Väike nihverdis
Panin Plika poole üheksa paiku koos kaarega keset tegelustekki, nagu hommikuti tavaliselt. Selle tunniga nihverdas ta tõenäoliselt tekile ja seda ümbritsevale põrandale seitse ringi peale, lõpptulemus oli igal juhul järgmine:
Grr
Seda on ennegi juhtunud, et mu telefon uutest sõnumitest märku ei anna ja ma need miski hetk lihtsalt lugemata kujul inboxist avastan… Tavaliselt aga veidike kiiremini kui nüüd. Just leidsin kaks tükki – Iirise sõnum 2. veebruarist ja Mehe oma 17. veebruarist ehk siis kuu ja pool kuud tagasi. Halleluuja. Peaks vist ikka uue telefoni ostma.
Lootust siiski on
Jajaa, ma tegin endale tõepoolest ise süüa – sooja toitu salati ja kastmega ja puha. Mis siis, et tatraputru ja kalapulki, kastmeks hapukoore-majoneesi segu ja salatiks hakitud kapsas. Nagu näha, pole ma söögitegemist veel päriselt ära unustanud.
Ja ma jõudsin isegi enne lapse ärkamist süüa! Kuna saime täna välja alles pool neli, jäi “lõunauinak” hilja peale – magas aknal üle kolme ja poole tunni, ärkas veidi enne poolt kaheksat. Kurjast see nii hiline magamine muidugi on – ei tea, millal ta mul nüüd ükskord ööunne saada õnnestub. Aga no lihtsalt olude sunnil sai täna nii hilja välja (varem polnud kärutajat) ja ega ometigi ei raatsinud magusalt magavat last siis üles äratada – niigi oli teine enne pool päeva väsimusest viril.
Üheks Plika meelistegevuseks on kapinuppude küljes rippuvate mänguasjade maha peksmine (siit pildilt on näha, mis, kus ja kuidas ripuvad) – selleks pean ma ta tegelustekile niiviisi panema, et ta käega asju lööma ulatuks.
Täna panin ma ta keset tekki kaare alla, tema aga vahtis jälle ainult kapiuste poole – mis siis, et kohe kuidagi sinna ei ulatanud. No ja siis nihverdas ennast selja peal niikaua ringiratast, kuni jalad kapinuppudeni ulatusid ja sudis kõik asjad jalgadega maha. Laps peab oma tahtmist saama!
Niu
Mehel oli täna hommikul üle kuue aasta tagasi kokku lepitud ninaoperatsioon. Saatekiri oli tõepoolest aastast 2002, ta lükkas seda aega päris mitu korda edasi – kas polnud ta Eestis, unustas lihtsalt ära või polnud parajasti ravikindlustust. Algselt kaheaastased järjekorrad lühenesid lõpuks kahenädalasteks ja täna sai see viimaks ära tehtud.
Väike kohaliku tuimestusega operatsioon, et deformeerunud ninaseinad paika panna (või miskit sellist) – esimene aste allergilise nohuga võitlemise teel. Kui ta mulle lõuna paiku pärast oppi helistas, oli küll täitsa kõbusa häälega ja viskas naljagi. Opi ebameeldivaim osa olla olnud tilguti alla panemine – tal on lihtsalt nii s*tad veenid, et pidi kolm korda proovima. Hea teada, et süstivat narkomaani temast ei saa 😉
Aga kella poole neljaks, kui mul õnnestus Piia tunnikeseks last kärutama saada (kaasa ei saanud võtta, haigla ju viirusi täis) ning ma Mehele külla läksin, nägi ta juba suht hädine välja – lesis külili voodis, külmakott ninal, sülitas muudkui verd ja ei jõudnud õieti rääkidagi.
Nii ma siis istusin lihtsalt ja hoidsin tal kätt, kuniks Piial kann ära külmus ja ta enam väljas olla ei viitsinud.
Ja ma tean küll, et see oli lihtne operatsioon ja küll läheb paremaks, et ta saab juba homme hommikul koju… Aga ikkagi oli raske vaadata, kuidas ta seal vaevles. Aidata ka kuidagi ei saa 🙁
Nii me siis nüüd olemegi lapsega kahekesi ja loodame, et tal hakkab varsti parem.
Mehest on kahju, üksik on olla, korteriasi närib hinge, süüa ka pole (st on, aga krt, kes seda teha viitsib – mhmh, nii ära hellitatud olengi).
Niuks.