Valik Delfi viimaste päevade uudistest:
Bushi visiit vallandab meeleavaldused
Bushi visiit suleb ärid
Bushi visiit ajab lennugraafikud sassi
Post võib Bushi visiidi tõttu hilineda
Bush lööb bussiliikluse sassi
Bush pidurdab prügivedu
Tell me again, MIKS ma peaks rõõmustama, et Bush Eestisse tuleb? Minema lipukesega vehkima? Päeva parim nali.
*hoiab järgmise nädala alguses kesklinnast eemale*
Ühistranspordiga (tööle) sõites lõbustan end alatihti nende reklaamide jälgimisega, mida uutel ja poppidel LCD ekraanidel näidatakse: tule tööle mäkki, hessi, Kalevisse, Falcki, Tallinna piimatööstusesse, kuhu iganes; kas sa tahad, et Vabaduse väljak näeks välja SELLINE? (peakski vaatama, mis peitub aadressil www.healiikleja.ee) jpm.
Täna nägin reklaami, millest polnud kuni viimaste sekunditeni aru saada, MIDA see siis õieti promob. Sisu järgmine: kas sa armastad merd, loodust, loomi, sporti, kultuuri, … (veel asju, mida ma ei mäleta) …, ajalugu, tulevikunägemust? …
…
… siis sa armastad Tallinna!
Tule, registreeru oma lemmiklinna elanikuks.
HAA HAA HAA!
Et nagu. Pakkuge siis vähemalt raamatupoe või ujula vms kinkekaarte, nagu Tartu omal ajal tegi. Vat siis tekkis tõsine tahtmine ennast taas Tartu elanikuks registreerida (olin seda umbes poolteist aastat ülikooli alguses, kui sots toetust anti), mida ma ikkagi teinud, sest oleksin pidanud siis Tallinna raamatukogust laenutades iga kord 200 krooni tagatisraha maksma.
Mis tuletab meelde, et ma olen endiselt A juurde sisse kirjutatud (tegelikult tuletas seda mulle meelde Elisa teenindaja, kes minuga interneti jaoks lepingut sõlmis, tahtis seda alguses A-le panna :D). Khm. No kunagi oli vaja ju odavamalt ID piletit osta, enam pole ammu vahet, aga no kuhu ma ennast ikka mujale kirjutan, Pärnusse või? No ei näe mõtet. Mind ei huvita, mis maakond mu maksud endale saab. Jumal teab, et rikkaks ma neid ei tee.
Ja veel, huvitav oleks teada, palju mu postist ikka veel A juurde tuleb… Halensid ja igasugused pangateated vähemalt. Krediitkaardi väljavõte näiteks, kui ma sellest just paberkujul loobunud pole (ei mäletagi). Igatahes arvan ma, et ta loobib kõik mu posti mõnuga prügikasti. Põhimõtteliselt peaks aadressid ju ümber tegema, aga üürikorter tundub selleks ebasobiv koht ja jällegi, Pärnusse ei näe ka mõtet, ehkki sealt saaksin oma posti ilmselt suurema tõenäosusega kätte, kui A juurest.
Nojah. Tallinna elanik ma igatahes juba olen. Ammu. Ja see reklaam lõbustas mind.
Ma läksin suht hilja magama (nii pool kolm), aga ma EI maganud sisse. Ma tõusin õigel ajal. Ma käisin duši all. Ma tegin endale kohvi ning hunniku muna ja majoneesiga saiu. Ma mõtisklesin selle üle, kui mõnus on omada nii vähesel määral juukseid, sest isegi külmade ilmadega ei pea muretsema “mis-saab-kui-ma-hommikul-duši-all-käin-ja-ei-viitsi-juukseid-fööniga-kuivatada”. Ma kahtlen, kas ma enam juukseid kunagi oluliselt pikemaks kasvatan (häh, keda ma petan, miski hetk saab mul kõrini ja raudselt hakkan jälle kasvatama :P).
On laupäev ja tööpäev on kaks tundi tavalisest lühem ja nädalasisestest vaiksem, nii et ma saan rahus teise poole hiiglaslikust riiulist ka ära koristada.
Tore on.
Aga miks ma üldse seda postitust kirjutama tulin – lugedes hommikusöögi kõrvale oma viimase paari kuu ainsat lektüüri – Daki blogi (demit, sa kirjutad liiga palju, ma ei jõuagi kunagi algusesse… Või siis lõppu? 😀 Aga kui endal elu pole, on jube hea kellegi teise omale kaasa elada), leidsin jälle ühe tema mõtteavalduse, mis minu vaadetega nii perfektselt kokku sobib. Homoseksuaalsusest sedapuhku. Loe siit.
Olen Daki blogiga jõudnud juulisse 2005. Oli ääretult armas lõpetamise ja bakatööga seotud paanilisi mõtteid (ma ei olnud ainus, lohutav teada) ning kõike muud ülikooliga seotut meelde tuletada.
Ilus, ILUS aeg oli. Hoolimata sellest, et erialaga puusse panin (tegelikult pole isegi see 100% kindel, leidsin ju isegi ühe erialase tööpakkumise, mis VÄGA HUVITAV tundus). See ei muuda fakti, et ma veetsin kolm võrratut aastat, sain hindamatu elukogemuse ja palju uusi sõpru, leidsin oma elu esimese tõelise armastuse ja et ma jumaldan Tartut, oma osakonda, õppejõude, kursust ja üldse 🙂
See oli üks väga eriline ja õnnelik päev – ja aeg-ajalt polnud ma sugugi kindel, kas see üldse kunagi kätte jõuab… Heldimusega tuletan meelde.
Igasugused koolilõpetamised on üldse sellised… Kehavälised kogemused. Sa ei usu viimse hetkeni, et sellega hakkama saad ja kui actually saad, siis on lõpuaktuse päeval suu kõrvuni ja tuju nii taevas, et sel päeval pole võimalik sinust mitte ühtki koledat fotot teha. Õnn paneb särama. Õnn teeb ilusaks.
Oh, kuidas tahaks jälle kuskile õppima minna. Midagi, mis mind tõesti huvitaks. Kutsumus, miks sa mulle juba puuga pähe ei löö?
Kas teate, kuidas see sakib, kui sul on olnud aasta alguses palju raha ja sa oled ostnud palju riideid ja siis poole aasta pärast muutub su maitse nii kardinaalselt, et sa kannad neist ehk heal juhul kümmet protsenti?
See selleks. Mul on palju riideid, mida ma üldse ei kanna. Aga need on ilusad. Ma mõtlen, et äkki ma muutun jälle kunagi (varsti) selliseks, et tahan neid kanda. Siis oleks ju nõme, kui neid enam alles poleks. Aga noh… Üritan neist kuidagi kasulikult lahti saada. Siis pole hiljem kahju uusi osta.
Igatahes. Mul on õilis eesmärk vabaneda kõigist riietest, mis mulle ei meeldi. Täna tegin alguse sellega, et viskasin minema oma dressipüksid, millega peaaegu terve viimase aasta olen kodus ringi käinud ja mida ma juba mitu aastat siiralt vihkan. Varem ära visata ei saanud, sest ägedate pükste tagumik kulus läbi ja te ju teate üldiselt, kui “kerge” on mul endale poest pükse leida. Ja ei lähe ometi omale kodupükse õmblema, eksju! Ja seelikuga on kodus ebamugav/külm.
Täna aga turgatas mulle (jumalikust vaimust?) pähe mõte, et mul on ühed väga ägedad punased püksid, millega ma väljas enam nagunii ei käi (stiil, you know), aga kodus möllamiseks sobivad ideaalselt. Oh, ma näen nüüd hea välja (jah, mulle meeldib hea välja näha isegi siis, kui keegi ei näe). Ja dressikad lendasid pidulikult prügikasti.
Ah, ma olen endaga rahul.
Ostsin täna Humanast jälle kaks seelikut. Ma ei saa aru, miks ma sellele varem ei tulnud – kui mu jalad on liiga pikad, et poest pükse leida, siis tuleb seelikuid kanda 😀
Saaks veel oma ägedad saapad ka kätte. Kaks nädalat veel, kui nende lubadusi uskuda. Ja kaks nädalat palgapäevani. Pool kuud on läbi. Jee!
Homme on LAUPÄEV! Ma olen ainult kella kuueni tööl ja mul on järgmine päev vaba. Oh, ei tea kohe, mida peale hakata (tegelikult tean küll, külastan suuremates kogustes kaltsukaid ja ostan loodetavasti suuremates kogustes riideid ja kulutan loodetavasti mitte väga suurtes kogustes raha, täna nt olid Humanas kõik asjad 40.-)
Ma ei kujuta ette, mis ma siis teen, kui meile jälle kolmas inimene leitakse. Ma ei oska ilmselt oma vaba ajaga midagi peale hakata. Aga tegelikult, kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ma olen see aasta liiga tihti üle töötanud. Eiolehea.