Sünnipäevalastele hurraa!
Palju õnne Abikaasale, MrsB-le ja kuningannale kah 😀
pildi laenasin siit
2010
Ikka rõõm
Ei ole midagi erilist juhtunud, igasugu halbadest asjadest (kõvaketta jamad jms) teadikult ei mõtle, igapäevaelu pisiasjad on endiselt võrratud.
Plika on oma kellakeeramise järgsetest uneprobleemidest üle saanud – kui ei lase tal just üle väsida, siis saab ükskõik kumb meist ta nüüd nii lõunal kui õhtul ilusti voodisse. Lihtsalt musi ja mõmmi ja pai, läheme minema ning jätame toaukse poolenisti lahti. Püstiajamise ja kaisuloomade voodist välja viskamise periood on möödas – ma ei viitsinud pärast paari sellist päeva neid talle enam tagasi andma minna, ju sai aru, et see ei vii kuskile. Eile õhtul lalises vähemalt pool tundi omaette voodis, aga püsti ei ajanud kordagi, virinat ka ei olnud. Ei pea enam juures olema ega laulma ega midagi. Lõpuks ometi iseseisvus!
Päevasel ajal tegeleb ka üle poole ajast omaette, vahel peaaegu kogu aeg. Sööb üheksast oma hommikupudru ära, siis asjatab omaette – mina saan rahus arvuti taga hommikukohvi ja võileibu nautida. Üheteistkümne paiku läheme tavaliselt õue, aga kui mingil põhjusel ei lähe, siis mängib lihtsalt tunni kauem omaette. Kaheteist-poole ühe paiku lõuna, ühest tuttu. Kolme-nelja paiku ärkab. Poole nelja-nelja paiku õhtuoode, siis mängib ka suht hästi omaette, kuni Abikaasa koju jõuab. Õhtuti nõuab pigem rohkem tähelepanu, aga kui Abikaasa on kodus, siis on issikas nagunii. Minu elu on puhkus 🙂
No tegelikult nii muidugi pole, et Plika päris terve päev omaette oleks. Ikka käib aeg-ajalt mul arvutijuhtmeid tirimas või segamas, mis ma siis ka parajasti ei teeks. Aga seda on siiski võrdlemisi vähe 😀 Ikka super hea ja iseseisev laps on. Pean rohkem ennast kasvatama, et tema juhtmesikutamiste peale mitte närvi minna, kui ma ka parasjagu mingisse oma asja süvenenud olen. Laps tahab ju lihtsalt tähelepanu 🙂
Potilkäimisega on nii, kuis juhtub. Viimasel ajal jookseb kodus üle poole ajast poolpaljalt ringi, nii et mähkmeid kulub päevas veidi vähem. Potil istub rõõmuga, aga viimastel päevadel ei taha sinna midagi teha, pigem ootab, kuni mähkme alla saab. Eks suvel soojal ajal saab Eestis korralikku treeningut tehtud.
Rääkima pole rohkem hakanud, aga aru saab väga paljust. Igasuguseid asju toob ja viib palumise peale – banaanikoored kööki prügikasti, köögist Abikaasale mahlapaki tuppa jne. No selle muidugi mina andsin talle külmkapist, ise ei võtnud 😀 Ja kui köögisahtlitest või recycling kastist asjad välja tirib, siis paneb need minu juhatusel ka ilusti õigetesse kohtadesse tagasi.
Igahommikune traditsioon on näiteks see, et kui Plika puder pliidil podiseb ja mina nõuderesti tühjendan, siis sel hetkel, kui ma söögiriistu nõuderestilt võtan, jookseb Plika kohale ja tirib nugade-kahvlite sahtli lahti, et ma saaks need sinna sisse panna.
Trepist tahab ainult püsti käia – see on kerge siis, kui käsipuu on olemas, aga meie kodutrepp läheb ju nö kahe seina vahele. siis toetub ettevaatlikult kätega vastu seina ja läheb ikka püsti. Varasema kõhuli minemisega sai poole kiiremini, aga tema on ju suur tüdruk!
Samamoodi ei taha enam kõhuli liumäest alla lasta, ikka istuli. Nüüd pean tal jälle ekstra silma peal hoidma, esiteks ta väga ei julge ennast lahti lasta, teiseks kipub külili vajuma. Aga noh, eks areneb.
Igatahes üldiselt käitub Plika väga hästi ning lubab mul puhata. Ja ma pean tunnistama, et võtan ka viimast – olen arvestanud, et alates augustist läheb jälle kiireks. Seni naudin, kuni antakse!
Abikaasal on homme sünnipäev. Ülehomme õhtul on kauaoodatud UH – pöidlad pihku, et kõhuelanik jalgu ristis ei hoiaks!
Ilmateade lubab järgmiseks neljaks päevaks 14-18 kraadi ja puhast päikest. Tundub tulevat kolmas nädal, kus nädala sees on pigem veidi jahedam, aga nädalavahetusel, kui tööinimesed (loe: Abikaasa) ka kodus, on supersoe ja suvine.
Oi kurja
Ma siin nokitsen kogu vaba aja oma suure projekti kallal – pakun, et umbes veerand on tehtud. Sellega seoses tuhnin oma minevikus ja no päris jabur on lugeda, mida ma tegin ja mõtlesin aastal 2006 😀
Millalgi märkasin kella vaadata – sügav öö on käes. Selline vastutustundetu poole ööni arvutis istumine on ka minevikumuusika, nüüd käib elu ju pikemat aega Plika graafiku järgi, nii et õhtuti vajun iseenesest varakult voodisse.
Kohe sihuke noore ja vallalise tunne tuli peale 😛
Nädalavahetus on jälle täielik suvi, 18 kraadi ringis.
Tavaliselt käime poes laupäeva hommikul, eile jõudsime alles õhtul peale kuut. Nagu sõda oleks üle käinud – MITTE MIDAGI polnud osta, riiulid täiesti tühjad! Vähemalt sellest kraamist, mida meil vaja oli 😛 Mahetomatid näiteks ja meie tavaline sai ja mitmed muudki asjad…
Täna sai jälle naabritega grillitud, tähistasime tagantjärele naabrimehe sünnipäeva. Sai jälle kooki teha ja nautida 😛 Kui väljas jahedaks läks, istusime üheksani nende pool ja vaatasime mingit Zorro filmi, mida ma polnudki näinud… Kunagi oli too esimene Banderase Zorro mu suur lemmik, tänane oli selle järg.
Oh, aga ma nüüd keeran kähku magama, homme on nagunii hirmraske tõusta.
Väga kehvasti
Soetasime mäletatavasti sügisel välise kõvaketta, et saaks lõpuks ometi backupi tegema hakata. Jaanuaris tõstsin kogu oma arvuti sisu kettale, et uus Windows peale panna. Kuna ma polnud kindel, kas seda kuu aja pärast uuesti tegema ei pea, mõtlesin, et ei hakka kõike üldse tagasi tõstmagi, pigem alles siis, kui on kindel, et Windows jääb pikemaks ajaks. Seega tõstsin arvutisse ümber vaid kõige hädavajalikumad asjad.
Nojah, veebruari lõpus, kui ma Eestis olin, teatas Abikaasa, et ei pääse kettale ligi. Tagasi tulles vaatasime ja katsetasime – arvuti tundis ketta ära küll, aga viskas ette errori cyclic redundancy check ning käskis formati teha. Kettal olevale infole ei saanud kuidagi ligi.
Googeldasin ja lugesin välja, et see error pole miskit hullu, enamasti saab kõik info ikkagi kätte. Nii see ketas siis seisis meil riiulil, esialgu mõtlesime, et viime Eestisse kolides Runni juurde, tema vast oskab aidata.
Aga nüüd tekkis mul vajadus sealt kettalt võimalikult kiiresti igasuguseid asju kätte saada, nii et hakkasin Runni abiga ise info taastamisega tegelema. Easyrecovery skännis kokku 25 tundi ja leidis üle 38 000 faili kenasti üles. Ainus häda on selles, et ühtegi failinime ta ei näidanud, ainult kaustu ja failide suurusi… Ja nende taastamisega ta millegipärast hakkama ei saanud – raport viskas ette rea skipped teateid ja kõik… Ketas ise tegi skänni lõpupoole enam kui kahtlaseid hääli – kõigepealt lõgises, siis piiksus… Olin juba päris mures, aga jäi mingi hetk vait ja skännis ilusti lõpuni.
Kui taastamine ei tahtnud õnnestada, soovitas Runn mul poolelioleva töö salvestada, arvutile restart teha ja siis uuesti proovida. Ketas oli selleks hetkeks jälle piiksuma hakanud ning jooksutas arvuti restardi tegemisel kokku – shutting down kiri jäi lihtsalt ekraanile ja edasi ei liikunud. Tõmbasin ketta USB-st välja, selle peale oleks ta pidanud kohe vait jääma. Hämming – piiksus edasi. Alles toitejuhtme välja tõmbamisel jäi vait. Restart sai pärast ketta arvutist lahti ühendamist igatahes tehtud.
Ainult et… See ketas piiksubki nüüd. Pärast seitsmetunnist jahtumist piiksub samamoodi edasi ja nüüd ei tunne arvuti seda enam üldse ära – ei näita, et ühendatud oleks. Googeldasin ja lugesin selle piiksumise kohta – enamikul inimestel tekkis see pärast ketta kukkumist ning väidetavalt ei ole sel juhul enam ise midagi teha, ainus võimalus faile kätte saada on meeletut raha maksta, et ketas siis spetsiaalses clean roomis vms lahti võetaks ja…
Aga kurat, noh, minu ketas ei kukkunud, lihtsalt lambist lakkas töötamast! Põhjus ehk selles, et katkestasime kunagi USB ühenduse valel ajal ja see keeras midagi p*rse. Aga arvuti ju tundis ketta ära, mis siis, et ligipääsu ei olnud. Aga Easyrecovery ju leidis kõik need failid üles… Ma olin juba täiesti kindel, et nüüd on vaid taastamise vaev… Selle asemel hakkas ketas piiksuma ja kõik tundub täiesti p*rses olevat.
Ah et mis mul seal ketta peal on? Kõik fotod alates sellest ajast, kui esimest korda Londonisse kolisin. Kogu minu elu alates märtsist 2007. Kõik, mis on seotud Londoni, Abikaasa ja Plikaga. Kõik, mis mulle hetkel korda läheb. Varasemad fotod sai albumisse tehtud ja sellega seoses on enamik neist ka DVD-de peal olemas, uued olid ainult arvutis… Nüüd siis kettal.
Nutta tahaks. Ma ei tea, mida teha. Ma PEAN need kätte saama. Ja mul ei ole tuhandeid dollareid, mida taastamise eest spetsidele maksta.
Ja ei, ärge üldse tulge mõnitama, et oleks siis pidanud backupi tegema. Selle jaoks ketas ju ostetud saigi. Üheks kuuks julgesin oma asjad vaid sinna peale jätta ja muidugi pidi vastik Murphy kõik p*rse keerama.
Ahastus…
Ei, hea küll, ma võin loota, et äkki ta enam paari päeva pärast ei piiksu. Et arvuti tunneb ta jälle ära ning saan poolelioleva taastamise edukalt lõpule viidud. Ja siis võiks jälle karbi ümbert ära võtta, kõik ühendused üle kontrollida, ehk otse mõne arvutiga ühendada ja niiviisi proovida…
Aga kui enne tundus olevat tõenäoline, et kõik saab korda, siis nüüd olen ma paanikas. Ja palun kõiki kõrgemaid jõude, et juhtuks ime ning ma oma fotod ikkagi kuidagimoodi kätte saaks. Ma ei saa kaotada kolme aastat oma elust, see pole lihtsalt vastuvõetav! Kuidagi PEAB selle asja korda saama!
Segane
Kuna Abikaasal on mõned sõbrad hetkel Londonis, käis ta nendega väljas ja jõudis koju alles veidi enne viit. Mina ärkasin tema tuleku peale üles ja ei suutnud enam uuesti magama jääda, liiga palju mõtteid keerles peas. Lõpuks andsin alla ja tulin veidi peale viit voodist tulema.
Magatud sai kokku vaid viis tundi – eks näis, millal uni mind maha murda tahab. Loodetavasti mitte enne, kui Abikaasa on üles ärganud 😉
Praegu on aga hea rahulikult arvutis istuda, sidruniteed juua, varba alla rohelisi triipe maalida (ilma et Plika üritaks briljantrohelise pudelit endale mängimiseks krabada) ning akna tagant kostvat linnulaulu kuulata. Täiega siristavad! ja vaikselt hakkabki valgeks minema 🙂