Minu sünnipäevakinkide hulgas oli Lushi kinkepakk – dušigeel, paar kreemi ja kolm seepi. Ja need seebid lõhnavad nii hästi, et tahaks kangesti ära süüa. Karp on mul siin arvuti kõrval laua peal lahti ja suu jookseb vett…
Aga ei, ma olen tubli ja kasutan kõik vanad asjad enne lõpuni. Seni hoiangi seepe lahtiselt toas ja mõnulen hea lõhna sees.
Kuna plika juba mõnda aega oma voodis probleemideta ja kiiresti magama jääb, otsustasime, et oleks aeg harjutada teda seda iseseisvalt tegema. Eile õhtul ja täna lõuna ajal katsetasin varianti, kus panin Plika voodisse ja läksin ise minema, aga jätsin magamistoa ukse lahti. Õhtul oli toas pime, läbi ukse paistis veidi hämarat elutoa valgust, lõunasel ajal on toas hämar (kardinad ette tõmmatud), uksest paistab päevavalgust, mis pole aga otsene, seega on siiski piisavalt hämar.
Ja õnnestus! Mõlemal korral oli veidike viginat, nii et laulsin nurga tagant salmikese karumõmmi unelaulu, selle peale rahunes aga kohe maha ja paari minutiga oli täielik vaikus majas. Loodetavasti lähevad edaspidised korrad sama libedalt 🙂
Ju see lahtine magamistoa uks, veidike valgust ja kõrvaltoast kostev arvutiklahvide klõbin või vaikne muusika tekitavad tunde, et me oleme lähedal. Päris pimedasse tuppa kinnise ukse taga üksi jäädes oleks kohe nutt lahti – uks kägiseb ka vastikult, nii et ei saa märkamatult ära “hiilida”. Minu jaoks pole aga mingit vahet, kas uks on kinni või lahti – need 10 min, mil Plika magama jääb, võime ju vaiksemalt olla, siis saab ukse kinni tõmmata ja ongi korras.
Käisin eile ämmaka juures, mõttetu visiit nagu tavaliselt – kõik oli korras. Nojaa, südamelööke sain kuulda, mis oli nunnu, aga kuna ma tunnen juba kaks nädalat liigutusi, pole selleski midagi erilist. Ainus huvitav info oli see, et mu veri sisaldab veidike M-antikehi, millel nad nüüd hakkavad silma peal hoidma, et nad juhtumisi ei paljuneks – võimalik, et pean edaspidi iga kuu verd andma. Aga muidu on need suht suvakad asjad, seda kinnitas nii ämmakas kui hiljem Google’ist loetu. Ja no mina, vana muretu rase, ei muretse ju millegi pärast 🙂
Neli nädalat ja üks päev LA-ni… Ei suuda ära oodata! Ja katsugu ta siis vaid jalgu ristis hoida 😛
Ei, tegelikult ma koristasin hommikul kõik ära nagu tavaliselt, keetsin Plikale putru ja… Siis läkski asi käest ära 🙂 Kõigepealt passisin niisama arvutis, siis helistas Merlis Skype’is, temaga sai lõpuks tund aega juttu räägitud. No ja kui ma lõpetasin, oligi kell 12 – tavaliselt läheme 11 paiku õue ja hakkame 12 juba koju tagasi tulema.
Nii et õueskäik jäi täna ära. Määravaks sai peale laiskuse ka äärmiselt hall ja üldse mitte välja kutsuv ilm, ehkki vihma ei sadanud, nii et vabalt oleks võinud minna. Kuna Plika aga pühapäeval ja teisipäeval suisa kaks korda väljas käis, ei ole vast suurt vahet, kui see üks päev nüüd vahele jäi.
Ootasin huvi ja hirmuga, kuidas Plika siis lõunaunne jääb, kui enne väljas mütanud pole. Tavalise 2-6 minuti asemel läks nihelemiseks, sättimiseks ja uinumiseks seekord kaheksa minutit – ühesõnaga ei mingit probleemi. Kõige üllatavam oli aga see, et ta ei ärganud kaks tundi hiljem ka uksekella peale, kui mulle juurikakast toodi – tüüp lasi pealegi kaks korda ja pikalt kella… Plika on praeguseks kaks ja pool tundi maganud, siiani ei kosta teisest toas piuksugi.
Aga ei, homme hakkan korralikuks, ausõna!