January 2009 – Page 15

Kaks kuud

07/01/2009 / plika, riidemähkmed, roheline lastekasvatus / 1 Comment

Selline plika siis tänaseks 🙂

Kessu käis meil eile külas pannkooki söömas ja tõi Plikale sünnipäevakingiks Bambino Mio mähkmepüksid – hakkasime siis lõpuks riidemähkmendust katsetama. Alguses läks naba paranemisega tükk aega ja siis ununes lihtsalt ära… Nii kaks kuud täis veniski.

Esimese mähkmega jäi Plika tuttu ja magas peaaegu neli tundi jutti. Järgmiseid sai juba rõõmsalt iga poole tunni tagant vahetada. Geniaalne plaan päevased mähkmed (Kessu eeskujul) õhtul pärast lapse vannitamist samas vees läbi loputada, et homme jälle võtta oleks, sai tagasilöögi selle näol, et kohe pärast vanni oli vaja tissi anda, siis tuli endal jube nälg ja lõpuks oli vesi juba külm. Olgu peale, homme vaja nagunii pesu pesta, lähevad siis masinasse.

Üldiselt – iga poole tunni tagant mähkme vahetamine tähendab küll rohkem jamamist, aga samas on see hea põhjus lapsega tegemiseks. Mänguasjadest ta veel ei huvitu ja no kaua ma jõuan temaga “rääkida” – mul on süümekad, et ma lapsega nii vähe tegelen, see peaks kaasa aitama. Hea põhjus igal õhtul vanni teha kah (siiani pole iga päev viitsinud, osaliselt vee kokkuhoiu eesmärgil – nüüd on sel veel vähemalt rohkem kasutust).

Mul on hetkel kokku 15 marlikat + kaks Kessu käest laenatud originaalsisu (kuivavad kauem) – igal õhtul läbi loputades ja öösel kuivatades peaks ilusti hakkama saama. Väljas käies ja öösel kasutame ikka Moltexeid.

Ja lõpetuseks pildiseeria eilsest hommikust.

Uni on nii magus…

Miski sähvib kogu aeg, piilun õige… Äh, jälle see emme varitseb oma kaameraga.

UNI on, kas sa siis aru ei saa??

Aga kui sa mind juba üles ajasid, siis natuke tissi võtaks küll!

Elu on ju tegelikult päris ilus 🙂

Lutt – lapse vajadus või ema mugavus?

07/01/2009 / lastekasvatus, plika / 5 Comments

Kuni suhteliselt hilise ajani olin täielik lutivastane. Ma ei suuda meenutada ühtki konkreetset luti kahjulikkust kinnitavat väidet peale selle, et lutt võib hambumusele halvasti mõjuda, kuid üldine minuni jõudnud info oli selline, nagu lugesin ka veel mingist voldikust sünnitusmajas – lutt pole mitte lapse vajadus, vaid ema harjumus.

Niisiis ei kuulunud lutt nende hädavajalike asjade hulka, mille enne lapse sündi soetasin.

Aga õige pea hakati mitmelt poolt soovitama, et lutt peaks ikka olema – lapse imemisvajadus on suur ja sellega on hea teda näiteks väljas rahustada, kui teised inimesed ümberringi ja tite kisa ebameeldiv.

Tegelikult meil isegi oli üks lutt, mis koos riidekastiga meile kingiti – ma ei osanud toona aga karbi pealt vaadata, mis vanuses lapsele see mõeldud on. Ilmselt suuremale – ja Plika seda ei võtnud ka. Järgmise luti saime jõuludeks, selle pakendil juba märkasin kirja 12-18 kuud. Kinkija sõnul polevat vahet – no on ikka küll.

Ostsime siis eile õiges suuruses luti ning pärast mõningast kaasa aitamist hakkas Plika päris eduliselt seda imema.

Ja mul on tunne, et ma avasin ukse saatanale. Nimelt on mul nüüd kange kiusatus toppida see lapsele suhu absoluutselt iga kord, kui ta vähegi rohkem kisa teeb. Sellisel puhul muidugi, kui kisa kõik teadalolevad põhjused – nälg, märg mähe, liiga vähe/palju riideid, gaasivalud – on välistatud.

Sain jõuludeks raamatu “Lapse nutt ja jonnihood”. Pole lugemisega ise veel väga kaugele jõudnud, aga Kessu, kes seda juba mitu aega tagasi luges, on kokkuvõtte ära teinud. Lühidalt: selle näiliselt põhjuseta nutu puhul (sest TEGELIKULT ju on põhjus, lihtsalt meie ei tea) tuleks last lihtsalt süles hoida – mitte kussutada ega rahustada, vaid lihtsalt süles hoida – ja lasta tal ennast tühjaks nutta.

Mul ei õnnestu seegi väga hästi – tavaliselt lõppeb igasugune tühjaks nutmise katse sellega, et kriiskamine muutub nõudlikumaks, vahel suisa hüsteeriliseks ning ma hakkasin teda ikkagi kiigutama või temaga ringi kõndima.

No ja nüüd tahaks selle asemel veel lutiga vaigistada. Sest nii on ju kõige mugavam. Ei mingit kiigutamist ega edasi-tagasi käimist, lutt suhu ja laps on vait. Enamasti aitab suurepäraselt.

Tagajärg oli juba täna näha – laps jäi magama, lutt suus ja kui see välja kukkus, ärkas kohe üles. Nii mitu korda.

Ma nüüd ei teagi, mida arvata. Tegelikult ta ju imes enne pidevalt oma kätt või minu sõrmenukki – neid vaigistamismeetodeid ma ära ei põlanud, nende pärast ma end halvasti ei tundnud. On seal tegelikult vahet, kas laps imeb pöialt või lutti?

Fakt on see, et iga nuttu EI tohi lutiga vaigistada – siis jääb lapsele mulje, et tal polegi lubatud ennast väljendada. Ma usun raudkindlalt, et nii noor laps ei manipuleeri ega jonni, vaid lihtsalt ei oska muud moodi oma vajadusi väljendada…

Aga kust jookseb piir? Kas ma peaks luti jätma vaid väljas käimisteks, öödeks ning eriti suurteks kisahoogudeks? Või võib tihemini? Või ei peaks üldse?

Keeruline…

Nostalgia

05/01/2009 / london/UK / 6 Comments

Vaatasin just fotosid Kaidi aastalõpu Londoni-reisist ja üks neist haakus nii hästi minu tänaste mõtete ja igatsustega.

Ei, mitte see postkast, vaid Tesco Express tagaplaanil. Kõige pisem ja mõttetum Tescodest, mida igal pool kesklinnas kohtab.

Just täna mõlkus mul ennist meeles see, kuidas me rahvaga (enamasti Ronni-Katrega) kokku saime, mõnest taolisest Tescost, näiteks sellest imekitsast ja pikast, mis London Eye lähedal asub, alkoholi ja näksimist ostsime ning piknikku pidasime. Sealsamas London Eye kõrval asuval muruplatsil (kohalik Pirogov) või mõnes suures pargis…

Ma tahan nii kangesti Londonisse. Maikuu oleks ideaalne.

Igavene küsimus

05/01/2009 / kodumajandus / 6 Comments

Kas peaks vaevuma ennast koristama sundimisega, kui otsest vajadust pole, või oodata, kuni hoog peale tuleb või vajadus (külalised) sunnib?

Ühest küljest on mul täiesti kõrini sellest, et ma kogu aeg niisama arvutis passin ja segadus ümberringi aina kasvab. Teisest küljest – kuni see segadus veel elada laseb ja mind väga ei häiri, milleks vaevuda?

Ma nüüd ei teagi.

On parem küll

04/01/2009 / plika / 2 Comments

Lugesin diagonaalis oma oktoobri ja novembri postitusi, sealhulgas esimestest päevadest lapsega kodus.

Olin juba ära unustanud, kui palju jamamist alguses oli, praegu on asjad ikka palju paremad. Toona läks meil üks õhtu kuus tundi, et laps magama saada ning hommikul kell kuus jaurasin samal põhjusel neli tundi.

Nüüd… Noh, eks ta õhtul jaurab vahetevahel ikka, kasvõi tänagi. Mitte just kuus tundi, aga päris pikalt tuli tegeleda, kuni lõpuks magama jäi. Aga me oleme sellega juba piisavalt harjunud, et ennast mitte suuremat häirida lasta, ehkki natukene tüütab küll.

Ja ööd/hommikud on eriti muutunud – esiteks magab Plika reeglina nii pikalt, et enne varahommikut ei ärkagi ja siis panen ma ta lihtsalt tissi otsa ja magan edasi – täitsa tavaline on see, et ta hakkab kuuest vigisema, tõstan ta sööma, jään ise magama ja ärkan alles kolm tundi hiljem. Vahel sööb ta siis uuesti ja magame veel kolm tundi.

Alguses tahtsin kangesti öösel mähet vahetada, aga enam ma ei vaevu. No esimesed nädalad ta ju s*ttus ka söögi alla ja söögi peale ehk absoluutselt igasse mähkmesse – samas, kui teda ennast see ei häirinud ja ta magas rahus oma s*tase mähkmega, siis miks peaks mina ennast piinama ja teda unise peaga öösel solgutama, kui ta pärast seda palju raskemini magama jääb? Päeval vahetab mähkmeid ju tihemini ja teeb õhuvanne, ei lähe seal hauduma ka miskit.

Tissitada ei osanud algul istudes, see mure on ka ammu unustusehõlma vajunud. Kuuldavalt krooksuma hakkas ta alles kuuselt, enne seda võis ainult mõistatada, kas sai õhk välja või mitte ning pidi igaks juhuks teda pikalt õlal hoidma. Vannitamine läheb ka libedasti, ehkki me teeme seda siiani alati kahekesi ja üksi ma vist ei julgeks.

Nende vanade postituste üle lugemine pani mind rohkem hindama seda olukorda, mis praegu on. Sest jah, poolteist kuud tagasi oli ikka palju hullem 🙂