Update, vol 2
NÜÜD on neil siis punased kõrvaklapid ka. Nüüd, kus ma olen enda omad juba ammu aega tagasi ära ostnud ja pole neid nagunii viimased kuud kordagi kasutanud. Asjade selles valguses pole erilist mõtet hakata teist paari juurde soetama puhtalt värvi pärast – või seal on ju väidetavalt peen mürasummutusefekt ka juures. Ma veel mõtlen. Ja vaatan siin kaubanduses ringi (järgmisel aastal, kui jälle raha on), sest asjad on siinmaal kohati odavamadki.
Kui ma viimati oma MP3-mängija nunnuma vastu välja vahetasin (ok, maht oli ka poole suurem), oli lõpptulemus niru – vanale sai faile otse kopeerida, uuega peab Windows Media Playerit kasutama, mida ma pole siiani selgeks saanud ja mul on siiani mängijal umbes 20 laulu ja ma pole seda juba kuid laadinud ja üldse on aku s*tem, kui eelmisel. Vat lange veel välimuse ohvriks… Aga ma pole kunagi miski eriline muusikainimene olnud, olgem ausad, mulle meeldib vaikus. Ja metroos loen pigem raamatuid.
Mulle pole ikka veel helistatud. Igasuguste vääritimõistmiste ja segaduse vältimiseks saatsin teise sõnumi, kus ütlesin, et ma ikka veel ei tea, kus stuudio asub ja vabandasin mitte helistamise pärast, sest mul on krediit peaaegu otsas. Ja nad, raiped, pole vastanud.
Helistada ma neile ei taha, sest esiteks mul on krediiti veidi üle naela, teiseks… Mulle ei meeldi telefonis rääkida ja kolmandaks ma olen juba natukene trotsi täis ka. Mis mõttes te ei helista ise. Aga kell on juba pool viis läbi ja normaalsete inimeste tööpäev seega ka läbi saamas (ma ei tea muidugi, kuivõrd modellimaailma normaalseks pidada saab?)… Et ma ehk ikkagi varsti neelan trotsi ja häbelikkuse alla ning helistan ise. Ja loodan, et nad ei võta vastu, et nad peaks mulle tagasi helistama? 😉 Mul tõesti pole mingit tahtmist oma viimast raha sellise asja peale kulutada, sest mu eelarve on väga limiteeritud ja sinna tuleb auk nende fotodega, sest fotode eest pean ma ju ise maksma (teaks siis, kui palju).
Trots on tegelikult sellepärast ka – sest on ju küll ja veel kuulda olnud fakti, et kui agentuur sind tõesti tahab, siis ei küsi nad alguses sult mitte millegi eest raha, vaid teevad kõik tasuta. Ja see jutt “stuudio-fotograaf-meik on tasuta, sina maksad ainult fotode eest” on ju ilus, aga korralikul agentuuril on ilmselt kõik need inimesed püsipalgal, nii et neile ei maksa see nagunii suurt s*ttagi ja fotod ka mitte… Ja lõpuks olen ikkagi ainult mina see, kes maksab. Okei, nad kulutavad siiski minu peale oma aega, eks.
Ja kui järele mõelda – kui tahaks endast niisama ilusaid pilte, siis ju laseks ka kosmeetiku juures raha eest meigi teha (vähemalt juhul, kui olla meigi tegemises selline kobakäpp nagu mina) ja läheks siis stuudiosse ja maksaks fotograafile kallist raha selle eest, et ta sind pildistaks… Et erilist vahet ju pole? lusaid pilte saab ju ikka.
Mul on lihtsalt igav ja ma olen nende peale natukene kuri.
Seda ma ei karda, et mingite nurgataguste ahistajatega tegemist oleks, kodulehekülg on selleks liiga professionaalne.
Võeh.
Ma ei ole siiani miskit asjalikku teinud, lesin voodis ja surfan netis. Ja üldse ei viitsigi hakata neid riideid valima enne, kui olen stuudio aadressi teada saanud, sest kui see homne asi peaks järsku mingil põhjusel ära jääma, siis ilmaasjata ma seda vaeva näha ei viitsi.
Ah, tegelikult, olgem ausad, olen ma lihtsalt laisk. Laisk kui… … … No ei tule see väljend meelde. Väga laisk igatahes.
EDIT: Otse loomulikult oli aadress mulle selleks ajaks, kui siin oma häda ja nördimust pasundasin, juba SMS-iga saadetud. Mu telefonil on lihtsalt VÄGA vaikne sõnumihääl. Ma hoidsin seda aknalaual, mis on kohe voodi juures ja muusika mul ka ei mängi, nii et kummaline siiski, kuidas ma ei kuulnud. Kummaline ka, kuidas ma seda varem ei näinud – enda arust vaatazin ca iga 5 min tagant närviliselt telefoni, et näha, ega ma pole midagi maha maganud. Igatahes kesklinn, täpselt Oxford Circuse ja Tottenham Court Roadi metroopeatuse vahel. Hakkan siis nüüd neid kuradi riideid kokku otsima… Uuuuuh.