…kui liiga palju nihverdada.
Plika ajas ennast voodis püsti, väsis ära ja vajus tagasi pulkade vahele vangi. Lasin tal seal siis tükk aega istuda ja kägiseda, et oma tegude üle järele mõelda. Nagu pildilt näha, siis kasvatuslik osa suuremat ei mõjunud 😛
Täna on terve päeva vihma kallanud, aga minul on ütlemata mõnus olnud – välja polnud asja 🙂
Mees läks juba hommikul tööle, nii et olime Plikaga poole päevani üksinda – tema hängis ja nihverdas, mina koristasin. Köök läigib üle pika aja kui prillikivi… Okei, nii kaua, kuni te kappidesse või aknalauale ei vaata, no ja nõuderesti alt polnud ka enam aega põhjalikumalt puhastada. Aga kõik muu sai tehtud. Toad on ka sündsas korras 😛
Jajaa, ma koristasin ikka põhjusega – Haide käis perega külas. Olgu jumal tänatud külaliste eest, muidu ma ei viitsiks üldse koristada! Tegelikult mulle täitsa meeldib seda teha, aga alles siis, kui soone peale saan, nagu näiteks täna. Tavaliselt ma lihtsalt ei viitsigi soonele saada.
Ma loodan, et koristustuhin püsib – pole siiani kaotanud lootust, et saan elamise üheks hetkeks PÄRIS korda, et oleks siis rohkem motivatsiooni seda hoida, nagu vanasti Tiigi tänaval. Siin on kõik siiani nii üle jala tehtud.
Igatahes jah, Haide käis siin, nii et maja oli lapsi ja lärmi täis ning Plikal lõbu rohkem kui rubla eest – kõik mängisid temaga ja pöörasid talle tähelepanu.
Kuna Plika magas täna ainult toas ja 2×30 min, oli ta õhtuks omadega läbi kui läti raha, nii et tegime talle vanni kolmveerand kaheksa ning nüüdseks magab ta juba mõnda aega õiglase und. Kui nüüd viitsiks Kessule helistada ja Black Booksi ära tuua, siis oleks ülejäänud õhtu sisustatud. Aga väljas ju sajab, urrnjäuh. Mis siis, et soe on.
Ja homme on pühapäev. Ükski päev nädalas, kus Mees tööle ei lähe. Juhhei!
…on kahtlemata Preclick. Õeke soovitas seda mulle aastaid tagasi ja kuigi olen miskil hetkel ka teisi katsetanud, siis sellest mugavamat ei ole – pole vaja mingeid kastikesi tõmmata ega muud jama teha, lihtsalt klikid punasel osal ja valmis.
Vanasti andis pärast paarinädalast kasutamist registreerumisest kuidagi kõrvale põigelda, viimati enam ei osanud. Regasin siis ära – peale toonase kinnitusmeili pole nad mulle siiani midagi saatnud ja see oli juba päris ammu. Nii et ei mingit spämmi.
Lihtsalt mõtlesin teiega oma head kogemust jagada, äkki on kellelgi abi 🙂
Nagu juba mainitud on, areneb Plika suisa tundidega ja viimane elevust tekitavaim edusamm on see, et ta ajab ennast kõige najale püsti. See kõik toimus niiii kiiresti.
Pühapäeval oli nii, kolmapäeval nii ja nii:
Eile nii:
Ja täna nii:
Põlvedelt täitsa püsti läks ta ka praktiliselt päevaga. Alguses võttis päris püsti saamine küll veidi rohkem aega, aga nüüd on juba täitsa vilunud.
Täna õhtul oli magama panek tavaline trall: paned voodisse, ajab ennast püsti, tagasi ei saa, väsib ära, viriseb, tõstad pikali, ajab ennast püsti, tagasi ei saa jne jne jne. Lõpuks võttis Mees ta endale kaissu ja nüüd magavad seal koos. Õhtud saavad meil lõbusad olema.
Käputada ja istuda Plika veel ei oska ning huvi nende tegevuste vastu on koos püsti ajamise põnevusega oluliselt raugenud. Käputades saab ta ehk ühe sammu edasi, enne kui kõhuli plartsatab – aga edasi liigub ta nagunii vaid seni, kuni esimese ronitava asjani jõuab 😀 Istub küll, kui vastavasse asendisse juhtub, aga iseseisvalt ta selleni ei jõua. No eks aega on küll. Ehkki hetkeseisu arvestades tundub, et ta hakkab enne kõndima, kui istuma…
Eks ta tõsi on, et mida liikuvam laps, seda rohkem energiat talle kulub. Aga seda lõbusam on ju ka 🙂
Eile oli jälle üks tore päev, kus sai rõõmustada Tähtveres elamise ja mõnusate naabrite üle.
Kõik sai alguse sellest, et ma helistasin õhtupoolikul linnast tulles Kessule ja pakkusin, et võin talle fotod ära tuua, mis mul juba mõnda aega mälupulgal ootavad. Nii ma siis läksingi alustuseks Kessu poole.
Aga siis, kui Kessu plika oli õhtusöögi lõpetanud, leiti, et on tarvis poodi minna. Mul tuli meelde, et meie külmkapp on ka suht tühi. Nii me siis liikusime viiekesi Selveri poole, tee peal saatjaiks naljad Tauno ja kahe naise ning käru kohta:
Pärast edukat poodlemist läks Tauno koju ja Kessu tuli plikaga meile külla. Lapsed said meie hirmsasti segamini elamises rõõmsalt ringi tuulata ja meie jäätisekokteili juua.
Nojaa, aga kuna Taunol oli tulnud isu grillida, siis käsutas Kessu meid koju minnes tunni-paari pärast enda juurde tagasi. Ja pangu ma aga Plikale soojemad riided selga, saab liivakastis nihverdada. Ega’s sihukestele nõudmistele ei saa vastu panna:
Kui Mees üheksast töö lõpetas, ühines temagi meiega. Selleks hetkeks oli kilo liha, mida esialgu nii palju tundus, saladuslikul kombel haihtunud ning ka õllevarud, mida paistis olevat piisavas koguses, kuidagi kokku kuivanud. Nii pakkusime me Mehega ennast lahkesti vabatahtlikena välja ja kihutasime tagasi Selverisse, et ikka enne kümmet kesvamärjuke kätte saada. Tagamõte oli meil muidugi ka – lootsime, et kärutame Plika ilusti magama.
Nojaa, magama ta jäi. Umbes-täpselt nii kauaks, kuni me tagasi jõudsime ja maha istuda saime. Siis tuli kärust viuviuviu ja enam ei aidanud miskit. Laps oli keskööni üleval, misjärel me alla andsime ja ennast kodu poole asutasime. Aga söödud-joodud-juteldud oli selleks ajaks nagunii piisavalt.
Hirmus mõnus on niiviisi edasi-tagasi toimetada, kui ainult üheksa maja on vahel.
Ja nii soe oli eile öösel, niiii soe. Isegi mina, vana külmavares, mõnulesin täiega.
Kessu kirjutab ka.