2009

Pärnu – õgardluse paradiis

/ plika, rõõm, seltsielu, TV/sarjad / 1 Comment

Kõigepealt tasub ära mainida see, et käisime Plikaga täna esimest korda basseinis ujumas – Arena beebiujumises, vanad kalad Kessu ja tema plika seltsiks. Tegelikult tahtsin ma Plikat juba ammu ujutada, aga talvel oli ta veel nii väike ja väljas nii külm, et ei tihanud ning kevadel oli tal praktiliselt kolm kuud järjest nohu.

Täitsa hästi pidas vastu selle pooltunni. Alguses vaatas kahtlustavalt, siis läks lõbusaks, lõpuks väsis ära. Peaks nüüd üritama regulaarselt ujumas käima hakata, ehk siis õpib päriselt ujuma ka 😛

Nagu pealkirjast aru saate, oleme nüüdseks Pärnus. Nägin üle pika aja Iirist, kes hetkel kodumaad väisab ning saan homme Kaidiga kokku. Aga peamine, mis kogu tänast päeva meenutama jääb, on ikkagi söök. Palju head sööki 😛

Lõunaks saime imehead kala ja maasikaid jäätisega. Õhtul läksime Mehe vanaema juurde, kes oli meie tuleku puhuks kiirelt väikese maasika-küpsisetordi valmis keeranud. Mees sõi kaks tükki, mina kolm, viimane pakiti kaasa. Suur karbitäis maasikaid kah veel 😛

Ega Plikagi meie õgardlushoos pealtvaatajaks jäänud. Ta sõi täna õhtul rõõmuga ja ludinal ära kolmveerand purki Hippi lillkapsa-kartulipüreed loomalihaga. Teadsin varasemast, et see läheb üsna hästi kaubaks, aga ta pole kunagi ühtki püreed üle poole purgi korraga söönud. Mul on äärmiselt hea meel.

Sattusin juhuslikult vaatama poolt osa sarjast Lipstick Jungle ning sattusin täiesti vaimustusse. See nimi ilutseb mul tegelikult juba pikemat aega stickyl – märgiks, et võiksin selle tõmmata, algselt tekkis soov ilmselt sellepärast, et sarja võrreldi SATCiga. Nüüd, kus ma seda päriselt natuke nägin, ei jõua ära oodata, et saaks kõike otsast peale vaadata.

Lähen vist nüüd kööki nende maasikate järele. Mitte et mul päriselt kõht tühi oleks, aga miskipärast on mul kõigi maasikatega täna selline värk, et nad muudkui karjuvad: “Söö mind, söö mind, SÖÖ MIND!”

Veel üks kuum päev

/ plika, seltsielu / Leave a Comment

Tänane päev oli võrdlemisi rahulik ja kodune, aga on sellegipoolest mitmeid asju, mida tahaks üles tähendada.

Esiteks – Plika hakkas viimaks korralikult käputama. Okei, tegelikult märkis Pips juba eelmise nädala lõpus, et ta käputab päris hästi, aga siis käis kõht veel kohati maas. Tänaseks on vilumust piisavalt, enam kõht maad ei puutu.

Teiseks – tänane päev oli väga edukas söögirindel. Hommikuks tegin väikse kausikese Hippi putru – sõi kõik ludinal ära. Mõni teine hommik ei taha üldse, kõik käib vastavalt tujule. No ja umbes poole väiksem portsjon oli ikka. Igal juhul sõi!

Päeval oli nii palav, et eriti ei üritanudki talle midagi toppida, sai kamapalle ja vett ja tissi. Tegime küll lillkapsapüreed hakklihaga, aga see ei läinud kaubaks. See-eest õhtul sain päevast üle jäänud taldrikutäie talle pool pettusega sisse söödetud – niisama ei olnud huvitatud, aga kamapallid aitavad alati. Söömine käis meil nii, et üks kamapall, siis üks lusikatäis püreed, mille peal oli kamapall, siis jälle ainult kamapall jne. Kõik sõi ära!

Räägitakse küll, et lapsele peab alati värsket toitu andma ja no korduvalt üles soojendanud pole ma tõesti midagi – aga seda on rohkem kui korra ette tulnud, et kui ma talle mingi toidu üles soojendan ja ta seda ei söö, siis jääb see lihtsalt mõneks ajaks niisama ja hiljem annan talle seda soojendamata. Ei juhtu paari tunniga miskit, ei taha ju kallist kraami raisku lasta. Üleöö seisnud toitu muidugi ei anna…

Vaska käis õhtupoolikul külas. Pidasime aias saiakeste ja virsikutega piknikku, Plika sai samal ajal esimest korda oma väikest basseini välitingimustes katsetada:

Oo, ja ma sain Vaskalt udupeene kingituse, aga see jäi üles pildistamata, nii et mõni teine kord näete.

Aga nüüd tuttu, homme vaja varakult tõusta ja palju asju teha.

Eile

/ igapäevaelu, plika, seltsielu / Leave a Comment

…oli nii sisutihe päev, et õhtul blogi kirjutada ei jõudnudki, väsimus murdis enne maha.

Hommikud on meil nüüd parematel päevadel sellised, et Plika saab pärast ärkamist endaga ise hakkama – ronib natuke meie otsas, siis voodist välja (jääb ju pärast öist tissi alati kaissu ja meil on ainult madrats, hea madal) ja nihverdab omaette. Vahel ronib voodisse tagasi ka. Eile hommikul olid alumise kapi uksed eelmisest õhtust lahti ununenud, nii sai seda sortima minna. See ongi tema asjade kapp 😉

Hommikusöögiks järas banaani, mõnuga:

Hommikupoolikul käisime Kessu ja tema plikaga Tähtvere mänguväljakul. Plika kiikus teist korda elus – alguses ei julgenud talle suurt hoogu teha, kiigutasin tasakesi, passis rahulikult. Siis tegin suurema hoo – kohe kukkus naeratama ja kilkama. Nojah, oleks võinud arvata – Mees teeb temaga pidevalt igasugu trikke, sealhulgas kõigutab (pea alaspidi) – lapsel lõbu laialt.

Liiva sõi muidugi ka:

Siis tagasi koju, väike uinak, masinatäis pesu ja jälle linna. Külli tuli oma poisiga külla, jättis auto meie juurde ja jalutasime. Jalutasime kohe nii kaua, et tagasi koju jõudsime alles kell seitse õhtul.

Käisime Loodusperes – mul oli Plikale ujumispükse vaja (etteruttavalt võib ära öelda, et tal on nüüd Kessu plikaga täpselt ühtemoodi püksid, kollased olid lihtsalt kõige nunnumad 😛 ), ostsin siis ühtlasi jõhkardpaki Moltexeid ja sapiseepi ja… Külli sattus ka sellest poest vaimustusse.

Aga rääkida tahtsin ma tegelikult hoopis sellest, et kohtusin seal poes juhuslikult Evega. Eve on mu eksi parima sõbra naine ja 2006. aastast saati pole ma tolle ringkonnaga pea üldse suhelnud – Evet ennast nägin viimati eelmisel suvel Pärnus. Toona olin mina kõhuga, viis ja pool kuud rase, seekord siis tema – suure ilusa ümmarguse kõhuga, kaheksa kuud 🙂

Nii tore oli teda näha ja juttu jätkus kohe tükiks ajaks. Raseduse- ja titeteemadega kord on juba nii – jutt ei lõppe kunagi. Ajas mulle ka suure kõhu isu peale. Nii vahva oli, kui keegi kõhus sibeles!

Üleüldse on praeguseks kätte jõudnud aeg, kus nii palju vett on merre voolanud, et tolle ringkonnaga suhtlemine ei valmista mulle enam mingit ebamugavust. Meie lahkuminekust on juba kolm ja pool aastat möödas – kui alguses oli kergem kõigest sellega seonduvast üldse mitte mõelda või siis mõelda pigem halbadele asjadele, sest nii oli lihtsalt kergem, siis praeguseks on kõik nood vanad ebamugavad tunded kadunud – endal on uus ja õnnelik elu, kõik nood inimesed, kellega kunagi suhtlesin, on ka toredad inimesed oma eludega. Nagu kõik teised vanad tuttavad, kellega on kunagi palju suheldud ja hiljem ainult juhuslikult – kui kokku juhtub, siis uurib, kuidas vahepeal läinud on ja… Võin täitsa rahulikult uurida ka oma eksi eraelu kohta, sellise heatahtliku huviga. Ja siiras heameel on kuulda, et kõik on hästi.

Nüüd mul on siis veel üks titt, keda põnevusega oodata 🙂

Kuum ja teguderohke päev väsitas Plika nii ära, et pärast õhtust vanni jäi ta kohe magusasti magama:

Ostan kasutatud ruuteri Tartu/Tln

/ tehnika / 1 Comment

Lubasin Vaskale wifi orgunnida ja kuna tal on raha vähe, oleks eelistatud teise ringi ruuter. Läheme nädalavahetuseks laulupeole, siis tahaks kõik korda sättida. Nii et kui kellelgi on mõni ruuter kuskil kasutult seismas või keegi teab kedagi, kellel võiks olla, siis kontakt on jällegi paremal olemas.

Scroll to Top