Kuidagi on minust mööda läinud, et Woolworths läks pankrotti (ja Zavvi ka).
Miks, oh MIKS ma seda ei teadnud? KUST ma nüüd endale 3tk £5 Clarki ja Collinsit ostan??? Oleks ma sellest pankrotist õigel ajal kuulnud, kui nad tühjendusmüüke tegid, ma oleks kellegi ostma saatnud… Ja Zavvist oleks kindlasti odavalt kõiksugu mõnusat DVD-kraami saanud. Sellest viimasest ma ennast niiväga kõigutada ei lase, aga raamatud…
Niuks. Ma olen murtud. Ma kujutasin endale kõik see Eestis oldud aeg elavalt ette, kuidas ma lähen Woolworthi ja ostan kilode kaupa raamatuid. Karjuv ebaõnn!
—
Mul on kaks mobiili – Eesti SIMiga näitab Eesti, UK SIMiga Londoni aega. Võtsin Eesti telefoni voodi lähedale kellaks ja olin täna hommikul kell kümme tõustes äärmiselt rahulolev – nüüd on puhatud küll. Siis muidugi tuli välja, et kell on alles kaheksa. Oh mind…
Endiselt on vist plaanis Croydon ja shoppamine, õhtul aias väike grill. Mees nõuab muidugi juba inglise hommikusööki, aga mina ei viitsi praegusel hetkel eriti Brixtonisse sõita. Ja mujal EI TOHI seda süüa, ainult meie lemmikkohvikus! No näis 😛
Lennujaamas jõudsime ka veel tavapärase laagri püsti panna, Plikale leidsime edeva käru pealekauba. Kahjuks ei tohtinud seda küll kaasa võtta 😛
Kogu reis möödus absoluutselt probleemideta. Õhku tõusmisel sai Plika tissi ja oli rahul. Kõik kolm tundi vahtis ringi, sest nii palju põnevat oli, ei saanud kuidagi magada. Meie taga istus üks paar aastase plikaga, sai nendega juttu räägitud ja lapsed said koos “mängida”.
Meie kõrval istus üks tore vanem inglise härrasmees, kes rääkis, et tema tütar töötab Vanemuises ja nad käisid abikaasaga just Queeni vaatamas.
Maandumisel jäi Plika tissi otsa magama ja ärkas uuesti alles siis, kui passikontrollist läbi olime.
Veebruaris koos lennupiletitega ostetud rongipiletid sain automaadist ilusti kätte – mis siis, et pangakaart, millega need toona ostsin, on praeguseks juba aegunud (see tuli piletite kätte saamiseks automaati toppida).
Sõitsime rongiga Tottenham Hale’i, sealt metrooga Brixtonisse, sealt bussiga West Norwoodi. Ja üheksa viisteist olimegi kohal nagu kõpsti 😉
Metroos oodates tahtis Mees House’iga pilti saada, aga kuna rong juba ette sõitis, ei saanud paremat poosi 😛
Plika esimene metroosõit:
Plika pidas ennast terve pika päeva üllatavalt hästi üleval. Magas vähe ja vahel väsinuna jorises küll, aga mingeid suuremaid nutuhooge polnud. Õhtul lõpuks kohale jõudnud, oleks ta pidanud kõigi eelduste kohaselt üleväsinud ja hüsteerias olema, aga vahtis tükk aega rahulikult ringi, kuni me sõime, ja tissi otsa magama jäämise asemel hakkas lalisema ja naeratama ja oli üldse nii seltskondlik, et… Ju ta tunnetas head õhkkonda, ma ei oska muud arvata. Mees sai ta ikka lõpuks magama 🙂
Mina olen omadega täiesti läbi ja surmväsinud – magasin öösel nelja tunni ringis, sedagi katkendlikult ja halvasti. Ärkasime pool kuus, päeva jooksul sain vaid tukkuda. Terve päeva olin väga heas tujus, aga metroos väsisin järsku jubedasti, kõik viskas kopa ette ja ei jõudnud ära oodata, et koju saaks.
Käisime poest läbi, ostsime kuuepindise piima ja kaheliitrise värskelt pressitud apelsinimahla (oh, kuidas ma olen neist mahladest puudust tundnud, Eestis pole värskete mahlade valikut ju ollagi… No ok, need pole siin VÄRSKELT pressitud, aga on pure, not from concentrate, saate aru, eks). Ja fish & chipsi – seda küll Mehe nõudmisel, tema lemmik junkiputkast, mille kohta mina ette teadsin, et mulle sealt miski ei maitse. Aga küll homme tuleb õnn ka minu õuele 😛
Ja kui me siis lõpuks koju jõudsime… Jaa, ma ütlen teadlikult koju, see on ikka veel kodu. Mul on nii hea meel, et Iir ja Sten siia kolisid, nii et saime siia tagasi tulla. NII HEA tunne on. Kõik on nii ilus… Nii tuttav… Nii oma… Nii mõnus… Isegi see lõhn siin. Ja taldrikud köögis. Ja mööbel. Ja vannituba. Ja aed. Ja…
Ei ole Londonis paremat kohta, kus olla 🙂
Plaane pole jõudnud veel üldse teha, magame välja ja siis mõtleme. Homme läheme kõige tõenäolisemalt Croydonisse shoppama, sest meil mõlemal on riideid vaja. Mina tulin näiteks nädalaks Londonisse kahe paari pükste ja kolme T-särgiga – kohe ei viitsinudki rohkem võtta, sest plaanin ennast ogaraks osta. Ok, mitte ogaraks, aga no et ikka tükk aega mureta oleks, ma ei viitsi Eestis nagunii poodides käia.
Ja ma kavatsen ka ennast igasugusest rohkem või vähem rämpstoidust ogaraks süüa, kõiki neid asju, millest ma olen puudust tundnud… Ja käia kõigis neis kohtades, millest ma olen puudust tundnud… Aga jah, see juba läheb plaanideks, ma olen liiga väsinud, et plaane teha.
Väsinud, aga nii kuradi rahulolev. Me tegime ääretult õige otsuse, et ikka tulime 🙂
*surmväsinult vasakule ära*
Tulime juba 6.50 rongiga Tallinna, sest lisaks rongijaama lähedusele ahvatles meid Edelaraudtee perepileti hind.
Hängisime hommikul paar tundi erinevates Vanalinna saiakohvikutes, misjärel Vaska meid peale korjas ja Viimsisse sõidutas. Laenutasime Linalapsest kandekoti (alguses oli plaan Bondolino ära osta, aga mõtlesime enne siiski Manduca ka ära proovida), käisime läbi haigekassast ja võtsime ravikindlustuskaarte asendavad paberid ning suundusime siis Ülemistesse, mis on alati viimane peatuspaik enne lennujaama – hea aega parajaks teha ja viimaseid vajalikke oste sooritada.
Minu suureks rõõmuks avastasin töölt Katrini, kes asendas Ruudut (nii et üks tuttav nägu oleks igal juhul olnud) – sai üle pika aja juttu räägitud ja vanu aegu meenutatud. Mees pani nagu tavaliselt Coffee Ini kõrvale laagri püsti (seal on kontakt, ta arvuti aku ei pea), maksis tasuta wifi puudumisel Hansapangale viis krooni ja avastas siis, et Elionil on suur reklaam, mis kodulahenduse kasutajatele üle Eesti tasuta wifit lubab 😀
Mina hängisin veel tööl, aitasin kaupa vastu võtta, käisin vahepeal Londoni eestlaste tellitud kraami ostmas (suitsud, ravimid, šokolaad 😀 ), nüüd ostsime Chopsticksist riisi, laenasime töö juurest kaks kahvlit ja pidasime siin piknikku.
Nii mõnus on Ülemistes olla. Ma tunnen seda maja nii hästi, kõik on kuidagi nii… Oma. Rimi plaan on ka endiselt peas 😉 Ja nii tore oli töö juures olla – jumala eest, tore oli kaupa vastu võtta… Mulle ikka meeldis seal, ei saa sellest üle ega ümber.
Aga nüüd on aeg kodinad kokku korjata ja lennujaama poole liikuma hakata, check-in avatakse veerand tunni pärast.
Uued uudised Londonist!
Mees käis poes mett ostmas ja ostis oma aruga õietolmuga, sest “taruvaik kõlas vastikult”. Olete te näinud teed, milles on õietolmuga mesi? Täiesti läbipaistmatu, puljongilaadne jäle absoluutselt mitte tee nägu ollus. Ja see maitse, võeh. Tähendab, jah, joodav, aga mulle EI maitse.
Aga muidu, mis selle õietolmumeega üldse head teha saab? Tee sisse ma seda enam küll ei pane… Mehe sõnul maitsevat paljalt veel jälgimalt.
Ma loodan, et see on vähemalt kasulik. Bhh.