…sest sain nii ilusa kommentaari (selle postituse lõpus):
Tikker, pole sind küll kunagi näinud vaid olen sinust blogi põhjal pildi koostanud aga sa oled vist kõige ägedam tüüp üldse 😛
Mõnus huumor, otsekohesus ja mõnus pohhuism.
Hakkasin blogi täitsa algusest lugema ja enne vist ei lõpeta kui loetud 🙂
Lihtsalt tahtsin hästi öelda!
Noh, ikka on hea meel, kui keegi sust hästi arvab, eks 🙂
Käisime eile Maximas ning avastasin suht juhuslikult allahinnatud jõulukaupade riiulilt need karbid. Vaska tõi Plikale kunagi samasuguse mustriga kinkekotis kingituse ja mulle hakkas see hullult meeldima, kott on siiani kaunistuseks riiuli peal (lisaks kenale mustrile sobib ideaalselt elutoa värvidega).
No ja need karbid olid -70% – maksid algselt 25, 30 ja 35 kr, mina sain kokku 30 krooni eest.
Mulle sellised karbid hullult meeldivad, aga need on alati nii kirvelt kallid, et ei ole elu seeski osta raatsinud. Aga sellise raha eest on ju täitsa muidu saadud! Peaks kohe veel ostma, varuks. Need kolm tahan endale jätta, aga teiste kinke oleks ju ka tore nii ilusasse karpi pakkida – kinkekotid maksavad sama palju või rohkemgi (pidin mingi aeg šoki saama, kui avastasin, et suur kinkekott maksab 40 krooni – hirmus röövimine mu arust). Samas on mul kinkekotte mingi 30 ringis varuks (noh, taaskasutus) – pole vist mõtet.
Aga ikkagi. Nii ilus ja nii odav. Ma olen siiras vaimustuses. Saan jälle mingid asjad rohkem ära organiseerida 😛
Nagu paar päeva tagasi lubasin, siis siin on pildid meie Pärnu-tripi jalutuskäigust rannas. Kuna meil endal vankrit kaasas polnud, laenasime Mehe õe oma. Mulle kohe üldse ei meeldi need vankrid, milles laps pole näoga minu poole! Aga noh, hea, et üldse saime, Plikale on ju värsket õhku vaja. Ja ilm oli imeilus.
…
Tubastes tingimustes olen lina nüüdseks korduvalt kasutanud, aga väljas enne tänast mitte – ilmad on ju külmad, tundus liiga suure jamamisena. Täna läksin üksi välja ning tahtsin poodi ja panka minna. Kuna polnud suuremat viitsimist üksi käruga jaurata, otsustasin lõpuks lina ära proovida.
Mees oli idee tekkimise ajaks juba lapse vankrile mõeldes ülisoojalt sisse pakkinud (-11 kraadi ikkagi), seega lükkasin kõrvale mõtte rasedusjopest, mille luku oleks saanud ilmselt üle lapse kinni tõmmata, ning otsustasin, et mantli võib eest lahti jätta küll, külm ei tohiks hakata.
Ei hakanudki, ehk oli isegi liiga soe. Kuklavolt oli koju jõudes kuum, aga mitte niiske. Plika jäi magama juba siis, kui teda õueriietesse toppisime, magas kogu väljas olemise aja ning koju tagasi jõudes veel lahtise akna all ka.
Pank oli muidugi kinni, ega meil siis pähe tulnud, et laupäev on. Aga poes sai ilusti käidud ja üleüldiselt oli linalapsega igal juhul palju mugavam asju ajada kui vankriga.
Loen esimese katsetuse 100% õnnestunuks 😉
Sattusin eile hommikul telekava lugedes Kanal 2 öise dokfilmi peale, mis rääkis perekonnast, kuhu sündisid kõigepealt kaksikud ning siis kuuikud. Film ise oli umbes öösel kell kolm, seega ma seda arusaadavatel põhjustel ei vaadanud, küll aga hakkasin selle perekonna vastu huvi tundma ja googeldasin natuke.
Muidugi tuli välja, et sellel perekonnal on suisa oma reality-show (millest saadud tuludest nad elavadki, sest isa tuli ka töölt ära, et lapsi kasvatada) ning koduleht.
Mitmikute teema on mind alati paelunud – olen näiteks alati arvanud, et oleks äge kaksikud saada. Seega uurisin huvi pärast edasi, mida igasugustest mitmikutest Eesti ajakirjanduses kirjutatud on.
Nii palju kui ma aru saan, pole Eestis kolmikutest suuremaid sünde eriti olnud – netist tuhnisin hiliseima teadaoleva nelikute sünniajana Eestis välja 50-ndad. Mainitud oli ka varasemaid, aga üldiselt ei jäänud tollal lapsed nii suurte “pesakondade” puhul vist eriti elama.
Välismaiseid sünde ikka kajastati, nelikutest seitsmikuteni.
Igal juhul ei rahuldanud Eesti keeles leitu mu mitmikuvaimustust piisavalt, googeldasin inglise keeles ka. ja sel kombel sattusin muidugi kullaaugu otsa – paistab, et peaaegu kõigil mitmikel alates nelikutest on oma blogi, paremal juhul terve koduleht, kust saab peale perekonna tegemistega kursis olemise ka infot selle kohta, mida teha, kui tahad neile midagi annetada või vabatahtlikuna appi tulla. Kaval.
Nojah, kõik need blogid-kodulehed on muidugi USA omad. Ja absoluutselt kõik need perekonnad on süvausklikud ja räägivad igas postituses, kui õnnistatud nad on. Noh, tüüpiline Ameerika värk 😛
See blogi, millele juhtumisi esimesena sattusin, oli väga hästi kirjutatud, lugesin selle ühe hooga läbi – läks kiiresti, sest algas alles 2007. aastal ning kuus oli reeglina vaid kolm-neli postitust. Lisaks mõnusale kirjastiilile on seal ka muidugi lõputul hulgal vahvaid fotosid.
Piilusin teisi blogisid ka, aga enamik neist polnud nii köitvad, et oleks viitsinud kohe lugema hakata, ühte alustasin, aga see pole ka siiski nii hea kui too esimene. Mõned inimesed lihtsalt kirjutavad paremini kui teised.
Mees on juba täitsa tüdinud, sest ma eile hommikust saadik muudkui loen ja iga natukese aja tagant kommenteerin midagi või räägin talle edasi. Tema õnneks sai mul teemast selleks korraks kõrini, selle ühe läbiloetud blogi panin Google Readerisse ja ülejäänusid piilun siis edasi, kui kunagi jälle tuju peaks tulema.
Aga mitmikke tahaks saada küll, mis siis, et alguses on jube raske. Viis on muidugi liig, aga kaks-kolm võtaks hea meelega. Tea, kas viljakusravimeid siis ka antakse, kui probleemi tegelikult pole – lihtsalt profülaktika mõttes, et mitmike saamise tõenäosust suurendada? 😛