Jalutuskäik
Käisime täna kollektiivsel kärurallil. Plika oli need poolteist tundi Abikaasa töö juures.
Koduteel käisime lehtedes sahistamas 🙂
2010
Kahekuune
Tahtsin esimese hooga kirjutada, et muutunud pole suurt midagi, aga lugesin siis kuu tagasi kirjutatu üle ja tuli välja, et natuke ikka on ka. Paremaks 🙂
Magab päeval juba natuke vähem, aga siiski üsna palju. Mitu korda, seda ei oska öelda, ikka õige mitu. Enamasti on üks uni kolm-neli tundi, teised pool kuni poolteist. Ah, tegelikult ma ei tea üldse, ma ei jälgi väga. Päevakava ühesõnaga endiselt pole 😛
Iseseisvusega on juba paremad lood. Voodikarusselli vahib hea meelega, seega saab teda juba mõneks ajaks omaette jätta. Lamamistooli ega tegelustekki pole kitsastes oludes eriti võimalust kasutada olnud, toolis ta paar korda on natuke siiski hänginud.
Õhuvannid meeldivad talle väga. Eriti meeldib salaja kõik enda ümber täis pritsida, kui ma korraks selja keeran 😛
Aeg-ajalt õnnestub mul panna ta voodisse, kus ta siis ise magama jääb – selle üle on mul eriti hea meel. Enamik kordi muidugi uinub siiski mu süles või kärus või autos.
Ööd on samasugused – paar korda sööb, aga mind see ei häiri, jään kohe magama, tema ilmselt ka.
Jorisemishooge ikka on… Pigem õhtul, vahel ka hommikul. Aga ei ole nendega hullu ühti.
Riidemähkmete kasutamist võtsin päris pikalt ette, aga viimasel nädalal olen korralikult järje peale saanud – nüüd on tõesti nii, et tavalised on ainult õues, öösel ja eriliste laiskushoogude ajal.
Rohkem polegi suurt miskit öelda. Igati vahva sell on 🙂
Euromõtteid
Üldiselt ma kogu selle euro-teema vastu huvi ei tunne, aga kuna Abikaasa käis hiljuti töö asjus euro tulekust rääkival koolitusel ja täna oma kotti puhastades selle materjale välja tõstis, hakkasin natuke mõtlema, tekkis põnevaid küsimusi, leidsin neile kohe ka vastused ja… Mõtlesin, et kirjutaks natuke siia ka.
Ma üritan alati lähtuda põhimõttest, et kui on midagi, mis mulle ei meeldi, aga mida ma ei saa muuta, siis pole mõtet viriseda, pigem üritan ennast sellest mitte häirida lasta. Ja kui ma saan muuta, aga lihtsalt ei viitsi, siis seda enam pole mõtet viriseda 😛 Alati selle põhimõtte järgi elamine mul muidugi ei õnnestu, kaugeltki mitte… Aga ma vähemalt üritan.
Kuigi poliitika mind eriti huvita, olen ma veendunud, et minu kui Eesti riigi kodaniku kohus on kasutada oma valimisõigust alati, kui selleks võimalus antakse – seega alates täisealiseks saamisest ehk viimased 8,5+ aastat olen ma käinud valimas alati, kui midagi valida lastakse.
Ma üldse ei väidagi, et ma olen ELi asjatundja, et ma olen kõike sellega seonduvat sügavuti uurinud, aga no eks ma üldisi asju ikka tean, seda teemat tuleb ju uksest ja aknast. Ja ehkki ma ei arva, et EL on mingi püha lehm ja überhea institutsioon, mis teeb elu igas aspektis kohutavalt palju paremaks, siis minu meelest kaasneb sellega positiivset siiski rohkem kui negatiivset. Jah, on palju mõttetuid euronorme ja bürokraatiat, aga mulle on jäänud mulje, et häid asju on rohkem. Sestap ütlesin mina valimistel jah.
Võiks vist öelda, et sellega ütlesin vaikimisi jah ka eurole. Siiski-siiski – pean tunnistama, et olin algul vaatamata ELi pooldamisele eurovastane. Miks? Ah, isegi ei tea… Isamaaline armastus krooni suhtes ehk. Igal juhul pidasin eurole üleminekut esialgu lihtsalt kaasnevaks paratamatuseks. Nüüd, kus euro tulek on juba kindel, olen sel teemal aga suhteliselt ükskõikseks muutunud, ehk isegi pooldavaks – kui miski on nagunii kindel ja tulemas, siis oleks ju mõttekam leida asjas negatiivse asemel positiivset.
Tegelikult on ju täitsa mõnus, kui paljudes riikides kehtib sama raha – reisida mulle meeldib, loodetavasti teen seda edaspidigi. Palju lihtsam on, kui ei pea raha kaasa vahetama, igasugu hindadest on ka kohe selge ülevaade – kas ja kui palju Eestist kallim on. Rahvusluse säilitamiseks on igasugu muidki viise, ei pea sellest OMA rahast niiväga kinni hoidma, ühine raha on mitmeti praktilisem.
Mulle meeldib, et hinnanumbrid lähevad väiksemaks. Mulle isiklikult sobisid Londoni hinnad (muidugi ka sealset palka saades) Eesti omadest tunduvalt paremini. Kui esimest korda Eestisse tagasi kolisime, ei väsinud hämmastumast, et poes nii palju raha läheb – hinnad olid vahepeal tõusnud, lisaks ostsin vanasti süüa vaid endale, nüüd juba perele. No ja üldse tunduvad asjad odavamad, kui numbrid väikesed on 😛 Kergem arvutada ka.
Kui palju hinnatõus eurot mõjutanud on, seda ma arvata ei oska. Pakun, et veidi ikka, aga kindlasti mitte nii palju, kui väidetakse. Ja kuigi ma saan aru, et raskemas seisus peresid paneb vägagi nördima Ansipi avaldus, et pole teha muud, kui oma tarbimiskäitumisega hindu mõjutada ehk leib ja piim ostmata jätta (geniaalne lahendus, eks), siis meie peret see hinnatõus, jumal tänatud, nii oluliselt ei mõjuta. Eks muidugi on nõme, kui hinnad kallimaks lähevad, see ei meeldi kellelegi… Aga piim ostmata sellepärast ei jää, tekib vaid ehk juurde motivatsiooni osta seda otse talunikult.
Mida ma, muide, juba teekski, kui leiaks mõne, kelle piim maitseb normaalselt. Mäletan, kunagi keegi siinsamas kommentaaris seletas, et kui lehmad on puhastes oludes kasvanud ja hästi söönud (oli midagi taolist), siis maapiimal teistsugust maitset pole, Kessu juures joodud piimal näiteks tõesti polnud ka. Aga siin kõrvalmaja õues müüakse ka piima ja vot sellel piimal on maitse küljes, ei meeldi eriti. Juua võin, aga ise eelistan ikka poepiima. Ääh, väga OT juba.
Müntide kasutamisega harjusin ka Londonis elatud aja jooksul täiesti ära, nii et sellega seoses pole mul midagi kurta.
Mida ma aga täna mõtlema hakkasin, on see, kuidas saavutatakse kroonide asendamine eurodega täpselt aastavahetuse keskkööl, kõik need pangaautomaadid ja poed, see on ju füüsiliselt võimatu. Sellele küsimusele leidsingi vastuse Abikaasalt saadud voldikust – pangaautomaatides vahetatakse raha ära 48 tunni jooksul, poes on kroon euro kõrval võrdse maksevahendina kuni 14. jaanuarini. Nii et alles 15. jaanuaril oleme täiesti euro peal… Ja hinnad kroonides peavad euronumbri kõrval kuni juuni lõpuni nähtaval olema.
Huvitav oleks veel teada, kuidas poodides sel üleminekuperioodil raha tagasi antakse 😛 Eeldan, et isegi kui maksta kroonides, siis tagasi saab vaikimisi eurodes. Aga kui spetsiaalselt kroone küsida, äkki antakse siis neid ka? Miks keegi seda küll tahtma peaks, ei kujuta ette… Aga see selleks.
Igatahes on euro tulek täitsa põnev. Muutustega tuleb ikka kaasa minna. Ootan huviga!
Miks minust reality-staari ei saa
Lugesin just üht väga mõnusat postitust inimeselt, kes käis 100 sekundit saate castingul. Ma olen tema kirjutatuga igati nõus ja sellest lähtuvalt on ka väga lihtne, miks mina sinna oma jalga ei tõstaks.
KUI ma peaks olema kõige targem, siis minu ego ei lubaks elu seeski olla nõus väikseima summaga, olgugi et ma põhimõtteliselt tean, et parem natuke kui mitte midagi. Minu ego ei lubaks elu sees saatest lahkuda teadmisega, et tänu minule tuli võidusumma nii suur, aga enamikuga sellest jalutas minema mingi idioot.
Aga jõudkem nüüd selle juurde, mis on tõenäoline – et ma olen kõige rumalam 😀 Sel juhul oleksin ma kindlasti nõus kõige väiksema summa võtma, AGA… Paarituhande krooni eest ma küll ei lähe ennast rahva ees lolliks tegema 😀
Ühesõnaga jah… Need, kes sinna lähevad, peavad olema kas väga targad, kannatlikud ja mõistlikud, et loota teiste mõistlikkusele (ühes hiljutises saates olla kuuldatavasti üks selline seltskond olnud, kus kõik saidki vastavalt oma teadmistele ja olid suht kohe sellega nõus) ning olla vajadusel nõus väiksema summaga, et üldse midagi saada (kui juhtub tõenäoline ja ta satub seltskonda, kus on mõni vaene idioot, kes arvab lõpuni, et tema peaks saama suurima summa, kuna TEMA elu on ju kõige raskem)… Või siis lollid, kes teavad, et nad ei tea midagi ja on algusest peale väikseima summaga nõus, sest natuke raha tahaks ikka saada.
Kõik ülejäänud lahkuvad sealt ilmselt negatiivsete emotsioonidega. Aga noh, idioote ju jätkub. Miljonimäng on igatahes tunduvalt inimilikum koht, kus üritada oma teadmisi proovile pannes nutsu saada.
Teemat arendades – ma poleks nõus minema ühessegi realitysse, eriti Eesti omasse, need tunduvad alati nii võltsid ja pingutatud (saan aru, et talendisaate formaati on kohtunike jõulised arvamused ja vastuseisud ning saatejuhtide kõigi esituste lavatagune kommenteerimine sisse kirjutatud, UK/USA versioonides see toimib edukalt… Aga meie žüriid ja saatejuhte oli pool ajast võrdlemisi piinlik vaadata). Ma pole ühelgi alal nii tugev, et tahaks kaamerate ees teistega võistelda (talent, superstaar, modellid), mul pole soovi sattuda ootamatutesse olukordadesse, kus iga minu reaktsiooni filmib kaamera (naistevahetus), mul pole mingit huvi osaleda nõmedatel või jälkidel jõukatsumistel (need üksiku saare värgid, hirmu faktor jne) ega võistelda mingi mehe (olgugi rikka ja pandava) tähelepanu eest (unistuste printsess, average joe jm), olgugi et auhind võib olla ahvatlev. Ühesõnaga pole mitte mingit soovi rahvale tsirkust ja ennast lolliks teha.
Nii kole ma õnneks ka pole, et tunneks teravat vajadust kirurgilise sekkumise järele… Kui keegi tahaks mulle unistuste kodu ehitada, vat see oleks küll meelitav, aga paraku pole meie pere kindlasti nii deserving (hea, aga puruvaene/kümnelapseline/õnnetuse läbi elanud/haige/puudega jne jne), et sellesse formaati sobida, ja ega nädalaga ehitatud majas ju tegelikult elada ei tahakski.
Mõned saated on meelelahutuseks muidugi täitsa toredad vaadata, need totaalsed muutmised ja staarid-modellid-talendid. Naistevahetuse-sugused jälle ei kõlba kassi saba allagi.
Või nojah… Igaühele oma. mina jään igatahes Blogi-Tikriks 🙂
Hehee
Jäin siin TV3 pealt ühte filmi vaatama – In Good Company – ja naersin mõnuga. Kohe tuli reklaam ja tsitaatide alt oli sama koht täitsa olemas:
Dan Foreman: [picking up another phone to interrupt his daughter’s phone conversation with her new boyfriend]: Hello, this is Mr. Foreman. If you give my daughter an alcoholic beverage or a joint, I will hunt you down and neuter you.
Mh… Kirja panduna ei kõla see üldse nii naljakalt. Näitlejatöö oli oluline osa 🙂