2009

Suurepärased uudised

Minu pühapäeva õhtul saadetud kirja peale helistati eile pensioniametist ja käisin täna nendega rääkimas.

Tuli välja, et kõik on täiesti korras, ainult et esiteks oli vaja mu Londoni viimast palgalehte (mida klienditeeninduses toona küsida ei osatud, sest selliseid juhtumeid praktiliselt pole ning neil puudub arusaadavalt kogemus taolisteks asjadeks vajaliku paberimajanduse kohta) ning teiseks oli neid segadusse ajanud see, et tööandja kirja kohaselt lõppes mu töösuhe alles novembri teises pooles (nagu varem korduvalt mainitud, jäi mul lahkumisavalduse saatmine pool kuud hiljaks).

Niisiis – kuna novembris sain UK tööandjalt viimased rahad, siis vanemahüvitis tuleb alates detsembri eest ja seda makstakse kahes osas – tavalisel kuupäeval Eestis teenitu põhjal arvutatud osa ja mingil hilisemal kuupäeval Londoni tööstaaži järgi arvutatud osa. Tegid mu viimasest payslipist koopia, lasid täita ankeedi, kus kinnitasin, et elan nüüd püsivalt Eestis, kirjutasin avalduse, et olen järgmisel kuul toimuvatest tasaarveldustest teadlik… Ja nagu ma aru sain, siis mõlema tööandja kirjad ja viimane palgaleht on piisavaks tõestuseks, ei peagi hakkama midagi täiendavat kuskilt järele pärima. Mul olid muidugi igaks juhuks absoluutselt kõik Londoni palgalehed kaasas (ja kuna mulle maksti 2008 jaanuarini kord nädalas, alles pärast seda kord kuus, oli neid ikka paras patakas), aga neid ei tahetud isegi näha – tööandja kirjadest piisas.

Ma ei julge muidugi enne lõplikult hõisata, kui raha päriselt arvel on (midagi pidi juba see kuu tulema ja märtsi rahadega tehakse lõplik tasaarveldus – see jaanuari lõpus saadud summa oli ka novembri eest makstud, mille eest ma saama ei pidanudki, aga selle asemel saan lapsehooldustasu jne jne jne), aga praegu tundub küll, et kõik on kõige paremas korras.

Ja Tartu pensioniametiga on mul tõepoolest ainult kõige positiivsemad kogemused – klienditeenindaja, kellega novembrist saadik kolm korda jõudsin suhelda, oli väga sõbralik ja abivalmis, samamoodi nüüd juhataja asetäitja (oli vist) – meeldiv noor naine, kes mulle ilusti kõik ära seletas ja ankeeti täita ning avaldust kirjutada aitas. Sellest rääkimata, et minu õhtul kirjutatud kirja peale helistati juba järgmisel hommikul kell pool kümme – tõeliselt kiiduväärt kiirus 🙂

Tähistasin häid uudiseid sellega, et ostsin peale piima ja või ka jogurtit, kohukesi ja šokolaadi – viimased kolm olid muide kõik soodushinnaga 😉 Sellised väikesed rõõmud siis nii kaua, kuni raha päriselt arvel on ja ma olen 100% kindel, et kõik on jonksus. siis… Siis võin minna ja need kingad ära osta 🙂

Ma olen kindel, et nüüd leiab Mees endale ka varsti töö, sest head asjad kipuvad ikka käsikäes käima!

Need võrratud talveilmad

Pole midagi mõnusamat, kui ärgata hommikul selle peale, et päike paistab. Pole midagi mõnusamat, kui tulla duši alt välja ning tunda kohvilõhna… Ja näha päikest. Ja süüa hommikust, kogu perekond laua ümber (jajaa, Plika ka – küll meist natuke madalamal, turvatoolis).

Et seda päikest veel kauaks jätkuks!

Ahjaa

…tuli meelde lõpuks üles tähendada – mõõtsin ennast paar päeva tagasi ja olengi jälle raseduseelsetes mõõtudes – puus 96, vöö 78 (see kõikus mu meelest 74-78 vahel, päris kindel polegi). Rinnaümbermõõt on endiselt tavalisest suurem, aga kõigest 4 cm. Kaalu ei tea, sest kaalu meil pole.

Aga nojah, kõhul on ikka see rasvavoldike, mida enne polnud 😛 Seistes pole praktiliselt nähagi, aga istudes küll, rohkem kui enne. Peaks vist neid va kõhulihaseid tegema hakkama…

Üldiselt olen igatahes rahul ja vaata huviga, kui kiiresti järgmine kord taastumine läheb. Ei tea küll veel täpselt, kunas see järgmine kord tuleb.

Kui õeke nüüd selle faili MSNis kätte saaks, siis sukeldukski kohe peadpidi teki alla. Aga tahaks arvuti kaane ikka ööseks kinni panna.

Edusammud

Harjutame last järjekindlalt pärast kaheksa-üheksa paiku vannis käimist ja öötissi kohe magama jääma. Kui vanasti jäi ta päriselt magama alles üheteist-kaheteist vahel, siis täna on poole kümnest saati norsanud. Noh, enne seda me ka tegelesime mõlemad selle nimel pea tund aega – ei saanud alguses voodisse jätta, kukkus kõva häälega karjuma, kui käest ära panime ja tuli jälle sülle võtta…

Ise arvan rahutuse põhjuseks olevat seda, et ta ei saanud esimese korraga piisavalt kõhtu täis, miski hakkas teda ilmselt häirima – pärast uuesti tissi pakkudes imes veel tükk aega ning oli siis piisavalt rahulik ja poolmagavas seisundis, et omaette voodisse lutti imema ning üsna pea ka magama jääda.

Eks me jätkame samas vaimus. Loodetavasti tulemustega.

Eile sain kolme asemel kahest magama, täna jõuan ilmselt isegi enne ühte. Õhtune kontrollring on juba tehtud – panen veel homseks pensioniametisse minekuks kõik valmis, pesen hambad ära ja siis lähengi.

Sest ma ei kasvata ju ainult last, ikka ennast ka 😉

Londonis on lumi maas, vol 2

MrsB 2
MrsB 3

Oimaivõi, see on nii humoorikas. Kas te kujutaks ette, et väljas on -1 kraadi, lund ehk mingi 18 cm ning liikluses valitseb sellepärast kaos – bussid ei käi, rongid ei liigu, pea kõigil metrooliinidel on probleemid, autot ei saa välja kaevata, sest kellelgi pole lumelabidat. Pluss koolid on kinni, kohtuistungid ei toimu jne jne jne. See siis lühike kokkuvõte Steni kirjutatust. Oi, kui kahju, et ma pole praegu Londonis, lõbus oleks jälgida, kuidas terve suurlinn väikese lume pärast pea kaotab 🙂

Scroll to Top