Plika on haiglane – pakuks, et peasüüdlane on miskine õel tuule ja hammaste kombo. Olen küll üritanud teda mitte liiga õhukeselt ega paksult riidesse panna, kapuuts on vähegi suurema päikse ja tuulega peas, tugevama tuulega müts, mis kõrvu paremini katab… Aga noh, need kevadised salakavalad ilmad, teadagi. Pluss umbes viimased kuu aega või nii on Plikal vahetevahel käed küünarnukini suus ja ilastab elu eest. Tagumised purihambad ju veel tulemata, siiani pole päid välja pistnud kah. No anname siis Nelsonit ja… Mis seal muud ikka teha.
Eile õhtul vaatasime, et Plika on kahtlaselt väsinud – ei nihverdanud ringi nagu tavaliselt, kippus ainult sülle ja lesis põrandal. Tavalisest natuke kuumem oli nagu kah – aga kraadiklaasiga on nii halb suhe, et kui just kõrge palaviku kartust pole, siis ei hakka üldse kraadimagi. Kerge palavikuga pole nagunii muud teha, kui palju juua anda, mitte väljas käia ja oodata, et üle läheks.
Ühesõnaga panime ta eile lihtsalt tavalise kella üheksa asemel juba kaheksast magama. Pooleteist tunni pärast hakkas virisema, ärkas mõneks ajaks üles… Kustus õige pea jälle… Jäi ööseks meie vahele magama. Oi, rahutu öö oli. Iga tunni tagant virises, meie ärkasime kogu aeg mõlemad üles, et teda rahustada.
Hommikul ärgates tundus enam-vähem, oli suht heas tujus, sõi peaaegu kõik pudru ära, mängis sutsu omaette, väljas jätsime muidugi igaks juhuks käimata. Nohu on ka kallal, nina voolas nagu mahlakask. Ega ma ometi hiina värviteraapiaga õigel ajal (st ennetamiseks) alustada märka, tegin siis nüüdki rohelised triibud varvaste alla, suutsin selle käigus ennast briljantrohelisega üle valada. Küünelakieemaldi töötas väga visalt – heledamad plekid sain maha, kaks sõrme, mis kõige rohkem kannatada said, on see-eest siiani helerohelised, eriti küünealused 😛
Miski hetk muutus virin täitsa väljakannatamatuks, miski ei lohutanud, süles ka vait ei jäänud, olin juba täiesti närvis – no ma üldse ei kannata põhjusetut virisemist 😛 Ja ei aita teadmine, et põhjus on, mina lihtsalt ei tea seda – tahaks ju kuidagi aidata. No igatahes õnnestus ta lõpuks süles vait kõigutada ja siis avastasin, et magab kah. Ega’s midagi – tudumähku alla ja voodisse. Ei ärganud üles ühegi protseduuri juures. Lõuna jäi söömata ja uni tuli tavalisest tund aega varem – näis siis, kui pikalt. Küüslauguküüne lõikasin voodi ääre peale viiludeks, vietnami salvi varvaste vahele määrida kahjuks unustasin, ehkki tahtsin seda enne lõunaund teha. No mis seal ikka, hiljem siis.
Ühesõnaga jah… Loodetavasti saame kähku jagu. Vähemalt on järgmise lennureisini terve pikk kuu aega 😀
