June 2007

Muhahaa

/ igapäevaelu, london/UK / 3 Comments

Tahtsin teile panna siia pildi hiigelsuurest sinikast oma jala peal (rõve, nagu ma olen :P), aga teie õnneks ei ole seda pildil korralikult näha, seega ei hakka avalikkust traumeerima. Elavama kujutlusvõimega inimesi aitab ehk järgmine kirjeldus: ca 5 cm pikk ja 2 cm lai, keskelt punane, äärtest sinine (hetkel vähemalt) ja paistes. Siiani ei tea, mille vastu ma ennast nii rängalt ära lõin. Ootan huviga uusi värvivarjundeid…

Aga muidu on elu jälle lill, nagu arvata oligi.

Või noh…

Tulin koju, vaatasin, WC-s tuli ei põle. Mõtlesin, mis seal ikka, pirn läbi läinud, ikka juhtub. Nüüd vaatasin, et läpakas on aku peal. Mõtlesin, kas tõesti on adapter läbi põlenud vms (see, mis Eesti otsast Inglise oma teeb), sest sealt suunast on mingit vaikset raginat tulnud viimasel ajal.

Lõpuks sain aru – me pole elektrit top uppinud.

Aga voolumõõtja on üleval naabrite juures ja mul pole selle ukse võtit. Ma pole kindel, kas see on Iirise või Kay käes, aga nad on mõlemad tööl. Ja külmkapp ei tööta (jumal teab, mis ajast juba). Ja duši alla minna ei saa, sest gaasiboiler ei hakka tööle, kui elektrit pole.

Ja läpaka aku saab kohevarsti tühjaks.

Oh jah.

Aga tegelikult mul on pohhui, sest mul on hea tuju. Loodetavasti tuleb Iiris kähku võtmega koju 🙂

Kehamaalingutest

/ edevuse laat, rõõm / 3 Comments

My documentsi revideerides avastasin kausta kehamaalingupiltidega, mis ma kunagi spetsiaalselt blogi jaoks välja valisin, aga see sissekanne jäi tookord miskipärast kirjutamata. Nüüd lükkan need küll üles, sest pärast kõike seda vihastamist on ilusaid mälestusi palju parem vaadata. Ja olgem ausad – kehamaalingud on ikka kuradi ägedad!

Kõigi maalingute autor on Kats, kelle (pahaaimamatuks) modelliks ma olen alati nõus rõõmsalt minema (Londonis on see küll paraku raskendatud, aga ega ma siia ju igaveseks jää!). Reklaami mõttes võin ära mainida, et Katsi võib alati igale poole maalima tellida 😉

Aga et siis pildid.

2005. aasta Tartu tudengite kevadpäevadel osalesime võistlusel “Maali tudeng kauniks”, millest kirjutasin omal ajal pikemalt siin:

© Ove Maidla, Postimees

© Ove Maidla, postimees

© Anton Klink

(ja siit edasi on kõik pildid erakogust)

2005. aasta juulis käisin Watergate’il Katsile elavat reklaami tegemas:

Ja eelmise aasta juunis kutsus Kats mu kuskile Rakverre, kus oli mingi uue kantseleitarvete poe avamine ja mina mängisin taas modelli:

Oeh… Kehamaalinguigatsus tuli kohe peale!

Oi, raisk

/ virin/urin / Leave a Comment

Ma olen praegu nii kuradi närvis, et ma ei mäletagi, millal ma viimati nii närvis olin.

Kogu mu vaba päev on möödunud konstantse vihastamise tähe all ja niipea, kui ma oma tuju kuidagimoodi veidike üles olen turgutanud, on alati järgmine asi mu väga kiiresti välja vihastanud.

(Ja ma tean küll, et ma veel eelmises postituses mainisin, et kella neljani oli mu päev suurepäraselt möödunud – noh, ma tõepoolest ÜRITASIN positiivset meeleolu säilitada ja eks neid jamasid tuli õhtupoole tihedamalt ka, kui hommikul ja päeval… Või siis pigem alguses suutsin ma neist ärritavatest pisiasjadest mööda vaadata, aga mida aeg edasi ja mida rohkem neid tuli, seda enam hakkasid närvidele käima ka eelnevad)

Ma ei jõua enam, ausalt. Ma olen lootusetu optimist ja kuni ma tean, et asjad muutuvad mingi hetk paremaks, siis talun ma igasuguseid ebamugavusi suhteliselt pohhuistlikult. Aga kui mingit konkreetset lahendust endiselt ei paista, siis mina ka ei jõua enam.

MA EI JÕUA ENAM!

Ega’s midagi, homme tõenäoliselt häbenen seda vihapurset. Kui saaks, kirjutaks siia üksikasjalikult ja detailselt, MIKS ma täpselt nii koledas tujus olen, kui ma olen, aga inimesed, jällegi, loevad mu blogi ja paraku on asjaolud näidanud, et sellistel puhkudel ei saada minust aru ja ma võiksin siin ohverdada nii mõnegi sõprussuhte, mida ma ausalt ei taha.

*frustreerunult vasakule ära*

Ja modellid said ka läbi

/ igapäevaelu, top model / 2 Comments

Mõningaid tähelepanekuid:

  • Nii mõlemad finalistid kui Tyra nägid finaalis ÄÄRMISELT koledad välja – riietus ja soeng siis põhiliselt, meik ka.
  • Ma tegelikult teadsin tükk aega, kes võidab – sattusin mingi aeg tagasi töö juures ühe pausi ajal pahaaimamatult mingit kohalikku Kroonikat lugedes artiklile, kus America’s Next Top Modeli viimase hooaja võitja demonstreeris mingeid kleite. Ma küll keerasin selle eest ära nii kähku, kui sain, aga modelli juuksed ja nahavärv jäid ikkagi piisavalt meelde, et võimalike võitjate arv suhteliselt väikeseks kahandada ja ehkki finaalis sobisid mu mälupildiga mõlemad, teadis alateadvus ikkagi õigesti… Ja ma vihkan vihkan VIHKAN seda, kui ma võitja ette ära tean – olen suutnud senisest kaheksast hooajast ilma lõpuni võitjat teadmata ära vaadata vaid ühe või kaks, sest ALATI ronib nimi mu tahtmata kuskilt välja. Üheksandat hooaega hakkan koos USAga vaatama, ma luban, see on ilmselt kõige lollikindlam viis.
  • Üldse see hooaeg kuidagi ei…. Rahuldanud mind. Kõik minu arvates tõeliselt ilusad või tõeliselt hea iseloomuga tüdrukud saadeti järjest minema, sest *nad polnud nii omapärased ja ei teinud nii häid pilte*. Alles jäid kas bitchid, muidu imelikud või siis, noh… Küll ilusad, aga mitte nii eriliselt ilusad, kui võiks. See muidugi vaid minu arvamus.

Nii palju siis modellidest. Olen oma vaba päeva siiani suurepäraselt veetnud – maganud, vahepeal ühe osa modelle vaadanud ja söönud ning siis uuesti maganud. Siis veel paar osa modelle vaadanud ja söönud ja nii ongi kell järsku neli. Muuseas jõudsin ma selle aja jooksul muidugi frustreeruda ka selle üle, et on rõvedalt palav, naabri üle, kes konkreetselt kõrvaltoas puuris ja inimeste üle, kes oma telefoni vastu ei võta.

Aga noh, eelmisel õhtul ostetud ja öö külmkapis veetnud kebab ei maitsenudki NII hullusti, kui ma kartsin. Samas – ega ta midagi erilist ka polnud.

Nüüd peaks midagi asjalikku tegema, aga ma pole kindel, mis see olema peaks, sest üldse ei viitsi. Üks on kindel – kodust ma nüüd jalga lasen, sest väljas on ilus ilm. Aga mida ma seal teen… Eks näis 🙂

PS. Daki ütles, et Gilmore Girls saigi täitsa läbi. Ma olen murtud.

Ja täpselt nii läkski

/ igapäevaelu, töö, virin/urin / 4 Comments

Käisin tööl alguses turtsudes ringi ja olin nii oma mõtetesse vajunud, et suutmatus tööle keskenduda meenutas kangesti pilves olekut (mida ma EI olnud, eks!), aga mingi aja pärast elasin rutiini sisse ja tuju läks normaalseks.

Õhtu oli õnneks vaikne ja masinate puhastamine ei ole enam ka mingi probleem. Töökaaslased olid hästi toredad ja nendega rääkimine tegi tuju kohe päris heaks.

Ometigi tahaks uut tööd. Seal, kus ma praegu olen, pole üldse nii halb, aga ikkagi kisub kuskile ära. Ikkagi on nii, et peaaegu iga kord, kui ma olen teel tööle, mõtlen terve selle aja, kui bussis loksun, et EI TAHA sinna minna. Ja iga kord läheb pärast natukest aega tööl tuju heaks ja pole viga midagi. Ma ei tea, ma ei oska seda analüüsida. Miks nii on või kas mõnel teisel tööl oleks parem…

Oeh.

Homme on vaba päev.

Mu voodi lõhnab ikka veel.

Mul on palav ja ma sõin liiga palju ja ma olen väsinud ja jälle torssis selle kõige pärast. Aga magama ometigi ei või minna. Tegelikult ei saakski ma selles palavuses magada – tuleb meelde mingi hiljutine öö, kus ma ometigi väga unisena rahutult küljelt küljele visklesin ja kuidagimoodi asu ei saanud. Peab vist ikka ukse natukeseks lahti tegema…

Verbaalne mölapidamatus on kah kallal ja kuidagi ei taha seda sissekannet siin ära lõpetada.

(Ma hakkasin mõtlema, kust kuradi kohast ma võtsin väljendi verbaalne mölapidamatus (no iseenesest trükkisin ja alles hiljem üle lugedes hakkasin mõtlema), kas on üldse kohane sellist väljendit kasutada ja kas mölapidamatus saab olla verbaalne või kas seda võib olla ka mingit muud sorti kui verbaalset. Võib-olla olen ma lihtsalt väsinud, aga ei leidnud vastust ühelegi tekkinud küsimusele ja otsustasin kirjutatut mitte muutma hakata)

*otsustavalt vasakule ära ust lahti tegema, külmkapist külma kirsimahla otsima ja modelle vaatama*

Scroll to Top