2010

…siiani igatahes 😛

Hommik algas eriliselt selle poolest, et meid oli omaette jäetud – ja kui ema kell seitse ära läks, ei mul siis enam und tulnud. Kõigepealt läksin suurde tuppa maha jahtuma. Lesisin seal nii kaua, kuni jahe hakkas, siis ronisin tagasi voodisse magava perekonna kõrvale ja lugesin üle tunni aja raamatut.

Sain rahulikult duši all käia, enne kui keegi ärkas, Abikaasa veidi hiljem samamoodi. Sai rahus kõik uksed lahti jätta ja alasti mööda korterit ringi jalutada. Sain rahus ennast kreemidega möksida ja varbaküüsi lakkida. Saime rahus hommikust süüa, ilma et oleks olnud ruumikitsikust ega kellegi järel ootamist või tunnet, et keegi ootab meie järel. Ühesõnaga sai nautida kõiki neid pooleteise kuu eest veel nii iseenesestmõistetavaid pisiasju.

Lõuna paiku saime kokku Marko, Heidi ja nende põnniga ning käisime korraks Tammistes laadal, mis oli täiesti mõttetu. Mõtlesime siis hoopis ranna poole jalutama minna. Sujuvalt tekkis idee, et peaks kuskile sööma minema ning otsustasime Steffani kasuks. Kohale jõudes pidime saba nähes peaaegu alla andma, mõtlesime pizza kaasa osta – aga selle ajaga, kui olime suutnud menüüst midagi välja valida, oli saba juba edasi liikunud, nii et otsustasime ikkagi jääda.

Õigesti tegime! Steffani on ikka suurepärane koht. Väliterrassil oli mõnusalt varjuline ja tuuline. Pizzad imehead nagu alati… Ja no mis mind muidugi eriliselt võlub, on see, et vesi jää ja sidruniga on endiselt prii (kraanivett joon ma ju nagunii kogu aeg). Selle raha, mis joogi ostmisest kokku hoiab, jätan hea meelega jotsiks 🙂

Pugisime kõhud pizzat täis ja liikusime seejärel ranna poole. Isutas jäätisekokteili järele, mis oleks mõnusale einele punkti pannud. Mäletasin, et Kuursaali väliletist sai 0,33 klaasi 25 krooni eest, rihtisimegi sinnapoole. Aga tee peale jäi Onu Säm ning too teine putka, mis seal kõrval on, kus meeldiva üllatusena sai 25 krooni eest tervelt pool liitrit! Ikka puhas jäätis ja mahl, polnud mingit piima sisse segatud, nagu näiteks ühes promenaadi alguse putkas tehti. Jällegi leidsime sealsamas mõnusa varjulise istekoha ja nautisime elu.

Minu meelest on kuritegu jäätisekokteili 0,25 klaasis serveerida, sellest saab ainult maitse suhu ja isu vaid suureneb. 0,33 on enam-vähem, aga isu täis saamiseks lähebki vaja pool liitrit. Ja kui sellele on eelnenud kolmveerand imemaitsvat pizzat, siis paneb lõpuks suisa mõnust ägisema.

Ühesõnaga üle pika aja õnnestus väljas niiviisi süüa, et kõik oli meeletult maitsev, kõhu sai ääreni täis ning polnud tunnet, et oleme mõttetult kulutanud.

Jalutasime veel natuke ning otsustasime lõpuks jõkke ujuma minna. Mõeldud, tehtud. Minu selle suve esimene ujumine, lõpuks ometi! Plikale oleks kindlasti meres rohkem meeldinud, jões oli tema jaoks sutsu jahe, no ja nii kiiresti läks sügavaks, polnud madalaid sooje lompe, kus istuda. Aga tal oli ka siiski päris lõbus, mere äärde läheme vast homme.

Koju jõudsime poole seitsme paiku õhtul ja nüüd on hirmus väsimus peal. Aga tõepoolest, nii mõnusat päeva pole veel olnud. Natuke privaatsust, normaalne ilm (24 kraadi ringis ja piisavalt tuult), minimaalselt pingeid, hea seltskond, hea toit… Mida enamat veel elult tahta?

Mm, ma tean küll – tahaks, et selliseid päevi tuleks veel PALJU!