2009

Mõnus

Akna taga ladistab vihma. Laps magab. Lõpetasin just hommikukohvi ja võileivad (kell pool üks, irw).

Üle-eelmise postituse kommentaaris jäeti mulle kasulik link kilekottidest lõnga tegemise õpetusega. Nii on tõesti kergem – sellise sõlmimisviisiga pole hiljem otsi, mida peita. Mina, totu, muidugi ei jaganud pildi pealt üldse välja, kuidas see käib, Iiris pidi seletama.

Olen täna hommikul natuke üle ühe rea heegeldanud ja kõik senised otsad ära peitnud (no et selle tüütusega ühele poole saaks, rohkem neid ju ei tule). Nüüd saangi rahus edasi tegutseda, laps ei tule kiskuma 😀 Pöial on valus, aga villi pole. Kui heegelnõela natuke teises asendis hoida, siis pole õnneks üldse hull.

Ahh… Nii hea on olla 🙂

Jabur leid

Kui pea kaks kuud tagasi Londonisse kolisime, siis olin sunnitud pärast kõigi asjade lahti pakkimist tõdema, et kõik kolm lutti olid Eestisse maha ununenud ning kaasa sai ainult üks, mida seni veel kasutanudki polnud. Ise ka imestasin, kuidas siis nüüd õnnestus kõik maha jätta.

Noh, nii mõned päevad tagasi leidsin sinise jalgpalliluti. Kärust, jalgevahelt tuleva rihma juurest voodriaugust, kuhu see oli ilmselt kunagi kindlalt “ära” pandud.

Eile, kui ma järjekordselt aega parajaks tegin, kuni ülejäänud seltskond mingis nännipoes tuulas, otsustasin üle õlgade käivad kärurihmad lõpuks järgmisse auku tõsta. Tükk aega uurisin ja puurisin, enda aruga ei leidnud viisi, kuidas rihmad niiviisi lahti saaks, et oleks võimalik ühtedest aukudest välja ja teistest sisse pista. Aga mis ma leidsin, oli punane jalkalutt, mis oli käru voodri all. Ilmselt samamoodi tollesse auku kindlalt “ära” pandud ja sealt edasi täitsa voodri alla libisenud.

Nii et Plikal on nüüd jälle kaks tudulutti. Ülimalt tore, sest seni oli ainus lutt rõngaga, mis on suurepärane väljas käimiseks (saab lutiketi otsa panna), aga halb magamiseks (hea rõngast kinni võtta ja suust välja tirida).

Ega seda lutti tegelikult eriti vaja ei lähe. Väljas on ta kaasas moepärast, igaks juhuks – rohkem saab sellega niisama mängitud. Öösel vigisema hakates enam ka lutti suhu ei võeta, ainus reaalne kasutus leiabki aset siis, kui ma Plikat magama panen – ta ju jääb mul ainult tissi otsas. Kui juba tudub, nii et imemine harvemaks jääb, tõmban tissi suust välja ja torkan luti asemele. Töötab alati. Ehkki viimasel ajal tundub, et lutti pole sealgi eriti vaja, saab niisama ka. Ühesõnaga meie suur tüdruk hakkab lutist lõplikult välja kasvama.

Ega see tissi otsas magama jäämine on muidugi üks ääretult loll harjumus, aga kuna see on nii mugav (samasmoodi öösel tissiga nutu vaigistamine, SÜÜA tal ju tegelikult vaja pole), pole viitsinud ümber harjutada. Eks varsti ikka peaks… Aga selleks on vaja tonnide kaupa kannatlikust ja kindlat meelt, millest eriti esimest mul ju pole.

Ahjaa, need kärurihmad… Selleks oli meest vaja, kes näitaks – näe, siin on pragu, saab välja libistada. Saime ümber tõstetud küll 🙂

Pöial villis, vaip maas

Nojah, see oli nüüd muidugi kunstiline liialdus, igatahes sain ma kurjaks riidest vaibakeste peale, mis vannitoas kogu aeg paigast ära lähevad (omanik tõi need siia, aga no Plika ju nihverdab korra üle ja ongi jälle nurgas käkras), ning alustasin kilekottidest vannitoavaiba heegeldamist. Plaanis on teha ruudukujuline, küljega 85 cm – ehk siis päris suurelt võtsin ette.

Heegeldasin (ütleme kolmveerand kohaga – muid asju oli ju vaja ka teha) kella viiest kolmveerand kümneni ja valmis sai kuus rida ehk 12 cm. Iiris õpetas sambaid tegema, nii tulevad head laiad read, saab kiiremini. Kui samas tempos jätkan, peaks täpselt nädalaga valmis saama.

CIMG9428

Mulle ei meeldi kirjud kilekotid, ühevärvilised oleks paremad. Isegi siniseid ei olnud ühte värvi nii palju, et kaks rida täis saaks. Ja see viimane rida peaks kollane olema, aga üks kottidest oli nii kirju, et pole arugi saada, urr. Musti kotte on mul veel varuks, rohelistest ei tule vist ka kahte rida välja ja valgeid (erinevate logode ja kirjadega) on muidugi hunnikus. Ma vist panengi iga värvilise rea vahele valge, muidu jääb kottidest puudu. Karta on, et jääb nagunii. Aga eks ma siis küsin näiteks alt naabritelt juurde 😛

Kuna see on mu esimene suurem töö, siis ma alles katsetan, kuidas on parem kilekotte ribastada (Iiris näitas umbes ette, aga oma kogemus on ikka parim, eks) ja kohati on sellepärast suht kohmakas kude. Aga noh, endale ju teen, vahet pole. Tundub, et sarnaselt salli kudumisele lähevad read järjest laiemaks… Ma ei teagi, mis selle vastu ette võtta.

Igatahes on ootamatult rahuldustpakkuv käsitööga tegeleda, ainult pöial valutab nüüd hirmsasti ja homseks on vist villis. Sellegipoolest on mul auahned plaanid ka muud nikerdamist katsetada – kui vaip valmis, koon Abikaasale salli (mul endal lihtsalt on juba liiga palju neid). Lõngast siis ikka, mitte kilekottidest, eks 😛

Selleks korraks kõik

…külalised jälle läinud. Abikaasa sõidutas nad öösel lennujaama.

Väga vahvad kolm päeva olid, ma pean tunnistama. Peamiselt sellepärast, et vastupidiselt tavalisele ei üritanudki ma selle aja jooksul midagi koristada või kuidagi muud moodi kasulik olla – neid oli nii palju, et kord poleks nagunii püsinud ja söögi tegemine jäi ka nende endi mureks. Mis tähendas hoopis, et meie pääsesime kolm päeva köögitoimkonnast ja saime teiste tehtud toite nautida – Abikaasa vanem õde on ju suisa kokk, sugulane teeb ka hea meelega süüa. Nii et meie võõrustamine piirdus öömaja andmisega 😛

Tore oli omada seltskonda, kellega shoppamas käia (no mulle lihtsalt üksi ei meeldi, eriti mitte lapsega). Ja Plikal oli ka lõbus, sest kõik muudkui tegelesid temaga ja pöörasid talle tähelepanu. Seekordne võõristusperiood on õnneks möödas, oli rõõmsalt nõus kõigi süles olema.

Eile käisime hoolimata närusest ilmast South Bankil jalutamas – alustasime Big Beni juurest, läksime sealt kohe üle silla ja siis lõunakaldal kuni Tower Bridge’ni välja. Ma polegi kordagi kogu seda maad lõuna poolt jalutanud – kogu aeg ei saanud sugugi jõe äärt pidi, vahepeal pidime kenasid ringe tegema. Kui lõpetasime, oli väljas pime, kell viis ja tipptund käes. Ja mina vandusin endale, et ma ei lähe enam MITTE KUNAGI s*ta ilmaga turisti mängima, vaid saadan külalised omapäi, kui nad tingimata tahavad. Aga no tegelikult oli enamik ajast siiski lõbus ja jalutamine on ju hea trenn.

Täna asusin siis lõpuks koristama. Kõige suurema jamaga sain ühele poole, aga palju oleks veel teha. Ei viitsi enam, aga no ega midagi ei juhtu, kui homme jätkan.

Aga panen siis lõpetuseks mõned pildid ka.

Lasin ennast ühele tüüpilisele turistikale vedada, millest ma tavaliselt hoidun nagu tikutulest 😀

IMG_1927

Üks eriti ülbe kajakas, kes inimesi sugugi ei kartnud ja lasi neil väga lähedale tulla:

IMG_1932

South Bankil on ikka igasugu tegelasi, kes erinevate nippidega üritavad tähelepanu püüda ja raha teenida. See “nähtamatu” tüüp oli üle pika aja tõeliselt lõbustav. Sättis seal ennast kogu aeg, pühkis nähtamatut nina, vaatas ennast peeglist jne:

IMG_1948

Mööduvalt mendilt sai küsitud, kas tohib puu otsast muna kaasa võtta. Ment irvitas ja ütles, et võta, kui ulatad. Eriti ei ulatanud 😀 Hiljem leidsime siiski ühe puu, mille oksad olid nii madalad, et ma sain hüpates otsa pihku ja seda tirides muna kah kätte.

IMG_1959

IMG_2007

IMG_2039

IMG_2044

Kuulutan hooaja avatuks

Mul mängivad jõululaulud 😀

Tegelikult tekkis mul juba nädal tagasi korraks jõulutunne, kui pimedas West Norwoodis ringi jalutasin… Selline tunne, et tahaks Love Actuallyt vaadata, mille DVD muidugi Eestis on, nii et ma lasin selle Abikaasal tõmmata ja lõpuks jäigi vaatamata, sest me läksime tol õhtul natuke raksu. No eks ootame, millal jälle tuju tuleb.

Muide, Abikaasa ülemus pani eile tööl kuuse püsti (mis siis, et teised ütlesid, et liiga vara on). Ma olen ka muidu tugevasti seda meelt, et detsember on jõulukuu, nii et kõik kaunistused enne seda on idiootsus, aga no laule võin ju ikka kuulata, ilusad on 😛

Scroll to Top