Pettumus

Kuna kaalusime teatud põhjustel kolimist, vaatasin sellega seoses läbi suuremal hulgal kinnisvarakuulutusi ja leidsin paar päeva tagasi kõige selle saasta seest kaks suurepärast pakkumist. Üks neist korteritest, mille kuulutus oli paar päeva vana, oli minu meili kirjutamise ajaks juba üürniku leidnud. Teine kuulutus oli andmebaasi lisatud väidetavasti juunis, seega mõtlesin, et ilmselt on kogemata üles jäänud või kui tõepoolest veel saadaval, peab sel raudselt mingi tõsine viga olema, mida kuulutusest ei näe – seega ei hakanud isegi helistama, saatsin ainult igaks juhuks meili.

Täna sain oma suureks üllatuseks vastuse, et korter on veel alles ning vaatama minemiseks peaksin helistama. Helistades aga öeldi, et uus üürnik leiti pool tundi tagasi.

Oeh. See oli nii äge korter. Odav ja ilus ja omapärane ja praegusest mitmes mõttes veel parema koha peal ja otse omanikult. KUI ma vaid oleks üleeile helistanud, mitte meili saatnud. Kui, kui, kui…

Aga noh, ju see on millekski hea. Praegusele omanikule sai nagunii juba ära öeldud, et meie esialgne märtsi teise poolde kokku lepitud kolimine lükkub suve lõppu või jääb üldse ära – oleks olnud nadi kolmandat korda meelt muutma hakata.

Ma ei tahaks praegu seda teemat siin rohkem lahata, sest miski pole veel kindel – saime lihtsalt tutvuse kaudu ühe super pakkumise, aga korter on suveni müügis ning kui maha müüakse, pole nagunii midagi.

Neid teisi kuulutusi vaatasin lihtsalt igavusest, ei lootnudki midagi head leida. Ometi leidsin – pealtnäha parema pakkumise, kui meie praegune korter, mida ma endiselt väga armastan ning ka too uus korter, kuhu ehk suvel kolime. Ega ei tea, ehk koha peal oleks teistsugune mulje jäänud, aga piltidelt paistis super ja tundus meie perele ideaalselt sobivat. Kuna see nii kiiresti välja üüriti, siis ilmselt oligi nii super, nagu paistis.

Oeh. Ma tean, et iga asi on millekski hea. Ju see korter polnud siis meile mõeldud. Aga ikkagi – pettumus on NII suur. Oeh.

Valmis!

Uus MSN on seadistatud ja kasutusel.

Mul on nüüd kõigest 44 kontakti senise ~70 asemel – jätsin umbes kolmandiku lisamata. Ma siiralt loodan, et keegi neist nüüd ei solvu, selles pole midagi isiklikku – ma lihtsalt lisasin ainult need, kellega viimasel ajal reaalselt rääkinud olen. Mu uus MSN on Orkutis olemas ja kui tahate minuga suhelda, siis palun väga – lisage mind jälle 😉

Huvitav on see, et enda arust saatsin ma igale kontaktile teda lisades lühikese selgitava kirjakese, miks ma uue aadressi tegin ning et vana võib ära kustutada, paistab aga, et seda kirja ei näita kuskil. No ma siis kinnitan kõigile neile, kes mu blogi loevad ja MSNis ka on – Hotmaili aadressi võib rahus ära kustutada, ma kustutasin sealt kõik kontaktid ära ja panin meili ka kinni. Lõplikuks kustumiseks kulub muidugi 27o päeva, aga minu poolest seda enam ei eksisteeri 🙂

Muuseas muutsin eile Orkutis igasugu seadeid – mu fotod, testimonialid ja scrapid on nüüd nähtaval vaid sõbralisti liikmetele, Google’i otsing mind Orkutist ei leia, e-maili aadressi järgi mind enam ka otsida ei saa. Nii et kui keegi peakski nüüd mingil põhjusel detektiivi mängima ja mu Orkutist üles tuhnima, saab ta sealt infot vaid mu lemmikmuusika, -filmide ja -raamatute kohta, ei midagi enamat.

Üritan lihtsalt oma eraelu netis natukene vähem avalikult eksponeerida, vähemalt hoida lahus siinne blogi ja… Muud asjad. Pole vaja kõigil liiga palju teada. Kui on soovi, siis saab alati küsida.

Meilide ümberkolimine on ka peaaegu edukalt ühel pool. Hoti aadressi kinni panemisega veel natuke ootan – vaatan, mis kirjad sinna tulevad, kas olen midagi olulist unustanud. Aga paari nädala kuni kuu pärast kustutan ka selle lõplikult ära, siis on ainult Gmail.

Google Talki jätsin alles, ehkki ma seda vestlemiseks absoluutselt ei kasuta – las olla seal all paremas nurgas lahti, näitab mõnusasti kõik uued meilid ära.

Oi, kuidas mulle meeldib oma elu niiviisi korrastada. Hea mugav on, kui kõik meilid on ühes kohas koos ja MSNi kontaktides vaid need inimesed, kellega päriselt suhtlen 🙂

Poolel teel

Sain hakkama Hotmaili postkasti sisu Gmaili transportimisega (hea lihtne õpetus on siin). Tegin Gmaili aadressiga uue Windows Live konto ja kinnitasin selle ära. Miskipärast ei saa ma aga siiski MSNi sisse logida, viskab mingi errori ja ütleb, et mu kontaktlist pole praegu kättesaadav. Kuidas ta saakski olla, kui ma pole seda veel tekitanud?

Kuna silmad on krõllis peas ja aju enam ammu ei liigu, lähen ära magama ja jätkan homme. Näis siis, kas asjad on paranenud.

Veel üks põhjus kevadet oodata

Ma olen viimasel ajal tihti mõelnud, kuidas ma igatsen taga Londoni ühistransporti ja pikki vahemaid. Kõige oma tüütuse juures oli neil ka üks oluline pluss – see oli segamatu aeg lugemiseks.

Ma armastan lugemist. Mul on kodus hetkel paarkümmend läbilugemata raamatut. Ja AEGA iseenesest ka oleks. Paraku olen ma lihtsalt ära harjunud kõik oma vaba aja arvutis veetma – kas siis netis või mõnd sarja-filmi vaadates. Halb harjumus, tean isegi. Eks ma ju tegelen lapsega ja koristan ja käin väljas ka, aga siiski – vaba aega on piisavalt. See on mu enda prioriteetide küsimus, kuidas ma selle veedan, süüdistada pole kedagi.

Seega ootangi pikisilmi kevadet – et lapsega välja minek poleks enam tüütu kohustus, vaid puhas nauding. Ma lihtsalt läheks kärutaks Toomele, istuks maha ja LOEKS.

Jaa, see kevad võiks juba tulla 🙂

Kes ma olen?

…kas ratsionaalne optimist või optimistlik ratsionalist?

Ikka seda esimest vist. Mille muu kui optimismi arvele kirjutada mu igikestev ja naiivne usk inimkonna üldisesse headusesse? See lööb küll aeg-ajalt kõikuma, aga taastub (liiga?) kiiresti.

Kõige oma optimismi juures tahaks ma loota, et olen siiski piisavalt praktiline. No ja selle pessimismikuradikese, mis minusse aeg-ajalt poeb, võiks ju ka patta visata…

Taolised eksistentsiaalsed küsimused on sügavaim filosoofia, mis te siit blogist leida võite 😛

Scroll to Top