemele. Ise veel seletas juurde, et nendel on laps juba kaheaastane ja seega käru nii tihti ei kasuta (kui ma nüüd õigesti aru sain).
No aitäh ma ikka öelda oskasin, ütlesin kohe mitu korda. Kogu väsimus sai ka suurest rõõmust kui peoga pühitud.
Vankriga väljas käimine läks poole kergemaks 🙂