Sõprusest
Sõbrateema on alati nii keeruline. Mõni arvab, et sõbraks võib nimetada ainult seda, kellele sa öösel kell kaks helistada julged. Ma vist ei helistaks suurt kellelegi 😀 Mina kipun sõpradeks pidama ka neid inimesi, kellega ma olen mingil ajaperioodil väga tihedalt suhelnud (ehkki mitte just öösel helistanud, et maailma hädasid kurta) ja hiljem enam mitte nii palju… No igatahes, ma ütleks, et on vähemalt kaheksa inimest, keda ma oma sõbraks pean, ehk rohkemgi. Neist kaks – Pips ja Maris – on praegu sellised, kellega kõige rohkem suhtlen. Lisaks on päris palju väga toredaid tuttavaid, kellega on tõeliselt mõnus suhelda, aga keda ma võib-olla veel nii hästi ei tunne ja pole jõudnud nendega veel nii palju aega koos veeta, et julgeks sõbraks nimetada. Ehkki tuttav kõlab nii… Külmalt 😛 Ja tunded nende suhtes on palju soojemad.
Igatahes. Ma tunnen ennast siin Pärnus vahel natukene üksinda. Mis pole kohe kindlasti kuidagimoodi mu sõprade süü. Nemad on toredad ja ma armastan neid väga. Elu on lihtsalt selline, et sõprade jaoks suuremat aega ei jäägi. Õnneks olen netiinimene ning paljud mu sõbrad ka – MSNi vestlused aitavad palju, nii et ega ma tegelikult ennast eriti üksikuna ei tunnegi. Kõige tähtsam on nagunii pere ja kahe väikese lapsega läheb põhiline aur ja aeg neile – rutiinist kinni hoidmine ja kodune elu on hetkel väga au sees.
Aga vahel tahaks ikka rohkem seda näost näkku suhtlust. Rohkem, kui see teises linnas või erinevas eluetapis olevate sõpradega õnnestub (ja see jällegi polnud vähimalgi määral kriitika, otse vastupidi – mul on väga hea meel, et neid harvagi näen ja et ükski sõber pole pärast mu emaks saamist lihtsalt ära kadunud, kuna “titemammadega pole ju millestki rääkida”). Kogemuse põhjal võin öelda, et selle soovi mingilgi määral realiseerimiseks on vaja inimest, kellel on sinuga enam-vähem ühevanune laps (lapsed), sarnane maailmavaade ja lähestikku elukoht. Tartus oli Kessu ja ma olen ka varem öelnud, et see on mu suurim kahetsus seoses Tartust ära kolimisega – vaevalt sain teda natuke rohkem tundma õppida, kui juba ära läksin… Ja nüüd on ta üks neist, kelle tihti nägemisest ma vaid unistan.
Täna käisin ma külas Tagel, kellega sain kunagi tuttavaks tänu oma blogile. Täpsemini siis – tema luges mu blogi ja miski hetk kirjutas mulle. Ja kui ma Londonisse kolisin, siis pakkus ennast vabatahtlikult appi mu dokumente tõlkima ning säästis mulle toona hulka aega, vaeva ja raha.
Nüüd Pärnusse kolides olin ma tükk aega omas mullis ja mustas augus, aga kui ma sealt lõpuks välja ronisin, siis leidsin kiirelt, et on vaja uut Kessut 😛 Ja Tage tundus olevat suurepärane kandidaat. Nii ma siis tegingi ettepaneku kokku saada (tema oli nagunii juba tükk aega sama kaalunud), mis lükkus muidugi üle kuu aja edasi, sest Plika oli haige, siis olid jõulud, siis muud asjad, siis oli Plika jälle haige… Aga nüüd lõpuks jõudsime reaalselt tegudeni.
Ja näed – leidsingi päriselt sellise inimese, kes elab minust kõigest kilomeetri kaugusel, kel on Plikaga ühevanune tütar, minuga ülimalt sarnane maailmavaade ja kes lobiseb kah täpselt sama palju kui mina. Mida hing veel ihaldada oskaks?
Ma ei jõua ära oodata, et lumi ära sulaks ja see kilomeeter kerge vaevaga läbitav oleks 😀 Täna tegin ise väikese valearvestuse ja viisin Plika pärast kahenädalast tubast režiimi esimese asjana kodust nii kaugele, lootes naiivselt, et ta minuga koostööd teeb ja õiges suunas jalutab. Tema tahtis arusaadavalt hoopis ringi vaadata ja lund süüa, mistõttu ma teda niigi vähese aja säästmise mõttes kolmveerand ajast süles tassisin ja samal ajal üritasin kergkäru läbi lumevallide lükata. Ja siunasin ja vandusin 😀 Aga koju tagasi saadeti meid ära, Plika sai mõnusa seljatoega kelgu peal sõita, mina sain imestada, kui kerge on käruga võrreldes kelguga liikuda ja nüüd on kavatsus kiiremas korras samalaadne kelk soetada, et talvel liikumisega rohkem vabadust saada.
Igatahes… Jättes kõrvale logistikaprobleemid, oli võrratult tore hommikupoolik ja kahju on vaid sellest, et polnud aega pikemalt lobiseda, laste uneaeg tuli peale. Sest igasugu teemasid, millest rääkida, oleks niiiiiiiiiiii palju. Järgmise korrani!