2009

Tikri seiklused Swedbankis

Tikker: “Tere, mul on mingi lollakas kolmas sammas, mis mulle kunagi pähe määriti, ma tahaks selle ära lõpetada.”
Teller 1: “Jah, üks hetk, palun.”

Kaob paariks minutiks koos ID kaardiga, tuleb siis tagasi.

Teller 1: “Palun minge sinnapoole kolmandasse boksi, teller 2 ootab teid”

Tikker läheb vaatab kolmandasse boksi, mis on tühi. Nimeplaat ukse kõrval ütleb: Teller 3. Teller 2 nime leiab Tikker teise boksi ukse kõrvalt.

Tõenäoliselt on Teller 2 ja 3 tegelikult mingid uhkemad tegelinskid, aga ametinimetus jäi kahe silma vahele, sestap vabandused ja nimetan teid ikka Telleriteks.

Teller 2: “Nii, teie soov oli…”
Tikker: “Ära lõpetada.”
Teller 2 (täpsustab): “Te mõtlete osakud maha müüa.”
Tikker (naerab): “Kui te nii ütlete.”
Teller 2: “Tulge märtsi teises pooles tagasi, siis on kaks aastat täis, saate avalduse kirjutada.”

Tikker mõtiskleb lavalt lahkudes endamisi, mis aasta see märtsis täis saab, kui ta lepingu 2007. aasta jaanuari alguses sõlmis, aga otsustab, et küllap Teller 2 teab, millest räägib ning lõppude-lõpuks on märts juba ukse taga.

Ma iga päev koristan!

…aga tulemus ei muutu.

Vanaema ostis Plikale kummuti. Kui see ükskord kokku saab, siis ei peagi tema parajaks saamist ootavad riided enam kilekotiga voodi all olema. Sweet!

Mitu tera riisi on üks söögikord?

Leidsin eile öösel täiesti juhuslikult Piia ja Nadja blogist selle lingi. Ja jäin sinna lehele kaheks tunniks kinni.

Alguses ei pannud tähelegi, et küsimustele teemasid valida saab – googeldasin aga võõrsõnu. Olin ammu viimasel levelil, tahtsin näha, kas need küsimused kunagi ära ka lõppevad. Ilmselt mitte.

Siis möllasin veel maailma kaardi ja pealinnadega. Marisele meeldis kuulsate maalide osa.

Aga tegelikult jäin ikkagi mõttesse, mitmele küsimusele ma vastama pean, et üks näljane Aafrika (või pigem vist Aasia) vennike kõhu täis saaks. Kümme tera on ju nii väike kogus…

(Nad seal lehel veel kirjutavad, et enne sai iga õige vastuse eest 20 tera, aga majanduslanguse tõttu on nüüd jälle 10. IRW)

Iseenesest on igal juhul lõbus mäng. Ja arendav ka. 2710 tera olen siiani kogunud + veel mõned, mille tulemuse kinni panin.

Värdvahvlid

Saime Mehe emalt vahvlirauad. Minu ema avastas kaubandusest sellise toreda asja nagu vahvlipulber, mida peab ainult vee ja õliga segama.

Aga tõenäoliselt on see viimane kord, kui ma vahvleid teen, sest:

1. Need rauad on täiesti lollakad – sang on ainult ülemisel raual. Sellel masinal, mis mul kunagi oli, oli ikka kaks sanga – raudu sai normaalselt kokku suruda ja lahti teha. Täna kangutasin neid raudu lahti nagu lollakas, toppisin nuga vahele jms, osad vahvlid kõrvetasin lihtsalt ära, sest ei saanud raudu piisavalt kiiresti lahti. Miskipärast jääb see tainas raudade külge jube hästi kinni, ehkki ma panin õli. Sellest rääkimata, et näppe kõrvetasin ka kogu aeg, jällegi puuduva sanga süül.

2. Minu meelest olid pulbritaignast tehtud vahvlid liiga magusad (muidu täitsa päris vahvli maitsega, ma panin muidugi vee piimaga pooleks ja lisasin veidi vanillisuhkrut ka), aga Mehe meelest oleks pidanud veel magusamad olema.

3. Selliseid vahvleid, mis mulle maitsevad, pidas Mees tooreks, tema lemmikud on minu arust täiesti ära kõrvetatud.

Kui saaks samasugused rauad, mis mul ennevanasti olid (kahe sanga, väikeste ruutude ja ümarate nurkadega), siis ehk isegi katsetaks… Võiks ju erineva krõbedusega küpsetada. Aga tainast küll kahte kaussi jagada ei viitsi, et erinevalt suhkrut panna.

Masendav 😛

Scroll to Top