January 2011

Rõõm isemagavatest lastest

Lõuna ajal teab Plika täpselt, et kui on söödud ja potil käidud, tuleb voodisse minna. Läheb vannitoast otsemat teed pidi magamistuppa ja ronib ise oma voodisse. Mina panen teki peale ja lähen minema. Ongi kõik. Magab!

Õhtused une-eelsed toimingud ei pea enam tingimata minutilise täpsuse ja sama järjekorraga olema. Isegi arvutid on nende ajal nüüd enamasti lahti (mingit muusikat sealt muidugi siis ei tule, ekraanil näha vaid desktop), enne magamistuppa jõudmist suured tuled ka igal pool põlevad (sest väikseid lihtsalt mujal ruumides pole). Korjame ikka mänguasjad kokku, käime pesus (vahel vannis), paneme lastele öömähkmed ja -riided selga ning siis teise tuppa, kus on õhtu mõnusaim osa kõigile – oleme koos soolalambi valgel suures voodis, Poiss sööb tissi, Abikaasa jutustab Plikale ühe muinasjutu, siis laulame Plikale tema tellimise järgi. Tavaliselt ta nõuab, et me koos laulaks 😛

Kui Poiss on söönud, paneme ta oma voodisse ära ja laulame koos Plikale viimase laulu: selleks on alati tolle raadio unejutu eelse laulu viimane salm: väikesed lapsed kõik magavad juba, minagi magama jään… Siis teeme Plikale KOOS suure grupikalli ja KOOS musi ja kiigutame teda KOOS käte peal – see kõige koos tegemine Plikale hirmsasti meeldib, igasugune protest on kadunud. Ja siis paneme Plika oma voodisse, tekk peale ja võibki minema minna.

Vahel Plika kutsub korra veel tagasi, nüüd pole enam vaja nii rangelt reeglitest kinni pidada, võib minna küll. Siis tuleb lihtsalt tekk uuesti peale panna, pai teha ja head ööd soovida. Ongi kõik. 99% ajast jäävad mõlemad lapsed omaette rahulikult magama. Vahel eelneb sellele kuni tund aega sahmerdamist, aga nuttu ega voodist välja tulemist ei ole, meie saame teises toas rahus omi asju teha.

Muidugi ei ole kõik alati ideaalne. Olen täheldanud, et lõunaunne minekuga on rohkem probleeme siis, kui Abikaasa kodus on – enamasti oleme Plikaga kahekesi (Poiss magab sel ajal), rutiin on sees. Viimasel nädalavahetusel eelnes ühele lõunaunele suur jebla, aga see oli suuremalt jaolt sellepärast, et Plika sai oma lõunasöögi varem ja siis veel mängis, rutiin ühesõnaga oli häiritud ja issiga on üldse ikka põnev vanu trikke proovida. Aga no see näitab vaid, kui oluline väike rutiin ikkagi on – ei midagi enamat kui söök-potile-tuttu, sellest päeval piisab.

Kui Abikaasat õhtuti kodus pole, siis lähevad õhtud ehk isegi veel vaiksemalt – issi järele enam ei nuteta, teeme kõik tavapärased toimingud ära ja jäävad samamoodi ilusti tuttu.

Ma ise arvan ka teadvat, milles põhjus on – no esiteks muidugi see, et minuga ollakse rohkem harjunud, mina olen ju kogu aeg kodus. Pluss see, et Plika teab – mina järele ei anna. Ma töötasin need unekooli põhimõtted väga põhjalikult läbi ja need on mul peas nii kinni, et suudan reegleid pimesi järgida, igasuguseid Plika jamamisi ignoreerida. Ja rutiin on minuga alati sama, kellaajad ka hoolikalt paigas (ehkki kui söök või õhtul vann tavalisest pikemaks venivad, võivad reaalsed voodisse jõudmise ajad ka sellevõrra kuni 15 min edasi nihkuda, seda vahel ikka juhtub). Ühesõnaga on teada, et minuga ei toimi ükski trikk, seega neid üldse ei katsetatagi.

Abikaasa on paar harva korda natuke järele andnud (ükskord lasi näiteks Plikal pärast voodisse minekut kakahäda kurtmise peale veerand tundi poti peal istuda – ega Plika sealt siis enam vabatahtlikult lahkunud, ehkki häda ka ilmselgelt polnud), temaga on seega põhjust veel aeg-ajalt vanu tempe proovida. Samuti ei ole rutiin talle nii iseenesestmõistetav, vahel natuke unustab. Aga edaspidi käitub ta konkreetsemalt ja ma usun, et igasugused trikid kaovad varsti üldse lõplikult. Minu jaoks on väga oluline, et lapsed jääksid mõlema vanemaga koos ja eraldi probleemideta magama.

Kui Poiss kella 11 paiku (see aeg vahel kõigub 15 min siia-sinna) kärusse panna, jääb ta seal samuti 99% ajast ise magama, ei vaja mingit kõigutamist. Enamasti ei vaja ta kõigutamist ka oma 4-tunnise une jooksul. Une pikkust olen lasknud tal nüüd kogu aeg endal reguleerida – enamasti ärkab kolme paiku, vahel veidi varem, ükspäev oli pool neli ka…

Õhtuse toaunega on endiselt probleeme, sellele eelneb tihti jorinat või pikemat nuttu. Öösel ärkab ka kolm-neli korda – viimasel ajal pole 10 minuti reeglit enam katsetanud, jorin tundub hammaste või krt teab mille pärast ägedam olevat. Hoian süles, kuni rahuneb, siis panen voodisse kõhuli (õhtul pärast öötissi jääb rahulikult selili magama, öösel pärast süles jorisemisi aga enam mitte) ja magab edasi. Peale kella kahte saab jorina peale kohe tissi ja peale kella viite saab jorina peale kohe suurde voodisse tissi otsa. Ma rohkem ei viitsi praegu teda koolitada – kuni ta öösel liiga tihti ei söö, vaid niisama süles rahuneb, ei tohiks halba harjumust tekkida ja mingi hetk loksub kõik ise paika.

Hommikuti ärkab enamasti poole kaheksa paiku, täna üllataval kombel isegi pool üheksa. Oleks edaspidigi nii – täna oli ta terve hommiku heas tujus, ei jõudnud enne kärru tuttu minemist liialt väsida.

Ühesõnaga olukord pole veel ideaalne, aga kunagisega võrreldes nii palju parem, et iga päev on suur rõõm. Võib vist öelda, et unekooli ma enam eriti ei tee – olen tulemustega rahul ja ei ürita enam midagi väga muuta (ehkki jah, Poisiga lähevad õhtusse toaunne jäämine ja öised ärkamised loodetavasti aja jooksul paremaks). Aga nipid ja reeglid on pealuu sees, neid alateadlikult ikka enam-vähem järgin ja vajadusel jälle kasutan. Puhta huvi pärast võtsin raamatukogust teised uneraamatud ka, et neid lugeda – reaalset vajadust pole, aga mul on väike hasart ja meeldiks sel teemal veel paremini informeeritud olla, siis tean tulevikus teistele hädas olijatele vajadusel paremini soovitada.

Ühesõnaga ma arvan/loodan, et edaspidi ma vast unest enam eriti ei kirjuta… Pole põhjust 🙂

Ohtlik hambaravi

Mahe Mark reklaamis FB-s üht põnevat raamatut – Madleen Simsoni “Toidu mõjust lapse arengule. Ma muidugi osta ei raatsinud, aga sain täna raamatukogust. Lehitsesin natuke ja ette jäi alapeatükk amalgaam- ehk maakeeli hõbeplommidest.

Ma ei tea, et mul oleks kunagi ühtki olnud… Või kui oligi, siis on need ammu valgete vastu vahetatud. Mäletan, käisin kaks kuud enne 19. sünnipäeva hambaarsti juures, et veel tasuta kõik korda teha – nad vahetasid mul toona kõik vanad plommid ka välja. Oli mõni neist vanadest hõbeplomm? Tõesti ei tea, pigem mitte, peaks emalt küsima, tema ehk mäletab paremini.

Igatahes pole mulle mitte kuskil enam aastaid hõbeplomme pakutud. Ma arvasin, et neid Eestis enam üldse ei pandagi! Abikaasa ütles aga, et tal on paar tükki suus ja viimati Pärnu hambapolikliinikus oli veel küsitud, kumba plommi ta tahab. Ta õnneks võttis tavalise.

Seda ma tean, et UK-s on hõbeplommid riikliku standardhinnaga (lähed hambaarsti juurde ja olenemata aukude arvust maksad ühe kindla summa, umbes nii), aga valged plommid tunduvalt kallimad. ÕNNEKS ma ei jõudnud seal hambaarsti juurde.

Sest see, mida ma nüüd raamatust lugesin, oli ikka täiesti õõvastav. Minu vastumeelsus hõbeplommide vastu oli siiani puhtalt koleduse pärast – no hall ju. Ja nagu mainitud, ma arvasin, et neid Eestis enam ei pandagi, pole sellele teemale juba aastaid mõelnud.

Igatahes eraldavad need plommid aja jooksul kuludes organismi elavhõbedat ja see teatavasti mürgitab. Ja eemaldada ei tohiks neid plomme ilma spetsiaalse kaitsevarustuseta, sest siis läheb elavhõbe igale poole laiali – kahjulik nii patsiendile kui arstile.

Põhjamaades ei soovitata neid panna rasedatele, Rootsis ja Norras on üleüldse keelatud.

Eestis on ainult üks hambakliinik, kes nende plommide eemaldamisel mingeidki turvanõudeid järgib. Polnud küll öeldud, milline.

Uhh, vastik hakkas, ausõna.

Ja siis ma googeldasin ja lugesin siit, et amalgaamplommile pole hea asendus ka valguskõvastuv, sest see sisaldab samuti raskemetalle. Ja ma olen täiesti kindel, et just selliseid mu suu täis ongi 😛 Aga seal pole pikemalt kirjas, kui kahjulikud need siis on, ma ei viitsi hetkel edasi uurida ka. “Tsement”, tsirkoon ja keraamika olevat paremad lahendused. See kõik ei ütle mulle absoluutselt mitte midagi, aga ma küsin järgmine kord hambaarsti käest üle. Vaatame, mis tema arvab.

Abikaasa suust tahaks need hõbeplommid igatahes kiirelt välja saada. Huvitav, kus see turvanõudeid kasutav kliinik on…

Ja paljud kindlasti ütlevad, et igasugu asju väidetakse ja mõeldakse välja, aga kõik ju käivad hõbeplommidega ja pole viga midagi. Ma ei viitsi sellele kuidagi vastu vaielda, aga ennast ja oma perekonda hoian küll amalgaamplommidest edaspidi kauge kaarega eemal. Ja teiste täidisevariantide kohta katsun ka põhjalikumalt uurida.

Hee, siit leidsingi ühe uudise, mis kinnitab, et kõik on ohutu ja hea, et elavhõbedat eraldub nii vähe. Jajah, paari aastaga saab ju küll mingeid põhjapanevaid järeldusi teha.

No eks igaüks ise teab, mida omale suhu panna laseb…

Oeh, palju kergem oleks elada “pimedana”. Kui ma millestki kahjulikust midagi ei teaks, ei peaks ka pidevalt muretsema või üritama selgusele jõuda, keda uskuda. Paraku olen juba noid teemasid nii palju uurinud, et tagasiminekut enam pole. Ja kõigi selliste vaieldavate teemade puhul eelistan ma alati valida võimalusel selle variandi, mis on tervisele ohutum. Väitku siis skeptikud, mida tahes.

Keegi sel nädalal suuremat sorti tühja autoga Tartust Pärnusse ei sõida?

Me pidime oma ülejäänud mööbli Tartust juba ammu ära tooma, aga jäi kuidagi venima. Ja siis ei läinud Pets Tartusse ja siis oli tal sealt tulles auto täis ja nüüd kolivad meie viimase elamise üürnikud ootamatult varem ära, täpsemini siis jaanuari viimasel päeval.

Selles mõttes me väga suures jamas õnneks pole, et nende praeguste üürnike uues elamises on hetkel üks mitte kasutuses olev tuba, kus nad olid nõus meie kraami nii kaua ladustama, kuni Petsiga tuldud saame. Aga oleks kahtlemata kõige ideaalsem, kui me leiaks hiljemalt 31. jaanuariks võimaluse selle Tartust Pärnusse saada.

Ma arvan, et on suht kaduvväike võimalus, et mu blogi loeb mõni inimene, (kes teab mõnda inimest), kellel on kaubik (või mingi eriti suur tavaline auto), kes sõidab juhtumisi just sel nädalal tühja autoga Tartust Pärnusse ja saaks meid aidata. aga küsima ju igaks juhuks ikka peab 😀

Igasugu ametlikud kolimisteenused on nii kallid, et neid me kasutama ei hakka, sel juhul ootame Petsi ära. Või kui keegi äkki teab mitte nii ametlikke veidike odavamaid teenuseid, siis võib ka soovitada 😛

Häh

MITTE ÜKSKI lihas polnud hommikul valus! 40 minutit koera ujumist ei ole ilmselgelt piisav trenn (tegelikult oli isegi 35 minutit ja 800 m, olin alguses ju viis minutit mullivannis). Järgmine kord ujun vähemalt tunni ja katsun rohkem kroolida 😛

Kas saab valusad lihased või ei saa, mis see siis olgu!

Kes laenaks paariks kuuks turvahälli?

Poisi praeguse hälli saime laenuks mehe sugulaselt. Too aga arvutas kuidagi valesti, et meie poiss läheb ju varsti juba tooli, võib hälli oma jaanuaris sünnitavale sõbrannale lubada küll. Tahab nädala lõpuks tagasi saada, meil aga just esmaspäeval Tallinnasse sõit ees – sealt edasi Rootsi, auto jääb parklasse, nädala pärast vaja jälle tagasi ka sõita… Ja Pärnus sõidame küll harva, aga näiteks arsti juures ja massaažis käime, vahel mujal ka, ühesõnaga ILMA hällita ei saa kuidagi.

Jube tobe olukord. Nendeks paariks kuuks ei hakka ometigi hälli OSTMA. Äkki leiab kellegi, kel seisab kodus ja oleks nõus laenama… Kasvõi mingi sümboolse summa eest. Tean, et ametlikud laenutused on ka, aga need on mu mäletamist mööda nii kallid, et odavam on siis juba kasutatud häll osta ja ma tõesti ei taha ega viitsi sellega tegeleda.

Ma tõesti loodan, et leiame mingi lahenduse.. Oeh. Nii kiire ka. Me muidugi saime juba mõnda aega tagasi teada, et too sugulane valesti arvutas ja jaanuariks hälli järgmisele lubas, aga nii palju muid asju oli mõttes, et täiesti ununes.

Mh.

Scroll to Top