Mingi hetk uurides, kuhu Plika kadus, avastasime ta köögist – istus oma toolis, kahvel käes, ja matsutas. Kuna Maris imestas, kuidas Plika ikka sinna kõrgesse tooli saab, tõstsime ta põrandale ja palusime kordusetendust. Ega Plika kade pole, kohe saime ka 🙂
Kui me nädalavahetusel suures poes käime, siis saab alati sellel mänguväljakul peatus tehtud, et Plika vahelduseks ka mujal mürgeldada saaks.
…siis võiks neid seitse ka olla, nagu Abikaasa järjekindlalt nõuab.
Plika on lihtsalt nii lahe! Jah, potistreik endiselt, viimase poole aasta jooksul pole kümnele sõnale midagi lisaks õppinud jne jne, aga ta muutub iga päevaga järjest osavamaks, saab nii palju rohkem aru, talle saab juba igasugu asju seletada, nii et ta mind ka kuulab…
Ühesõnaga jah, mis ma siin seitsmest räägin, ootaks kõigepealt ära, et esimene rääkimagi hakkaks. Kahese rasket iga ja nii edasi. Mida suuremad lapsed, seda suuremad ja keerulisemad mured ju. Aga praegu tundub küll, et andke aga minna.
Eile öösel, kui Maris ja Abikaasa poole kahe paiku koju jõudsid, polnud kellelgi und. Kolme paiku alles sättisime magama. Plika hakkas just see hetk voodis läbi une vigisema, nii et Abikaasa tõstis ta natukeseks suurde voodisse. 95% ajast magab Plika hommikuni oma voodis, aga nood mõned korrad ta lihtsalt on nii nunnu, et ei raatsi kuidagi voodisse tagasi panna, jätame enda vahele magama. Eile rääkisime Abikaasaga sosinal ja naersime millegi üle. Plika hakkas läbi une ka naerma. See pani meid veel rohkem naerma ja Plika naeris ka edasi. No niiviisi täitsa kõva häälega ja laginal, üles ise kordagi ei ärganud. Nii me siis kõõksusime kõik kolmekesi naeru käes.
Hommikul ärkasin kell pool kaheksa selle peale, et Plika oli mulle näkku roninud 😀 Lõhnadest tulenevalt ei olnud aega voodis uneleda, kiiremas korras vannituppa mähet vahetama ja peput pesema… Katsusin veel suigatada, Plika turnis järgmised tund aega voodis meie otsas ringi ja keeras tuba sassi, siis tõusis Abikaasa koos temaga, mina sain üheksani voodis mõnuleda.
Ilusad hommikud. Ilus elu 🙂
Tellisin just Egmont Estonia suurelt tühjendusmüügilt 667 krooni eest 40 raamatut (Geily on süüdi, tema mulle selle lingi saatis!). Enamik hinnaklassis 2-22 kr, neli tükki 25 kr, üks 33 kr, üks 39 kr… Mõtlesin küll, kas on nüüd ikka tark niiviisi kulutada, samas ma olen kindlalt seda meelt, et lastel peab PALJU raamatuid olema, no ma siis pigem varun praegu odavaid, hoian hiljem raha kokku 🙂
Igasugu printsessid ja multikakangelased ja Disney teema jättis mind täiesti külmaks, aga loomad ja kleepsud ja värviraamatud ja Shaun the Sheep ja beebiraamatud ja… 😀 Nii on.
Soodusmüük, muide, pidi aprilli lõpuni olema. Kuna ma aga viimasel päeval kuidagi tellimust esitada ei saanud, sest pärast andmete sisetamist viskas ette page not available, proovisin täna uuesti – hinnad olid endiselt soodsad, seekord sain tehtud. Ja postikulu oli ainult 29 krooni, juhhei! Nii et ema peaks järgmise nädala jooksul paki saama.
Raamatuid läheb ikka vaja, ega neid lapsi siis ju ainult kaks ei saa olema 😛
Maris ja Abikaasa peaks varsti jõudma, siis saab magama minna. Pesumasin ka just lõpetas, olen viimase nädala jooksul Plika riiete sorteerimise kõrval usinasti kõikvõimalikke hooajaväliseid riideid pesnud – kampsunid, mütsid-sallid-kindad ja kõik need, mis enam selga ei lähe 😛 Kolimine ju ukse ees, osad asjad saadame vist juba järgmine nädal ära. Nüüd ongi kõik vajalik puhas, see oli viimane laadung.
Sain just kutse ühe kinnise blogi lugemiseks, mille autor kolis Inglismaale minust kaks aastat varem. Ma siis nüüd loen algusest peale, jõudsin just tema sünnituslooni ja lapse esimese elunädalani… No sihuke titeisu tuli peale!
Plikaga on ka väga lahe, see minu teadlikult mitte närvi minemise ja Plikale kõige rahulikult seletamise plaan on siiani edukalt toiminud – mina ei vihasta, Plika on parem laps, ma iga päev sõna otseses mõttes viiskümmend korda vaatan teda ja imestan, kuidas me ikka nii laheda lapse saime. Aga Plika pole enam titt, Plika on juba täitsa inimene 🙂
Ja titeisu on. Selle imepisikese tite isu, kes ainult tissib ja magab… Ja on niiiii pisike ja niiiii nunnu. Oeh.
Kolm kuud ja kümme päeva. 102 päeva. Tähtajani siis. Millal ta tegelikult tulla otsustab, eks seda näitab vaid aeg.
Tänaseks lubas palju vihma, terve päeva oli ilus ilm, tibutama hakkas alles õhtul peale kuute, kui bussipeatusest koju kõndisime. Nüüd lõpuks ladistab täiega. Oi, kui mõnus on seda kuulata, ma jumaldan vihma häält.
Maris peaks juba maandunud olema (sõnum läks igatahes kohale), kõigi eelduste kohaselt hakkab 23 bussiga Stanstedist Victoria poole sõitma. Kuna talle sai lubatud, et keegi läheb vastu ja kaardid-juhised iseseisvalt meie juurde jõudmiseks jäid nagunii saatmata, siis tuleb minna 😀 Abikaasa jäi Plikat rahustades ise ka magama, varsti ajan ta üles, ei taha ise küll välja minna. No rase naine võib nõuda, et mees tema asemel vihmases öös tema sõbrannale vastu läheks, eks. Sellepärast ma tal praegu magada ja puhata lasengi 😛
Nii sürr ja mõnus on olla. vihmaladin ja pilguheit kellegi teise ellu… Mulle meeldib niiviisi blogisid lugeda, nagu raamatut.