Tänane koolitus oli üliasjalik ja nüüd sain vist küll kõigile prügi sorteerimist puudutavatele küsimustele ja muredele vastused ja lahendused.
Ragn-Sellsist käis üks inimene rääkimas. Näitas meile alustuseks lühikese filmi sellest, kuidas Ragn-Sellsis prügi sortimine käib, rääkis siis üldiselt üht, teist ja kolmandat ning vastas lõpuks kõigile küsimustele. Ja oi, neid küsimusi oli ikka väga palju 😀 Meil oli palju ja teistel ka üksjagu.
Kõigepealt Kessule seoses tema kunagise vahtpastimurega 😀 Määrdunud vahtplast kindlasti olmeprügisse. Puhta vahtplasti puhul tekitab probleeme see, et ta pudiseb – niisama pakendikonteinerisse pannes, kui sinna muud asjad peale tulevad, pudiseks ta lihtsalt hirmsal kombel laiali. Võimalik lahendus oleks teha suured tükid nii palju väiksemaks, et nad kilekotti mahuvad ja koos kotiga siis pakendikonteinerisse – sel kombel ei lähe pudi laiali. Kott võiks samas olla läbipaistev, et oleks näha, mis seal sees on – igasugused läbipaistmatud kotid pakendi- või paberikonteineris tekitavad kahtlusi, kas seal sees mitte olmeprügi pole ja võivad sellepärast vabalt olmeprügi hulgas lõpetadagi – prügiinimestel pole seal alati aega mõistatada ega kotte lahti kiskuda. Ma loodan, et said nüüd rahuldava vastuse 😉
Minu kõige suurem mure oli teatavasti see, et kui ma ei viitsi parajasti pakendit puhtaks pesta ja kuivatada, kas ma siis peaks selle kohe olmeprügisse viskama või ehk ikka võib pakenditesse. Vastus: kasuta kainet mõistust 🙂 Mida Krissu juba ükskord varem ka soovitas. Ehk siis – ei pea võtma päris puhta kullana juttu, et pakendid peavad olema puhtad ja kuivad. Korralikult tühjaks kallatud mahlapakid ja piimapakid võib südamerahus loputamata pakendite hulka visata – isegi korralikult tühjaks pigistatud hapukoorepaki võib (aga et siis ikka tõesti korralikult pigistatud, eks). Seevastu liitriste jogurti- ja keefiripakkide puhul tühjaks kallamisest ei piisa, paki seinad jäävad ikka lögaseks – nendele tuleks tõesti natuke vett sisse lasta ja läbi loksutada – aga kui see välja kallata, siis on juba pakendi jaoks piisavalt puhas küll, pole vaja ka spetsiaalselt enne ära kuivatada, küll kuivab ise. Samuti võib pakenditesse visata näiteks kilekoti, mille sees on viinamarju pestud ja pärast seda lihtsalt suurem vesi välja pigistanud – see natuke, mis sisse jääb, ei tee häda miskit, kuivab lihtsalt ära ja ongi korras. Õlipudelid ja rasvased konservikarbid on mõttekam pigem olmeprügisse visata, sest eriti palju neid reeglina ei teki ja nende pesemine oleks liialt tüütu ja veekulukas. Kreemi- ja hambapastatuubid lähevad samuti olmeprügisse, kui neid enne just lahti lõigata ja põhjalikult puhastada ei viitsi. Jogurtitopsidest ja plastkarpidest pole seevastu eriti raske suuremat läga seest välja loputada (võrreldes väikesest august liitrisesse jogurtipakki vee laskmisega), need võib ju muude nõudega kraani alt läbi lasta – kuivatada pole vaja, lihtsalt veest enam-vähem puhtaks raputada ja pakenditesse.
Üldjoontes tundub prügi sortimine mulle nüüd üpris lihtne: kõik paberi põletame ära, biojäätmed lähevad komposti, pandimärgistusega taara automaati ja kõik enam-vähem puhtad pakendid pakendiprügisse. Pakendid on kõik tetrapakid, kilekotid, klaaspurgid ja -pudelid, metallpurgid ja konservikarbid, plastpakendid… Aga mitte aknaklaas või muud klaasist asjad (vaasid, joogiklaasid, klaasikillud jne), plastikust asjad, mis pole PAKENDID… Jne. Ohtlikud jäätmed on ka suht lihtsasti ära tuntavad: igapäevasematest asjadest patareid ja vananenud ravimid, aga ka päevavalguslambid, elektroonikaseadmed jne. Ja kõik see, mis ühegi eelmise alla ei lähe, on olmeprügi 🙂 Ahjaa, üks asi küll – fooliumist või sellest… Hõbepaberist, noh 😛 Pakendid, nt kohvi ümber ja mõnedel šokolaadidel – need lähevad olmeprügisse, neid ümber töödelda ei saa.
Pärast loengut tegime ka kiire praktilise osa, kus igale grupile jagati kotitäis erinevaid asju, mille pidi ära jagama vastavalt sellele, mis kuhu prügisse läheb – seal oli igasugu träna lõngast ja kruvidest CD-de ja erinevate pakenditeni. Pärast kõiki värskeid teadmisi ja küsimusi oli sortimine käkitegu – ühegi asja puhul ei pidanud pikemalt mõtlema, kõik sai õigesti.
Selleks puhuks, kui peaksime sorteerimisel hätta jääma või millegi puhul kahtlusi tekib, anti abiks veel Bioneeri koostatud eriti põhjalik tabel, kus on vist küll absoluutselt kõikvõimalikud erinevad jäätmed kirjas ja ristikesega igaühel ära märgitud, millisesse prügisse need lähevad – paljude puhul sobib ka mitu varianti. Soovitan seda soojalt kõigile koduseks abimeheks, kui miskeid küsimusi tekib – kindlasti läheb mulgi seda tulevikus vaja, salvestasin faili juba arvutisse ära.
Seal, kusjuures, on vahtplast ainult olmeprügi all 😉 Aga koolitaja lubas igal juhul ülalpool toodud tingimustel ka pakenditesse panna. Samuti võib pakendiprügisse visata plastmassist söögiriistad, ehkki need on seal tabelis samuti olmeprügi all. Et noh, eelkõige tuleb asja mõistusega võtta.
Nii, siis sain veel teada, et Tartu eramajadele hakkab Ragn-Sellsil varsti olema Londonile sarnane kotisüsteem – antakse kollased kotid pakendite ja rohelised klaasi jaoks, sinna siis saab kõik koguda ja kindlal päeval kord kuus viiakse minema – täiesti tasuta. Nii et varsti ei peagi enam oma kottidega avalike konteinerite vahet jooksma 😀
Kusjuures sellega seoses veel üks huvitav seik – meil on ülevalt naabriga ühine postkast ning kuna meile ei tule praktiliselt mingit posti, ei kontrolli me seda ise kunagi. Kui midagi juhtubki meile olema, paneb ta selle koridori riiuli peale. Täna enne koolitusele minekut kõõlusin värava peal ja otsustasin miskipärast postikasti piiluda. Seal oli kaks ümbrikku – üks naabri nimega, teine adresseeritud lihtsalt majaelanikule. Jätsin ümbriku sinnapaika – mõtlesin, et nagunii mingi mõttetu reklaam.
Kui koolitusel kotisüsteemist räägiti, siis pärisime, kuidas sellega liituda saab. Vastati, et nendesse majadesse, kuhu see süsteem sobib, saadetakse kirjad. Ja et kui kirja pole, aga maja peaks sobima (sobivuse määrab vist peamiselt see, et poleks kortermaja, kui meie moodi on eramajal korrustel eri omanikud, aga prügikast ühine, siis peaks saama), siis võib ise Ragn-Sellsist üle küsida, kirjad võivad ju kaduma ka minna jne.
Noo, igatahes oligi see majaelanikule adresseeritud kiri seal postkastis Ragn-Sellsi oma. Tore kokkusattumus, et see tuli samal päeval, kui meile koolitusel sellest räägiti ja et ülevalt naaber polnud jõudnud posti kontrollida – vastasel korral oleks ta selle ilmselt ära visanud või miskit, ma eriti ei usu, et ta oleks prügi sortija tüüpi või et tal oleks pähe tulnud meilt küsida, kas me sellist teenust soovime. Kõik tema prügi viivad vist lapsed oma autoga ära, tal mingit tühjendatavat suurt konteinerit nagunii pole – seda ta kunagi rääkis, kui temalt prügimajanduse kohta küsisime. Meil on siin konteiner, mille täis saamise korral soovitas omanik Cleanawaysse helistada, ära viimine pidi umbes 300 krooni ringis maksma. Seni pole veel täis saanud 🙂
Nii, ma vist esimese hooga ei oskagi rohkem kirja panna, aga kõik küsimused on ülimalt teretulnud – ma hea meelega üritan neile oma vastomandatud teadmiste põhjal vastata. Vaatame, kas on siis ikka nii imelihtne, kui praegu tundub 😛