January 2011

Sõprusest

Sõbrateema on alati nii keeruline. Mõni arvab, et sõbraks võib nimetada ainult seda, kellele sa öösel kell kaks helistada julged. Ma vist ei helistaks suurt kellelegi 😀 Mina kipun sõpradeks pidama ka neid inimesi, kellega ma olen mingil ajaperioodil väga tihedalt suhelnud (ehkki mitte just öösel helistanud, et maailma hädasid kurta) ja hiljem enam mitte nii palju… No igatahes, ma ütleks, et on vähemalt kaheksa inimest, keda ma oma sõbraks pean, ehk rohkemgi. Neist kaks – Pips ja Maris – on praegu sellised, kellega kõige rohkem suhtlen. Lisaks on päris palju väga toredaid tuttavaid, kellega on tõeliselt mõnus suhelda, aga keda ma võib-olla veel nii hästi ei tunne ja pole jõudnud nendega veel nii palju aega koos veeta, et julgeks sõbraks nimetada. Ehkki tuttav kõlab nii… Külmalt 😛 Ja tunded nende suhtes on palju soojemad.

Igatahes. Ma tunnen ennast siin Pärnus vahel natukene üksinda. Mis pole kohe kindlasti kuidagimoodi mu sõprade süü. Nemad on toredad ja ma armastan neid väga. Elu on lihtsalt selline, et sõprade jaoks suuremat aega ei jäägi. Õnneks olen netiinimene ning paljud mu sõbrad ka – MSNi vestlused aitavad palju, nii et ega ma tegelikult ennast eriti üksikuna ei tunnegi. Kõige tähtsam on nagunii pere ja kahe väikese lapsega läheb põhiline aur ja aeg neile – rutiinist kinni hoidmine ja kodune elu on hetkel väga au sees.

Aga vahel tahaks ikka rohkem seda näost näkku suhtlust. Rohkem, kui see teises linnas või erinevas eluetapis olevate sõpradega õnnestub (ja see jällegi polnud vähimalgi määral kriitika, otse vastupidi – mul on väga hea meel, et neid harvagi näen ja et ükski sõber pole pärast mu emaks saamist lihtsalt ära kadunud, kuna “titemammadega pole ju millestki rääkida”). Kogemuse põhjal võin öelda, et selle soovi mingilgi määral realiseerimiseks on vaja inimest, kellel on sinuga enam-vähem ühevanune laps (lapsed), sarnane maailmavaade ja lähestikku elukoht. Tartus oli Kessu ja ma olen ka varem öelnud, et see on mu suurim kahetsus seoses Tartust ära kolimisega – vaevalt sain teda natuke rohkem tundma õppida, kui juba ära läksin… Ja nüüd on ta üks neist, kelle tihti nägemisest ma vaid unistan.

Täna käisin ma külas Tagel, kellega sain kunagi tuttavaks tänu oma blogile. Täpsemini siis – tema luges mu blogi ja miski hetk kirjutas mulle. Ja kui ma Londonisse kolisin, siis pakkus ennast vabatahtlikult appi mu dokumente tõlkima ning säästis mulle toona hulka aega, vaeva ja raha.

Nüüd Pärnusse kolides olin ma tükk aega omas mullis ja mustas augus, aga kui ma sealt lõpuks välja ronisin, siis leidsin kiirelt, et on vaja uut Kessut 😛 Ja Tage tundus olevat suurepärane kandidaat. Nii ma siis tegingi ettepaneku kokku saada (tema oli nagunii juba tükk aega sama kaalunud), mis lükkus muidugi üle kuu aja edasi, sest Plika oli haige, siis olid jõulud, siis muud asjad, siis oli Plika jälle haige… Aga nüüd lõpuks jõudsime reaalselt tegudeni.

Ja näed – leidsingi päriselt sellise inimese, kes elab minust kõigest kilomeetri kaugusel, kel on Plikaga ühevanune tütar, minuga ülimalt sarnane maailmavaade ja kes lobiseb kah täpselt sama palju kui mina. Mida hing veel ihaldada oskaks?

Ma ei jõua ära oodata, et lumi ära sulaks ja see kilomeeter kerge vaevaga läbitav oleks 😀 Täna tegin ise väikese valearvestuse ja viisin Plika pärast kahenädalast tubast režiimi esimese asjana kodust nii kaugele, lootes naiivselt, et ta minuga koostööd teeb ja õiges suunas jalutab. Tema tahtis arusaadavalt hoopis ringi vaadata ja lund süüa, mistõttu ma teda niigi vähese aja säästmise mõttes kolmveerand ajast süles tassisin ja samal ajal üritasin kergkäru läbi lumevallide lükata. Ja siunasin ja vandusin 😀 Aga koju tagasi saadeti meid ära, Plika sai mõnusa seljatoega kelgu peal sõita, mina sain imestada, kui kerge on käruga võrreldes kelguga liikuda ja nüüd on kavatsus kiiremas korras samalaadne kelk soetada, et talvel liikumisega rohkem vabadust saada.

Igatahes… Jättes kõrvale logistikaprobleemid, oli võrratult tore hommikupoolik ja kahju on vaid sellest, et polnud aega pikemalt lobiseda, laste uneaeg tuli peale. Sest igasugu teemasid, millest rääkida, oleks niiiiiiiiiiii palju. Järgmise korrani!

Vastuseks Kittyle ja Oudekkile

Ma nüüd kirjutan natuke pikemalt teemal, mida ma olen endale lubanud siin blogis mitte kunagi käsitleda, sest mulle ei meeldi kirjutada asjadest, millest ma midagi ei tea. Kuna ma aga natuke juba kirjutasin ja tekitasin paaris lugejas küsimusi naiivse väitega, et mulle meeldivad madalad maksud ja kõrged toetused 😀 Siis paraku läks mu vastus liiga pikaks ja ei mahtunud kommentaarivormi ära. Ma siis võtan julguse kokku ja avaldan selle eraldi postitusena. Piinlik on küll, sest ma olen maailma suurim poliitikavõhik ja ei valda isegi neid teemasid, millest järgnevalt kirjutada kavatsen, pea üldse mitte. Ärge siis väga kõva häälega naerge 😛

Ma leian, et lastetoetus on praegu ilmselgelt naeruväärne. Tundub, et lastetoetuste teema juurde peaks kohe kindlasti käsitlema ka vanemahüvitist, mida ju isegi praegu saan ja mis maksurahadest palju neelavat. Süsteemi kui üleüldise üle ma ei hakka kohe kindlasti targutama, sest mulle antud oludes juhtumisi sobib väga hästi (igaüks vaatab ikka oma mätta otsast, eks). Alammäär võiks mu meelest madalam olla küll – nt 20 000 vms. Ma olen seda meelt, et kui inimene juba nii palju teenib, siis võiks tal ka juba nii palju oidu olla, et natuke kõrvale panna, mitte ennast 30a laenudega nii kinni nöörida, et kui 25 000 asemel 1,5 aastat 20 000 saab, siis jääb laps tegemata, kuna muidu kasvaks võlad üle pea. Minu meelest on see lihtsalt idiootlik suutmatus raha planeerida. Ja lapsi tehakse ju ikkagi laste saamise soovi, mitte riigi toetuse pärast – kui kellelgi sellepärast tegemata jääb, et  riik suvatseb teda 1,5 aasta jooksul vaid 20 000-ga toetada, aga palk oli kõrgem, siis ilmselt ongi parem, et see laps tegemata jääb. Iseasi on see, kui palju vanemahüvitise ülempiiri alandamine üldse aitaks, ma pole sugugi kindel, et sealt mingeid meeletuid summasid sel moel kokku hoitaks. Ma tõesti ei tea.

Ühesõnaga põhipoint on see, et lastetoetus peaks mu meelest igal juhul suurem olema – kõigil, olenemata sissetulekust. Ja lasteaiakohti rohkem. Ja töökohad väikeste laste vanemate graafiku puhul paindlikumad. Ja nii edasi. Et vanemahüvitis on küll hea ja tore asi ja kindlasti tõstab iivet ka, aga kui see 1,5 aastat möödas on, siis ei tunne lapsevanemana ennast küll enam riigi poolt väga soosituna. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud, mul endal on ju lapsed alles väikesed.

Ja ma näiteks leian, et hambaarst ei tohiks olla tasuline. Kas just täitsa tasuta, aga no see 150 kr hüvitis oli ka naeruväärne, isegi 450 kr, mida mina hetkel saan, on naeruväärne. Mis ei tähendaks, et ma selle taotlemata jätaks, eks, ühe augu saab selle eest ju ikkagi parandatud 😛 Ülejäänud meditsiini koha pealt ma otseselt nuriseda ei oska, sest ma olen üsna terve inimene ja perearst on kah tore sattunud.

Ühesõnaga umbes selliste soovide peale ma leiangi, et mulle meeldivad kõrged toetused, mis on vist jah üsna ebatäpne väljend, ilmselt oleks õigem öelda sotsiaalsed hüved. Ma loodan, et ma ennast väga valesti ei väljendanud.

Samas meeldivad mulle madalad maksud. Sellepärast, et ma olen vägagi optimistlik ja edasipüüdlik inimene ja loodan tulevikus pigem rohkem teenima hakata. Ja mulle ei meeldi mõte sellest, et mida rohkem ma teenin, seda rohkem riik sellest ära võtab 😀 Ja ma ei tea astmelisest süsteemist praktiliselt midagi – tean vaid seda, et mu pikalt Rootsis elanud õde ei ole olnud mu meelest üldse mingite meeletult suurte palkadega kohtadel, aga makse on maksnud, nii et tolmab. Vähemalt selline mulje on jäänud 😛 Ja ma üldse ei pretendeeri absoluutsele tõele. Mulle on jäänud mulje, et Rootsi taolistes riikides, kus sotsiaalsed hüved on üsna suured, maksavad kõige suuremate palkadega inimesed ka umbes pool oma palgast maksudeks.

Et noh… Minu meelest siin ongi vastuolu. Ma loodan küll tulevikus normaalset palka saada ja ei ole huvitatud sellest kolmandiku kuni poole maksudeks maksmisest (viiendik on mu meelest enam kui küllalt), aga sama siiralt arvan ma seda, et normaalsed lastetoetused, (vähemalt mingil mõistlikul määral) tasuta hambaravi jmt peaks olema kõigi iseenesestmõistetavad hüved – ja seda hoolimata sissetulekust.

Ja siis veel kõik see, et haridus-, meditsiini- ja julgeoleku/päästeteenistuse töötajad jne peaksid normaalselt palka saama, eks. Mida nad Eestis ei saa.

ÜHESÕNAGA. Ma ei tea. Mulle tundub, et ma soovin kõiki neid hüvesid, mis põhjamaades nii iseeenesestmõistetavad on… Aga ilma nende maksukoormuseta.

Ja ma jumala eest tõesti ei tea, mis maksud on nt Ameerikas (pakun, et pigem madalad?), aga sealne tervishoiusüsteem ja 6-nädalaste laste kõrvalt tööle minemine on ju õudusunenägu.

Mulle on jäänud mulje, et kahte head asja ei saa – kas on palju sotsiaalseid hüvesid või palganumbriga võrdelised maksud (st mida suurem number, seda rohkem ära annad). Võib-olla kuidagi saaks ka. Kordan – ma olen MEELETU poliitikavõhik. Ma vaevu teen vahet vasakul ja paremal 😛

Ja mul pole olnud siiani piisavalt motivatsiooni endale seda kõike selgeks teha. Keegi võiks tulla ja hästi lihtsalt seletada, nii et ma ka aru saaks – kuulaks huviga. Aga omal käel pole ennast siiani harida suutnud, sest mulle tundub, et Eesti poliitika on nii p*rses enivei, et otseselt valida kedagi nagu ei tahagi (ei ole hetkel seda usku, et ükski partei oma ilusaid lubadusi suudaks eriti ellu viia). Seega lähtun oma ainsast sügavast veendumusest: tuleb anda hääl keski vastu, et kõik veel rohkem p*rse ei läheks. Sest valimisõigus mul on ja valida on püha kohus – olgu ma siis nii poliitikavõhik kui olen.

Ma rohkem ei viitsi jahuda, miskit tarka siit enam nagunii ei tule. Loodan, et ma kogu oma mõttekäiguga väga puusse ei pannud ja selle eest labidatega mööda päid ja jalgu ei saa.

Ja ilmselgelt puudutasin ma ainult 0,1% kõigist hirmolulistest teemadest ja mul pole vähimatki tahtmist hakata argumenteerima kõigil neil teistel, mis minusse hetkel nii otseselt ei puutu. Mina ka ei tea, kuidas peaks olema või kuidas tuleks teha. Mulle küll tundub, et kõik on praegu suht p*rses, et oleks saanud paremini ja tulevikus PEAKS saama paremini, aga samas tunnen ma poliitiku töö vastu tohutut aukartust, sest mina seda teemat ei jaga ja seda tööd teha ei tahaks ega oskaks. Ja kui ma teemat ei jaga, siis ma väga kergekäeliselt ei tahaks ka kritiseerida – pärast olen lihtsalt see ahv, kes muudkui möliseb, kui halb kõik on, ehkki teised pingutavad, veri ninast väljas, et asja paremaks teha… Ja et paremaks tegemine lihtsalt ongi aeganõudev protsess.

Ühesõnaga – ma ei tea poliitikast mitte muffigi 🙂 Aga valimas käin ikka, teisiti ei saa!

Eesmärgid

Ma olen täna õige palju igasugu asju lugenud, mitmest-setmest kohast. Uudiseid, blogisid, foorumeid… Ja jälle pean tõdema, et kurta ei tohiks üldse, meie elu on ikka superluks ja kõik on nii hästi.

Mulle meeldib, kui on mõned kindlad eesmärgid. Et ikka oleks, mille poole püüelda, mida igapäevase tegevuse käigus silmas pidada.

Minu jaoks on kõige olulisem eesmärk praegu ja ka tulevikus meie kõigi sisemine rahulolu. Oskus tunda rõõmu hetkest ja pisiasjadest.

Õnnelikud lapsed – neile pole selleks ju palju vaja. Pisut sööki ja riideid, eelkõige aga armastavaid ja rahulikke vanemaid… Ja ongi elu ilus.

Selleks, et mina oleks armastav ja rahulik vanem, pean ma ise oma eluga rahul olema. Elu huvitavamaks muutmine õnnestub viimasel ajal üsna hästi – pidevalt on kuskil käimist. Hoolitsen ühtviisi nii keha (ujumine, hambaarst, kosmeetik, juuksur) kui vaimu (raamatud, teater, vanad sõbrad, uued ja taasavastatud vanad tuttavad) eest.

Abikaasa kohta mina ju tegelikult rääkida ei saa. Kuna ta veedab aga enamik ajast tööl ning see on endiselt rahuldustpakkuv, uute väljakutsete, toredate kolleegide ja hea söögiga, siis usun, et sellega on ta ikka väga rahul (ehkki on ka probleeme ja halvemaid päevi, kus neid poleks). Kodus üritan mina parem naine olla ja vähem viriseda – kuna olen ise järjest rohkem rahul, siis tuleb see ka järjest paremini välja, lisaks käituvad lapsed selle tõttu paremini… Kõik on seotud. Usun, et Abikaasa oleks kindlasti veel õnnelikum, kui ta saaks rohkem sõpru näha ja tööväliselt mitmekesisemaid asju ette võtta, aga elul pole ka praegusel kujul väga viga, arvan ma 🙂

Kahekesi peaksime rohkem ette võtma, sellega tuleks rohkem tegeleda. Teatriplaanid on hea algus 🙂

Pidevat rahulolu valmistab see, et suutsime leida nii mõnusa kodu. Siin on kõik veel väga ligadi-logadi, aga ikkagi päris oma ja meeletu perspektiiviga. Ma tõesti ei oskaks hetkel ideaalsemat varianti ette kujutada – vanemate ja kesklinna lähedal, vaikne, ruumikas, omaette, suure aiaga… Hea küll, sellest parem oleks olnud päris oma maja, aga sellest poleks meie jõud kindlasti üle käinud. Siin on ka praktiliselt oma maja tunne ja üleüldse läks meil selle diiliga lihtsalt kuradima moodi õnneks.

Ja oma koduga on muidugi seotud ka hetke ainus suurem materiaalsem eesmärk – renoveerimine, remont. Muust ma mõelda ei suudagi. Ja püüdlen kogu aeg selles suunas, et kõik hädavajalik saaks suvel tehtud (millele eelneb tohutult planeerimist, rahade klapitamist, uurimist, mõtlemist).

Nii et kurta ei saa kohe mitte kuidagi. On armastav pere, on kodu, on raha, on tervist. Ainult rõõmustada saab, et kõik nii hästi on. Muu oleks puhas patt.

Rõõmuga edasi eesmärkide poole 🙂

Valimistele mõeldes

Vastasin minagi Valijakompassi küsimustele. Raske oli, sest ma olen ju poliitikavõhik, uudiseid kah suuremat lugeda ei viitsi. Paljude küsimuste kohta lihtsalt puudus igasugune arvamus, üritasin ikka võimalikult ausalt vastata.

See ei üllata vist kedagi, et esimeseks jäid rohelised, keskkonnateemad on pea ainsad, mille suhtes mul arvamus on. Teiseks jäid sotsid, mis mind kah ei üllata. Väikeste lastega pere ju, see on minu jaoks teine kõige olulisem teema, otse loomulikult ma arvan, et lastetoetused peaks olema paremad ja kõigile.

Nojah, astmelise tulumaksu vastane olen muidugi ka 😛 Nipet-näpet oli veel, mille kohta pikemalt mõtlemata mingit arvamust omasin, enamik ülejäänust jättis aga külmaks või tegi suisa nõutuks.

Ma ei suuda isegi meenutada kõiki erakondi, kelle poolt ma minevikus hääletanud olen. Isamaliit ja rohelised kindlasti, aga on keegi veel? Valimisi on selja taga kindlasti rohkem kui kaks, samas ELi valimistel polnud erakondadega miskit pistmist, europarlamendi valimistel otsustasin üksikkandidaadi kasuks…

No igal juhul, milleni ma jõuda tahtsingi. Sattusin täna Blogtree kaudu lugema üht toredat arvamust, millest osa ma tahaks kohe siin tsiteerida:

Oht selle kompassiga on neil, kes võtavad tulemust kui lõplikku vastust, a la kui mu vaated selle erakonnaga kattuvad, ju ma siis peangi nende poolt hääletama. Ei pea ja ei tohikski sellisel moel toimida.

Üks asi on erakonna programm, teine asi reaalne elu; kas see erakond, selline programm ja suunad üldse elujõulised ja jätkusuutlikud on. Rahu ja õnne lubavad paljud, ent vaid vähesed suudavad seda ka reaalselt ellu viia. Oluliseks saab metoodika, juhid ning nende meeskonnad. Kui ikka juht on jobu, meeskond tainapea ja metoodika puhas populism, siis pole sealt midagi võtta.

Bold on minu poolt.

Nii ma kukalt kratsingi. Lubadused on ju kõigil ilusad, roheline maailmavaade on mul tugev. Aga rohelised on viimasel ajal kohutavalt vastumeelseks muutunud (ohPuu linkis FB-s just üht sellesse teemasse minevat postitust), üks suuri lemmikuid Isamaaliit pärast Res Publicaga liitumist enam nii suur lemmik ei ole, Reform kah ei meeldi, kristlikud ei saa mu häält juba sellepärast, et samasooliste abielude vastu on (arvaku nad siis muudest asjadest, mis tahavad), Rahvaliidust olen nagu ka viimasel ajal igast jama kuulnud, Keski ei ole vaja siin listis vist üldse mainidagi.

Lisaks tahaks, et mu häälest ka mingigi kasu oleks. Üksikkandidaadi valimisel läheks see lihtsalt musta auku.

Et siis… Seekord äkki sotsid?

Üldiselt on ikka kõikehõlmav tunne, et poliitika on p*rses ja valida pole kedagi. Aga valimata ju kah jääda ei saa. Ja isegi kui mitte mingit otsust ei suuda langetada, võib alati lähtuda ühest ja ainsast kuldreeglist, mis toimib alati ühtviisi efektiivselt: iga hääl, mille sa annad Keski VASTU, on juba kordaläinud hääl.

Internetireformist

Sattusin täna lugema üht mitme nädala vanust idiootuudist zombie-domeenidest, mille kommentaarid olid vastupidiselt Eesti keskmisele interneti peldikuseinale hämmastavalt ühtsed.

Mõtlesin, et võiks oma tähtsusetu arvamuse ka kirja panna.

Mul on juba pikka aega olnud unistus kolida see blogi omaette. Peamine põhjus, miks ma seda senimaani teinud pole, on lihtlabane: ma pole suutnud leida ühtki WP kujundust, mis mind nii visuaalselt kui tehniliste võimaluste poole pealt piisavalt rahuldaks, ikka on midagi olulist vajaka jäänud. Aga pärast “toredat” Eesti internetireformi on nüüd veel üks sama oluline põhjus.

Ma olen alati tahtnud, et mu blogi oleks pri.ee lõpuga. ee, sest ma olen eestlane ja selle üle uhke. Pri, sest blogi on minu eraasi – jah, ma võin küll avameelselt kirjutada, jah, mu anonüümsus on näiline, aga see on siiski minu isiklik internetikodu ja ma ei jaga selle aadressi avalikult isegi nt FB-s. Ma ei häbene oma blogi, mind ei häiri, et igaüks saab tulla ja lugeda, aga mulle meeldib säilitada nii palju anonüümsust, et minu täisnime googeldades siia ei jõuta ning ise jagan ma aadressi vaid nendele, kellele soovin – jagan üsna vabalt, lihtsalt mulle meeldib selle üle teatud kontrolli omada. Kolida lihtsalt ee lõpuga aadressi alla oleks minu jaoks umbes sama, mis reklaamida seda blogi oma täisnimega postimehe bänneril. No okei, see oli ilmselge kunstiline liialdus, aga usun, et saate mu mõttest sellegipoolest aru.

Ka igasugused muud lõpud – net, eu, com jm – pole minu jaoks kunagi vähimalgi määral ihaldusväärsed olnud. Pri.ee oleks just see õige.

Ja asi pole ju tõepoolest sugugi selles, et ma ei jaksaks maksta 300 krooni aastas. Jaksaks ka 600 (serveriruumi jm kulu tuleks nagunii lisaks). Asi on suhtumises. Ma lihtsalt ei leia, et ma peaks nii palju maksma. Ma ei leia, et minu pisike absoluutselt mitte kasumile orienteeritud veebikodu, millele ma tahaksin patriootilikult tagasihoidlikku pri.ee lõppu, peaks maksma 300 krooni aastas. Minu meelest on täiesti õiglane, et need aadressid olid tasuta – või hea küll, kui tõesti oli vaja mingi tasu panna, siis 50 krooni aastas oleks näiteks suht mõistlik.

Minusuguseid on ju teisigi, enamik pri.ee lehti pole kasumile orienteeritud. Minu blogi siin on tõesti vaid omaenda lõbustus, aga on tunduvalt kasulikumaid lehti, millest inimestele reaalselt abi on, mis jooksevad puhtalt omanike entusiasmist, samuti ilma mingi kasumita.

Saan aru, et firmadele pole selle summa maksmine mingi probleem – nendele on olulisem kättesaadavus oma klientidele. Siiski on mul hea meel, et nii paljud avaldavad ühiselt protesti ja kolivad ee domeenidelt ära. See tähendab – mul on hea meel suhtumise üle. Ee domeenide kadumine iseenesest on vägagi nukker.

Mul pole õrna aimugi, kas midagi kunagi muutub ja ma ei välista, et ükskord, kui mul piss pähe lööb, hakkangi ehk põhimõttest hoolimata seda 300 krooni aastas maksma… Praegu aga küll veel sellist isu pole.

Nii ma siis olengi edasi Bloggeris. Välimusel pole ju viga, kõik on lihtne ja kena, igasugu häkkerite mõttes on ka hea ja turvaline, istu nagu vanajumala selja taga. Blogger on kindlasti oma turvamisse rohkem investeerinud, omaette aadressiga ula peal olles oleks juhuründed tõenäolisemad. Kui siia veel parooli võimalus ka tuleks, olekski ju peaaegu ideaalne… Mis sest omaette kolimisest ikka taga ajada.

Mh, tuli meelde, et ühes kommentaaris iriseti rahaahnuse üle ning toodi võrdluseks, et .de lõpuga domeenid on ee-st isegi veidi kallimad, aga sellegipoolest on need pärast com lõppu pea kõige levinumad. Noh, esiteks võiks võrrelda Saksamaa ja Eesti suurust ja rahvaarvu. Teiseks – ma ei tea, mis on Saksa keskmine palk, aga mul on tugevad kahtlused, et see on Eesti omast mõnevõrra erinev. Firmad on iseasi, aga eraisikute puhul võiks selliste võrdluste puhul võtta arvesse mitte ainult konkreetseid hindu, vaid ka sissetulekuid…

Räägitakse ju küll Eesti riigi, keele ja rahvuse säilimise tähtsusest, rõhutatakse Eesti kui e-riigi edukust. Siis aga lajatatakse oma internetireformiga mõnusasti näkku kõigile eestlastele, kes ennast mingil viisil internetis esitleda tahavad. Mis seal ikka…

Scroll to Top