2009

Mhm, ma mõtlesin, kas kirjutada pealkirja tõsielusari või riäliti, aga kumbki ei meeldinud, sestap siis nii.

Igal juhul. Võtsin mina lõpuks kätte ja kiikasin netist Stiilipäeviku kaht esimest osa. Otsast lõpuni ei suutnud muidugi vaadata – algusest paar minutit, keskelt paarkümmend sekundit, lõpust paar minutit – ja juba judisesin vastikusest.

See pungitšikk. No ta oli ju nii äge enne! Olgu, saame aru, saatesse on vaja suuri muutusi, see kontseptsioon sobis hästi. AGA. Nokeskrtneedriidedvalis??? Kleit ehk veel kuidagi, aga see ehe sinna küll ei läinud. Ja see kooslus oli muidugi veel imeilus võrreldes allpool toimuvaga – need jubedad kingad ja ekstrajubedad retuusid. Õahh! Soeng oli ju iseenesest täitsa nunnu, meigist ei saanud eriti aru, miskit nagu ei karjunud. Ehk siis tüdruk ise oli kena nii enne kui pärast, aga nood uued riided võiks saatejuhid omale ise selga toppida.

Pereema – tema riideid ma enam ausalt öeldes ei mäletagi (vaatamisest on tubli veerandtund möödas), aga meik oli suht hirmus. Ja no sorry, kas te tõesti arvate, et tal on aega ja viitsimist hiljem kodus oma juukseid mingite kallite salongimöksidega hooldada või küüsi lakkida? Isegi mina ei viitsiks, saati siis kaheteistkümne lapse ema, kel käed tööd täis. Ja suht nukker oli vaadata, kuidas saatejuhid tema riidekapi sisu mõnitasid. Üks päev ei tee töökast maanaisest pealinna shopingutibi… Jumal tänatud selle eest. Einoh, üldises plaanis nägi ta ju kobedam välja küll…?

Ja siis veel see kaubanduskeskustes foto eksponeerimise teema… Julm!

Ma ei tea, välismaa tõsielusarjades tehakse ju kõike sedasama, aga seal tundub see loomulikum. Mõnitamine on ka loomulikum, ei kriibi niiviisi kõrva. Aga kõik need Eesti sarjad… Võta üks ja viska teist.