May 2009
Käisin raamatulaadal
Tähendab, kõik sai alguse sellest, et ma lugesin mõni aeg tagasi Epu blogist, et neil on kirjastuses soodushinnad. No ja siis ma mõtlesin, et tahaks ka üht-teist. Ei jõudnud ma selle mõttega veel miskit asjalikku ettegi võtta, kui Epp juba kirjutas, et neil on Prima Vista kirjandusfestivali laadal lett.
Niisiis pidin ma täna sealt korra läbi hüppama, mõned raamatud soetama ja koju tulema.
Nojaa. Kõigepealt hoidsin ma ennast ausalt tagasi ja ostsin ainult kaks raamatut – sest no TEGELIKULT on meil hullem säästurežiim peal ja sellist luksust nagu raamatud ei tohiks endale üldse lubada. Aga kui raamatud maksavad ainult 25 krooni, siis ju võib. Siis oleks lausa kuritegu ostmata jätta 😛
Nojaa, aga Petrone Printi kõrvallett oli Elmatari oma ja Öölase sarjas on ka teatavasti hunnik raamatuid, mis mul veel puudu. Nii sai ka sealt paar 25-kroonist raamatut ostetud.
Nojaa, ja siis ma vaatasin veel natuke ringi ja sain paari teise kirjastuse kõige odavamate raamatute kastidest ka igasuguseid jaburaid asju – lõppkokkuvõttes lahkusin 14 raamatuga ja 235 krooni vaesemana.
Enda kaitseks võin öelda, et ma ei maksnud ühegi raamatu eest üle 25 krooni – ehkki nii Petrone Printis kui Elmataris oli küllalt neid, mida oleks veel tahtnud ja mis olid tunduvalt odavamad kui poes. Ühe raamatu sain suisa viie krooniga, siis oli viis kümnekroonist ja kaks 15-kroonist ja… Ülejäänud 25.
No ja nii mul nüüd ongi sihukesi huvitavaid raamatuid nagu “Lapse esmaabi” ja “Füüsika kodusõppijaile” ja “Vene keele grammatika” ja “Laisa plika terviseraamat” ja erinevad jutukad ja… Plikale ka mõned. Need on küll kooliealistele mõeldud 😛
Nojaa, ja kui ma otsustan, et peaks siiski midagi veel ostma, siis laat on ju homme ka 😀 Elmatari letis oli näiteks vähemalt viis mind huvitavat 50-kroonist raamatut, mis poes maksavad kõik ligi sada…
Aga raamatukogu fuajees müüdi Dumas’ “Kakskümmend aastat hiljem” kasutatud variante 700-1000 krooni eest. Ma pidin p*rseli kukkuma. Ühest kohast öeldi, et võiks 500 peale lasta, aga no andke andeks… Selle raamatu täpselt samasugune uus variant maksab alla 300 krooni. Kus on mõistus?
Kahekesi
Mees sõitis täna hommikul tööasjus Tallinna ja jõuab koju alles õhtul. Päris veider on terve päev ilma temata olla, seda ei ole viimasel ajal ju üldse ette tulnud.
Mõtisklesin hommikul, mida siis nüüd üldse ette võtta, aga nagu alati, mängisid sobivad lahendused end ise kätte, nii et mina ei pidanud suuremat vaeva nägema. Pole saanud korrakski igavust tunda ja juba ongi õhtu käes, kell on peaaegu kuus. Mõned tunnid veel ja siis on Mees ka kodus 🙂
Hommikul oli tulnud meil, et Plika ID kaart on valmis, kärutasime kõigepealt selle järele. Liiva tänavale on parajalt pikk maa ka, täitsa mõnus trenn.
Siis mõtlesin korra raamatulaadale piiluda ja pärast seda koju tagasi tulla. Otse loomulikult läks mul laadal hirmkaua aega (aga sellest ma tahan kohe eraldi postituse kirjutada), nii et Plika, kes oli KMA-sse jõudes üles ärganud, muutus virilaks ja pidin talle ülikooli raamatukogu ees tissi andma 😀 Alles siis õnnestus ta uuesti maha rahustada ja magama uinutada, nii et sain raamatuid edasi uurida.
Lõpuks koduteel otsustasin veel Humanast läbi põigata, aga otse loomulikult arvas Plika, et sel hetkel, kui ma poe uksest sisse jõuan, on parim aeg ärkamiseks. Natuke ma seal ringi vaadata sain ja isegi paari asja selga proovida, aga miski ei sobinud ja laps hakkas jälle virisema, nii me ära tulimegi.
Niipea kui koju jõudsin ja arvutisse istusin, potsatas postkasti kauaoodatud meil, mis andis teada, et stuudios tehtud pildid on valmis. Oh seda õnne ja rõõmu… Aga see on ka eraldi postituse teema.
Pesu jõudsin ka veel ära pesta ja kuivama panna.
Mees, muide, tegi eile õhtul lihapirukaid. Neist ja üleeilse rabarberikoogi jääkidest ma terve tänase päeva toitunud olengi.
Kui nüüd veel paar asja kirjutatud saaks, enne kui Plika üles ärkab, siis lähen istun aiatrepile päikeselaiku ja loen mõnd äsjaostetud raamatut 😛
Ja mõned pildid veel
Olen tagasi tavapärase blogimise lainel ja mul on selle üle ütlemata hea meel. Kuidagi… Harjumuspärane ja turvaline tunne on, kui iga asja puhul mõtlen, kuidas tahaks sellest kirjutada. Kui vanasti oli niipidi, et halva tujuga kirjutasin pigem palju ja elasin ennast välja, samas kui hea jäi sageli kirja panemata, sest olin tol hetkel ametis, noh, hea nautimisega, ei viitsinud kirjutada – siis nüüd on pigem niipidi, et kui mul on miskipärast s*tt tuju, siis ma suurt ei tahagi kirjutada, pigem kirjutan just siis, kui tuju on hea ja tahaks kõike seda rõõmu teiega jagada.
Nojaa, ja ma olin viimased paar päeva teatavasti sellises pooletoobises tujus, aga edukalt lõppenud roosiõmblemisaktsioon andis sellise positiivse energialaengu, et olengi jälle tavaline rõõmus mina. Oeh, kohe hea on nii olla!
Igal juhul leidsin veel mõned pildid, mida pole teile näidanud 😛
Ühel õhtul Plika vigina peale olukorda uurima minnes avanes meile järgmine vaatepilt. Pole ime, et vigises, pole vast eriti mugav asend magamiseks…
Tegelustekile panduna ei huvitu Plika sealsetest lõbustustest reeglina kuigi pikalt – palju põnevam on ju teki ümber maad avastada. Pikki vahemaid ta veel ei rooma, aga meetrikaupa küll – ainult motivatsiooni on vaja. Mehe eelmisest õhtust põrandale jäänud õllepudel oli selleks enam kui piisav:
(Üks teine päev avastas ta näiteks, et elutoa laua alumisel osal (no teate küll, selline nö kahekordne laud) on hirmpalju põnevaid asju – lükkas alustuseks vatitikkude karbi maha ja järas parasjagu Aliase karbi nurka, kui ma ta teolt tabasin)
Kui meil pühapäeval leeri õnnistamine oli, siis ma nägin tegelikult hirmilus välja. Nojaa, kirikus olid meil sellised maani valged hõlstid seljas (neid kannab tavaliselt koor, aga meid päästeti sel kombel valgeid riideid ostmast), nii et ma võisin rahus selle all poolenisti mustas ja lihtsalt ilus olla. Pilt pole just teab mis hästi õnnestunud, sest me olime selle tegemise ajaks juba väsinud ja jalad valutasid ja nii edasi, aga no natuke aimu ikkagi saate:
Ja oma aia esimesed tulbid 🙂
