Leidsin eile Kessu juurest, lihtsalt parim!
Ühtlasi veetsin pool tunnikest googeldades, et näha, kes need pandavad noored poisid kõik on – ainsad, keda sellest seltskonnast tuvastada oskasin, olid Kadi Toom ja Contra. Isegi Lea Liitmaad ei tundnud ära, ehkki põhimõtteliselt oleks võinud, Nexuse Merkat ma kah nägupidi ei tea, mingitest ilmatüdrikutest ning superstaari ja erisaate tüüpidest rääkimata.
Aga näe, nüüd sain ütlemata targaks.
Siin korteris on kerged toolid, millest Plika jõud ka üle käib. Köögis sileda põranda peal lükkab ta neid alati ühest ruumi otsast teise ja protesteerib nördinult, kui näiteks laud ette jääb ja edasi ei saa. Täna lükkas toas ka ühe tooli külili ja siis keset tuba. Kuidas ta selle viimasega täpselt hakkama sai, seda ma ei tea – vaip peaks ju piisav takistus olema. Igal juhul oli tool enne seina juures laua ääres ja nüüd keset tuba Plika mänguasjade keskel. Peaasi, et lõbus on, eks 😉
Õeke sõitis täna hommikul tagasi Rootsi, nii et me oleme nüüd üle pika aja Plikaga kahekesi kodus. Ja fotokas töötab, mis mul siin ikka targemat teha. Tegelikult on hirmus uni, sest ärkasin veerand kaheksast (see ei lähe arvesse, et ma hiljem veel tunnikese tukkusin :P) – tahaks siiasamasse päikeselaiku kerra tõmmata ja magada. Tõenäoliselt panen siiski hoopis Plika magama ja lähen hommikusööki tegema… Kõht koriseb.
Plikale ei meeldi miskipärast, kui ma talle putru keedan – tuleb kööki ja viriseb nii kaua, kuni ta sülle võtan. Aga kuidas ma keedan putru, laps süles – tüütu, eks. Nii ma siis panengi ta tavaliselt pliidi kõrvale kapi peale istuma – tööpinda on nüüd ju küllalt, mahub lapski ära.
Mul on seal kaks purgikest – kaltsium ja tsink. Üks Plika lemmiktegevusi on nende purkide raputamine – ikka mõlemasse kätte ja siis vehib. Kunagi ammu õnnestus tal ühel purgil kaas ka pealt ära keerata, aga enam pole seda juhtunud. Üksi ma teda nende purkidega muidugi jätta ei julge.
Täna harjutas ta lisaks oma uut oskust asju millegi sisse panna. Võttis kausist apelsini ja pani selle potti. Võttis kausist tomati, hammustas tüki, sülitas välja ja pani nii tomati kui tüki potti. Siis pani kaltsiumipurgi ka potti. Võttis välja, sest seda oli vaja ju raputada. Siis pani jälle tagasi. Jne jne jne.
Lõpuks hakkas purke maha viskama. Esimesed paar korda tõstsin need üles tagasi, siis enam ei viitsinud. Viskas mõlemad maha, piilus nõutu näoga üle kõrge ääre, keeras siis ennast ümber ja lasi jalad rippu, et alla saada. Hull laps – see kapp on nii kõrge, et ta ei ulatu püsti seisteski ülemise ääreni.
Ah, aga pärast kolme kuud käputamist on ta ilma toeta seisma hakanud – ajab ennast püsti ja kõigub. Samme teinud veel iseseisvalt pole, aga ausalt öeldes ma ei tunne sellest puudust ka – nii on tal lihtsam silma peal hoida 😉
Plika tuli mulle hommikul vannituppa järele ja jäi sinna, kui tuppa tagasi läksin. Kui temast viie-kümne minuti pärast ikka kippu ega kõppu polnud, kahtlustasin halba ja läksin vaatama, mis toimub. Nagu näha, siis meie elamine ikkagi pole nii lapsekindel, kui ma arvasin…
Plika pole meie sellekohastele õpetustele vaatamata ilmutanud siiani mingit huvi millegi kuskile sisse panemise vastu – seni on ta asju ainult laiali loopinud. Ega’s midagi – vannitoa uks meil muidu kinni ei seisa, kui seestpoolt lukus pole, järelikult tuleb ennast ümber harjutada poti kaant kogu aeg kinni panema… Või loota, et see oli ühekordne juhtum.
Aga see on täiesti raudne laks, et kui laps kuskil kahtlaselt kaua vait on, siis tegeleb ta millegi keelatuga. Tegelikult ma teadsin seda muidugi ennegi.
