Kolm aastat armastust
Meil on Abikaasaga tĂ€htpĂ€ev, oleme tĂ€naseks kolm aastat koos olnud đ Ei tĂ€histanud kĂŒll kuidagi, aga minu jaoks oli piisavalt eriline juba see, et ta Plikat töö juures hoidis. Noo, nĂŒĂŒd oleme abielus, pulma-aastapĂ€ev on seega vist olulisem ka. Aga eks ikka on hea arvet pidada ka koos oldud aja ĂŒle – pĂ”himĂ”tteliselt lihtsalt rohkem pĂ”hjust pidutseda đ
Marisega ĂŒle pika aja Angelis kĂ€ies (hiinakat söömas ja mu endises töökohas kohvi joomas) ning ĂŒle veel pikema aja sinna kesklinnast metroo asemel nr 73 bussiga sĂ”ites (see oli mu kunagine kodubuss – pĂ€ris alguses, kui metroole veel raha ei raatsinud kulutada) sai vanu aegu meelde tuletatud ja nostalgitsetud…
Kuidas me Abikaasa sĂŒnnipĂ€eval esimest korda kohtusime. Kuidas paar nĂ€dalat hiljem asi kĂ€est Ă€ra lĂ€ks ning jĂ€tkus hoolimata seebiooperist, mis sellega algselt kaasnes, aga Ă”ige pea Ă”nneks maha rahunes. Kuidas me elasime ĂŒksteisest nii meeletult kaugel, et kokkusaamine oli raskendatud. Raha oli vĂ€he, kahe bussiga kohale jĂ”udmine vĂ”ttis vĂ€hemalt poolteist tundi, tipptunni ajal pigem kaks…
Abikaasa elas toona lĂ”unas, Brixtonis, sĂ”braga karavanis, kuhu mina ei mahtunud kuidagi kĂŒlla tulema. Mina elasin Iirise ja Kayga pĂ”hjas, Stoke Newingtonis, ĂŒhe magamistoaga korteris, mis tĂ€hendas, et nendel oli eraldi tuba ja mina magasin selles ruumis, mis oli ka ĂŒhtlasi köök ja esik – alguses pĂ”randal, hiljem ĂŒheinimesevoodis.
Aga me olime siis nii noored ja armunud, et ei lasknud ennast sellest kÔigest hÀirida.
Kaks kuud hiljem kolisime kokku ja veel pool aastat hiljem jĂ€in juba rasedaks. TĂ”epoolest, Plika teadis, millal tulla – olen siiani arvamusel, et me oleksime muidu teatavate erimeelsuste pĂ€rast varem vĂ”i hiljem lahku lĂ€inud. Aga vanemateks saamine ajendas meid mĂ”lemaid ennast muutma ja oma suhte kallal tööd tegema… Ning see kĂ”ik tuli pĂ€ris hĂ€sti vĂ€lja đ
Nii et poolteist aastat pĂ€rast kohtumist saime esimese lapse, sellest pea aasta hiljem abiellusime ning paar kuud hiljem jĂ€in uuesti rasedaks. Seekord juba vĂ€ga plaanitult đ
Ja ausĂ”na, ma olen Ă”nnelik. Hirmus Ă”nnelik. Ei möödu pĂ€evagi, kui ma seda ei tĂ”deks ja selle eest piiritult tĂ€nulik poleks. Jaa, muidugi on igasugu pisiasju, mille pĂ€rast me vahel nÀÀkleme, aga kĂ”ik suured ja olulised asjad on suurepĂ€rased. Mina nĂ€en meid kĂŒll vaimusilmas trobikonda lapsi ĂŒles kasvatamas ja koos vanaks saamas. Et siis pensionĂ€ridena karavaniga ĂŒmbermaailmareisile minna đ



