Schengen on, peaks ju saama? Kui mõni aeg tagasi beebi dokumendifoto teemal googeldasin, jäi nagu meelde kellegi jutt kuskil foorumis, kuidas Läti piiril probleem tekkis, aga ei leia seda enam üles ja ei tea, mis ajal see kirjutati.
Läheme homme Riiga ja lapse dokumendifotod on endiselt aknalaual, taotlema pole jõudnud…
Piirikontrolle ju enam pole, kõik arvavad, et peaks saama. Eks me riskime 😛
Today’s fortune: Success usually comes to those who are too busy to be looking for it.
Õeke jõudis Rootsist kohale. Kirjutada oleks rohkemgi ja pilte on ka omajagu, aga uni murrab maha. Homme ehk 😛
Saime lõpuks pesunööri üles pandud. Täna on lihtsalt oivaline pesukuivatusilm – päike ja tugev tuul:
(kui sellesse pesukorda oleks rohkem Plika riideid sattunud, oleks sama uhke pildi saanud nagu Kessu):
Tõime Pärnust mõned mättad lumikellukesi (Mees kaevas oma kunagise kodu aiast):
Rabarberijuurikaid tõime ka. Koju jõudes otse loomulikult avastasime, et meil on maja kõrval kahes kohas puhmad nina maa seest välja pistnud. Miks nad seda küll paar päeva varem ei teinud, oleks veidi kaevamise vaeva säästnud…
Aga üldiselt on aiakoristus alles pooleli. Eelmised üürnikud jätsid meile näiteks “rõõmsaks” üllatuskingiks mädanenud euroaluseid ja mitu suurt kotitäit (ei tea mitme aasta) pooleldi kõdunenud lehti…
Olen üritanud viimasel ajal korduvalt meelde tuletada, millal ma rohepisikuga nakatatud sain. Kust ma selle pisiku sain, selles pole kunagi kahtlust olnud – ikka Epu blogist. Aga millal täpselt, selle olin unustanud – teadsin vaid, et tõenäoliselt elasin siis Londonis.
Vaatasin täna lõpuks järele – hakkasin Epu blogi lugema juunis 2007. Selles sissekandes olen teda esimest korda maininud ja ka kirjutanud, et rohelise(ma)ks muutumine on tema blogi lugejate üldine mure 🙂
Miks ma sellele kõigele üldse mõtlema hakkasin? Esiteks avaldas Kaidi hiljuti selle postituse all arvamust, et paljud inimesed (sh mina) keeravad rasedaks jäädes ära ja hakkavad ökohulludeks. Vastasin, et ta peaks mäletama, et minu roheline meelestatus on tunduvalt varasemast ajast pärit. Hiljem jäin aga mõttesse, et kuna see tuli vist ikka alles Londonis, siis ta ju ei peagi seda algust nii täpselt teadma/mäletama. Igal juhul oli see pea üheksa kuud enne seda, kui oma rasedusest teada sain – üheksa kuud enne seda, kui ma oleks osanud uneski aimata, et minust saab pooleteise aasta pärast ema.
Ja teiseks kirjutas Triin, kes ennast just lugejaküsitluses üles andis, et ta ise väga öko pole, aga loeb huviga ja tasapisi hakkab külge. See on jällegi asi, millele ma pole varem eriti mõelnud – mu blogi lugejaskond on märkamatult täitsa suureks kasvanud, seega on täiesti reaalne, et ma võin juba ka veidike inimesi mõjutada, sealhulgas kellegi rohelisemaks muutumisele kaasa aidata.
Ma ei saa öelda, et ma peaksin ennast nüüd mingiks kõvaks arvamusliidriks (kaugel sellest) või et ma seaks ennast ühele pulgale Epuga, kelle blogi loetavus oli mingitel aegadel isegi ~10 000 (vs minu ~500 ööpäevas – ja jumala eest, ma väga loodan, et minu blogiga kunagi nii ei lähegi – 500 on veel hallatav ja vastuvõetav number, 10 000 ikka väga õõvastav). Samuti ei ela ma veel kaugeltki nii rohelist elu ega muretse keskkonna pärast nii palju kui Epp.
Aga väikestviisi ma vist ikkagi kedagi mõjutan. Ja ausalt, kuigi mu eesmärk pole kedagi jogurtipakke pesema või savimaja ehitama panna, siis mul on siiralt hea meel iga inimese üle, kes tänu minu ökoentusiasmile kasvõi natukenegi prügi sortima ja kilekoti asemel riidekotti kasutama hakkab või rohkem eestimaist päritolu (ja tervislikumat/keemiavaba/mahedamat) toitu ostab. Suured asjad saavad teatavasti väikestest alguse – kui esimene samm on juba tehtud (ja rohelise mõtteviisi vajalikkus teadvustatud), on teised palju kergemad tulema.
Minu enda ökovaimustus käib ju ka perioodidena – esimest korda oli see kõrgel suvel 2007, teist korda mingil perioodil raseduse ajal, kolmandat korda nüüd, tänu säästliku eluviisi koolitusele. Ja iga korraga on mu eluviis natukene rohelisemaks muutunud. Kuna koolitus on nüüd läbi, siis on oodata ka mõningast entusiasmi hääbumist – samas oleme me seekord aktiivsemalt kaasa mõelnud kui kunagi varem, rohelisem eluviis on meile tänu ahju ja aiaga majapidamisele lihtsam kui kunagi varem ning meil on laps, keda tahaks ometigi võimalikult tervislikus ja keemiavabas keskkonnas üles kasvatada, seega on ka motivatsioon suurem kui kunagi varem.
Nii et – järjest rohelisemaks läheb. Meie kodus kindlasti, loodetavasti ka minu lugejate kodudes 🙂